Surmast räägime enamasti siis, kui keegi on surnud, mitte varem. Suremisest aga peaks rääkima, sest peale sünni on surm see ainus, mis meid kõiki ühendab – kui oled elus, siis ka sured. Oleme surmast niivõrd kaugenenud, et see on muutunud hirmsaks. Kuid kellele? Kas surijaile või neile, kes maha jäävad? Vanasti oli surnukeha saunas, kirst köögis ja surija kodus. Nüüd peidame surijad hooldushaiglatesse, kus nad surevad heal juhul kaastundliku õe või hooldaja pilgu all, aga tihtipeale üksi. Me kardame midagi, mida me tegelikult näinud ei ole. Kui paljud teist on tunnistanud, kuidas elu kehast lahkub?

Kas lavastuses laulame ja tantsime? Veel ei tea, aga matustel peaks ju rõõmustama elamise üle, ükskõik, kui lühike see elu ka oli. Alustame seda tähistamist juba praegu ning toome suremise au sisse tagasi. Sureme me niikuinii, kuid see ei tähenda, et terve elu peab kartuses mööda saatma. Ehk leiame loojate ja vaatajatena lohutust elamisele ja rõõmu suremisest. Ja kui mitte just rõõmu, siis kergusest võiks unistada küll.

Birgit Landberg on omanäolise ja selgelt äratuntava käekirjaga julge lavastaja, kes käsitleb oma lavastustes aktuaalseid ja ühiskondlikult olulisi teemasid. Sealjuures ei pelga ta ka tõsistele teemadele läbi musta humoori kõverpeegli valgust näidata, mis lisab tema lavastustele kergust ja mängulisust.

Birgit ei hinda kunsti kunsti pärast, Birgitile ei meeldi ka kunsti pärast kannatamine.

Must Kast kui lavatüüp on midagi sellist, mis on avatud kõigile võimalustele ja kus teatriime võib sündida millest iganes. Sellesse Must Kast kui teater usubki – vormipiiranguteta maagia sündi. Teatrisse, mis ei manifesteeri end sõnades, vaid tegudes, teatrisse, mis kasvab koos oma publikuga, teatrisse, mis kunstilisi allahindlusi tegemata võib kõnetada igaüht.

www.teatermustkast.ee