Lugesin Kanuti Gildi SAALi booklet’ist, et Henrik tahab nii meeleheitlikult festivalile saada, et teeb kohe spetsiaalselt festivalitüki. Inglise keeles ja nii. Loen ja mõtlen, et mina küll pole festivalide jaoks festivalitükki teinud. Ma olen saanud festivalidele oma päris tavaliste maiketükkidega. Kutsusin Henriku kohvikusse, et uurida kuidas see käib - ega keegi vist taha tulevikus ainult Kanutis mängida. Lugu on pikk, sest festivalid on nagu mitme peaga lohed - defineeritud jah, aga kinni haarata pole justkui kusagilt.

Tegelased:

M Maike Lond Malmborg
H Henrik Kalmet
EK Etenduskunst
E.N. Elmo Nüganen
Paul Paul Piik
Priit Priit Raud

H - etenduskunstide (EK) defineerimatus ongi ta võlu. Ta on ju mingil hetkel väljaspool traditsiooni tekkinud. Teatrikunstil on ju väga selged jooned, kuidas sa saad seda vaadelda, mis on kaanon, mis on reeglistik, mis on metoodika. See on tore, aga ühel hetkel on mul tunne et, inimesed kes sisenevad sellese maastikku on üpriski raami surutud. Sulle tehakse ju kohe selgeks, et kui sa tahad teatri/näitekunstiga tegeleda, siis siin on su toolbox ja manuaal. EK puhul sind ei panda esimese asjana kohe lukku.

M - ma arvan, et suur vahe ongi selles, et EK’s pead sa toolbox’i ja metoodika iga kord uuesti välja töötama.

H - ja see on etenduskunstide üks suuremaid plusse ja miinuseid. See tõmbab ühtepidi ju võimalused laiaks, aga kriitika sellele on, et asju tehakse käsitöölikus võtmes. Noh, et ta (etenduskunstnik) ei ole nendes asjades nii meisterlik. Seda ei saa õppida ja selletõttu on see selline risky business.

M - sellel maastikul pole mitte kellelegi, ka sulle mitte, neid tööriistu ja metoodikat antud.

H - ei ole jah. Meil on Kinoteatriga üks etendus, kus laval on õpetaja (päris). Ta ei ole ju näitleja. Nüüd, peale 40-ndat etendust, on kardinaalne vahe sellel, kust ta alustas ja kuidas ta praegu laval on. Ta pidi selle arengu katse-eksitus meetodil läbi tegema. Ja Eestis pole ju ühelgi EK’i lavastusel võimalust 40 korda mängitud saada ja see areng läbi teha. Aa need etendused, mis välismaalt nt biennaalile (SAAL Biennaal) tulevad, on saanud juba reisida ja mängida. Siin pole seda võimalust - et ellu jääda peab uus töö peale tulema. Siin annad 5-6 etendust ära ja siis pead järgmise tegema. Nii puudub võimalus areneda ja peegeldada, et kuhu sa oled omadega jõudnud.

M - jah, see ongi kõige keerulisem asi. Muidugi sa tehes tead kõiki oma kunstilisi valikuid ja otsuseid, aga läbi mängimise sa saad teada, mis seal veel on. Alles siis saad hakata timmima, et mida rohkemaks ja mida vähemaks. Kui sa ei tee ‘festivalitükki’ siis jäädki tegema etendusi, mida mängid 3 korda.

H - see ongi kuidagi teelahkmel olek. Ühtepidi, kui sa suudad anda Kanutis 6 etendust, kus suur saal on enamvähem täis, siis on see väga hea tulemus juba.

M - mhm. Mulle pole kuute kunagi antud.

H - minumeelest ongi hmm ... kolm ja kolm. Kolm jutti ja siis märtsis veel kolm. No ma ei tea, seal hakkab veel asju juhtuma. Ma ei tea kuidas see mõjub nendele inimestele, kes on muid (Henriku) asju näinud ja tulevad nüüd seda vaatama.

M - kas sul on olemas oma publik?

H - jah. Ja mis nendega saab... no eks paistab. Võibolla on neile huvitav, võibolla ei ole, võibolla on traagiline.

M - haha... ja nüüd sa tegid siis sellise valiku, et äkki saad seda etendust ainult kuus korda mängida?

H - mhm.

M - lootuses, et see läheb festivalile?

H - tead, ma ütlen - see asi, pealkiri ja nii, see on ühtepidi ju provokatsioon.

M - muidugi on! Ja see on mäng jah?

H - jah. Ja ma ei tea, kas see läheb festivalile. Samas see võib ju festivalile minna puhtalt selle pärast, et sel selline nimi - see on ju (festivali) kontekstis. Ja kõik sellised asjad mängivad. Ja seda ongi huvitav uurida ja analüüsida.
Vaadates kõrvalt etenduskunstide lavastusi, siis on näha et võibolla tahtmatult jooksevad mingisugused hoovused, mingid asjad jõuavad lavastusest lavastusse. Ja siis mõtled, et kuidas nad siia niimoodi tekivad. Kas tõesti igaühel eraldiseisvalt enda sees. Või on asi toolbox’is, mida kasutatakse.

M - kas sa päriselt usud, et on olemas mingid universaalsed elemendid, mida festivalitükke tegevad kunstnikud kasutavad, et sinna pääseda?

H - seda ei saa taandada päris sellele, et näiteks alasti ja korras. Et kui see element on sees, siis on pool võitu. Aga siiski sa tajud ära, et mingid asjad töötavad. Ja nad töötavad teatud publiku peal. Ja kui see sulle (kunstnikule) klapib siis tõenäoliselt kasutad sa neid elemente uuesti. E.N. Linnateatris teab, kes ta publik on, ta oskab seda melodramaatilist pedaali vajutada, tema publikule see läheb ja neile ta seda pakub. Sa tead, et sinu enda ja su publiku maitseeelistused lähevad kokku. Sa ei suru ennast midagi tegema, lihtsalt sina ja su publik jagate sarnased vaatenurki ja põhimõtteid. Ma ei arva, et keegi teeb risti vastupidi oma põhimõtetele a’la me peame selle täispuhutud draakoni sinna panema, sest siis saame festivalile.

No näiteks Münhenis vaatamas käies (Speilart festivalil) oli ju näha - mingid asjad on poliitilised, mingid on ju sotsiaalsed...

M - a seda on ju ka Tšehhovil!

H - no aga kui sa teed tüki pagulaste asjast, kus kaks telki püsti, siis ma saan ju aru, et see on seal ainult puhtalt selle teema pärast. Mul on muidugi väga raske minna seda hindama ja panna see detektori alla, et kas taheti päriselt südamest sellest teemast rääkida olenemata mis või tehti see valik teadlikult, et võtame Shakespeare’i Tormi ja tegelased telkides räägivad erinevates Euroopa keeltes, sest siis saab seda mitmel pool mängida.
Subjektiivselt, mulle tundub, et viimasel ajal järjest rohkem festivale lähtub konkreetsest teemast - et sellel aastal teeme programmi poliitilisest teatrist. Ja nad panevad sellega ennast ja tegijaid lukku. Selle spetsiifika pantvangi. Halvem või parem lavastus - nad peavad võtma lavastused, mis vastavad sellele. Lõpuks on olulisem see, et ta vastaks teemale mitte etenduse kunstiline kvaliteet. Ja kui festivalid selliseid raame seavad, siis juhtub, et tegijad hakkavad neid järgima.

M - teine variant festivale on, kus ei ole ühte teemat vaid valik on läbilõikeline. Ma kindlalt ei tea, aga ma arvan, et Baltoscandal on pigem sellline. Ülevaatlik.

H - see on kõige parem kui festival ennast lukku ei pane.

M – as siis sa küsid, et kus on kuraatori nägemus, kui valikus on ainult hitid. Siis saab süüdistada, et see ringkond, kes käib festivalidel, on täiesti suletud. Sest igal pool näeb neid samu hitte. As sel puhul su Festival Piece (https://saal.ee/et/performance/3842) jääb sellest suletud ringist välja, sest sinna mahuvad ainult nii-öelda pieteramped.
Niimoodi lähenedes - on ju hea kui festival põhineb teemal või kindlal visioonil, sest siis võib jopata, et pääseb keegi tundmatu lavale.


H - see on ikkagi huvitav, et mingeid valdkondi saa ei saa allutada matemaatilisele valemile, aga kui sul on piisavalt materjali, siis tagasiulatuvalt näeb neid mustreid ikkagi.

M - tagasivaatavalt võib naljaga pooleks öelda, et 00te indiebändid ilma ksülofonita lavale ei pääsenud.

H - jah. Paul ütleb Talveöö (Linnateatri festival) kogemusest, et kõige kallim on inimressurss. Loomulikult on soololavastus soodsam. Väiksed kammerlikud tükid - personaalsed, haavatavad, isiklikud lood jne.
Ja tegelikult niimoodi saab ju midagi välja raalida. Ma ei ütle, et see teadmine ka festivalile viib. Lihtsalt huvitav on jälgida neid.

M - mind vahel süüdistatakse, et tegin festivalitüki ja sellepärast mind kutsutakse. Mis on minul ja Philippe Quesne’l ühist? Mitte midagi peale selle, et kõik valikud, mis tehtud, on täiesti läbimõeldud. Mitte ühtegi oh-see-on-päris-äge-paneme-sisse stiilis juhusliku asja. Ma arvan, et see on ainuke ühisosa nendel nö festivalitükkidel. Ma usun, et pole kedagi, kes neist proovisaali läheb ja mõtleb, et teen nii, sest selline jamps kuraatoritele meeldib. A ikkagi ma kuulen kunstnike väitmas, et ega ma mingit festivalitükki tee, ma teen ikka midagi palju tõsisemat.

H - võibolla öeldakse nii sellepärast, et festivalile saamine justkui nõuab mingit turundamist, müümist ja see väide tähendab, et mina müümisega ei tegele. Ma usun, et kui kutsutakse küll siis lähevad need ka.

M - 10 journeys’iga (https://saal.ee/et/performance/4096) olen ma ainult kutseid saanud. Võib-olla Priit on rääkinud midagi, aga ma ei usu, et pimesi müüa üldse saabki. Ja ma ei usu, et Priit või mõni muu kuraator seda arvab.

H - Priit ütleb seda ka, et kui sa ühe asjaga juba festivalile saad, siis on järgmisega lihtsam.

M - jah, sest kuraatoreid huvitab, mis sa nüüd tegid.

H - no see on ikkagi subjektiivne valdkond. Ja praegu me räägime headest töödest ja vaidleme. Aga kui mõelda nendele teistele töödele, mis festivalidel ka vahel on, need kus sa istud ja vaatad et mis ... see veel on. Ja kuna etenduskunstid on selline hägune ala, siis tundub, et lihtne on bluffida.

M - bluff või kaasproduktsioon. Kas seda sa siis proovidki teha?

H - ega kogu selle prooviprotsessi jooksul suund ju muutub ka. Aga ükskõik mida mina selles esimeses momendis teen on see tükk ikkagi kommentaar. Minu positsioonist ja taustast tulenevalt. Ma ei saa tulla ja lihtsalt teha nö EK lavastust. Samas ei ole minul ei soovi ega eesmärki zanrit kui sellist naeruvääristada.
Ka vaatajana meeldib mulle see žanr. Meeldib, sest ta on puhas mingitest asjadest. Ja erinev. Heade lavastuste puhul olen ma imetlenud seda julgust jääda kindlaks enda asjale. Ma olen vaadanud seda nö teatritaustaga - klassikalise teatri puhul tegeletakse sellega, kuidas huvitavamalt midagi väljendada - siin kunstnik ei tee seda, ei kahtle. Ma hästi tihti tajun, et selles muus teatris me oleme nagu publiku orjad. Me hakkame publikuga flirtima ja siis see publik, publikule meeldimine muutub nii oluliseks, et ei saa muudmoodi, kui et sa peadki kogu aeg midagi pakkuma. Siis oled sina publiku lõa otsas. EK on publik sinu lõa otsas.

M - see on sul väga hea point.

H - siin kunstnik teab, et üks või teine tseen on klassikalises mõttes liiga pikk, aga ta hoiab seda, sest seda on etendusele vaja. Ja siis publikut enam ei koti, publikut huvitavad kunstniku valikud, huvitab, mis asja see kunstnik nüüd ajab.

M - aga nüüd kui sa nimetasid selle tüki etenduskunstide lavastuseks, siis kas sa tunned ka suuremat vabadust?

H - jah. Töösse sisse minna on võimalik hoopis teisiti. Kasutades hoopis teisi vahendeid.

M - nüüd nö joonistad ise ukse, mille sa lahti teed.

H - justjust.

M - sa oled vaatajana hästi palju festivale külastanud?

H - mhm.

M - aga mängimas?

H - mitte midagi. Tavateatri sõnalavastused on kultuuri- ja keeleruumi spetsiifilised, sellega väga kuskile ei lähe. Klassikaliste tükkidega, mille narratiiv on publikule teada, saab minna, aga ega keegi ei viitsi neid eriti vaadata, sest laias laastus on see ikkagi sama.

M - need mängivad vormiga.

H - jah, ja kui sa EK’s lõpuks leiad selle universaalsuse, siis on see hoopis midagi põnevamat ja unikaalsemat. Mitte lihtsalt vorm või tõlgendus.

M - see on soolo?

H - mhm.

M - pikk see on?

H - tund.

M - Ja kui sa nüüd Kanutis oled etendused ära teinud ja sind kutsutakse no nt Tartusse, siis palju sul ülesehituseks aega vaja läheb?

H - see on hea küsimus.

M - paku huupi.

H - no ma arvan, et selle peaks saama ühe päevaga üles.

H - kas sa teed selle aja sees läbimängu ka?

H - mitte täitsa läbi, ainult tehnilise läbimängu.

M - suur su set on? Mitu flight case’i? Rekkad?

H - ei ole nii suur. Kuigi minu jaoks on lavapilt hästi oluline. See stardipunkt on väga oluline. Ma olen seda niimoodi võrrelnud. On võimalik alustada mustalt lavalt...

M - mustalt lavalt? Tühjalt sa mõtled?

H - jah nimetame nii. Tühjalt lavalt. Ja siis sinna hakkad looma oma maailma ja siis publik imestab kuidas tühjast kohast tekkis maailm. See stardipunkt on nagu nullpunkt kust alustada. Aga kui lavapilt on juba alguses loodud (H tõstab käe lauapinnast kõrgemale), siis su stardipunkt on juba teine. See pole enam nullis. No see võib sul küll muidugi etenduse jooksul käest kaduda. Aga lõppkokkuvõttes see, kes alustab nullist ja ehitab halvasti, ei saa seda tükki nullist väga palju kõrgemale. Aga kui ma alustan juba kõrgemalt ja natuke langen (käsi liigub nagu maanduv lennuk), siis on ju tulemus ikkagi parem. (naerab)

(mina ka naeran)

Veel huvitab mind, millele me kaasa elame. Mida etendus meiega teeb. Kui muus teatris me tahame publikule meeldida, siis me näitame seda, mis ta näha tahab. Me oleme selle teenistuses. Etenduskunstides vastupidi kunstnik tõmbab meid kaasa ja viib meid kuhugi, kuhu me ei oodanud. Ma olen korduvalt toonud näiteks Iggy b o n e r ‘it (https://saal.ee/et/performance/4093). See esimene osa, kus ta proovib kõvaks saada. Seal ma siis istun ja mõtlen, no millega ta tegeleb, millega mina praegu tegelen - ma siiralt elan kaasa ühe mehe pingutusele, et kas ta saab hakkama või mitte ja ma olen sellesse 100% kaasa haaratud. Ja sel hetkel saadki aru, et mind on sinna viidud, mitte mina ei ole juhtinud kedagi sellesse kohta.

M - ma vaatajana ei teinud seda valikut.

H - jah, ja see ongi põnev.

M - kui sa siis lähed sinna kujuteldatavasse Tartusse tuurile, kas sa siis oled nõus, kui kohalikud tehnikud ütlevad, et neid eelmise etenduse lampe sealt rig’i pealt alla võtta küll ei saa? Või seda köiejuppi lae alt. Kas sa lepid?

H - no ma tahaksin küll öelda neile ei, et nii ei saa. Ma olen tulnud sellisest miljööst, kus on igast leppimist nii palju. Ma ei tea. Aga ma saan aru küll kuhu sa selle küsimusega sihid...

M - hahaa no jah, ma tutvustan sulle neid olulisi dilemmasi, mis festivalidega kaasneda võib.

H - ma üritan seda köiejuppi praegu ette kujutada - no ei tahaks seda sinna jah. Aga ma tean, kuidas see meil siin käib. Ma ei tea kas see on rahast aga asjad ei ole nii... kuidas öelda... kõikehõlmavad. Et kui sa midagi juba teed siis tee hästi. Kuigi peaks olema.
Viimane näide on see AD 2341. Sa ei saa ju kõike sassi ajada ja siis jätta need stanged laealla sirgelt jooksma. Sa teed ka nende torudega midagi. Et see ongi see erinevus. Jah, ja kui me kuhugi mujale lähme siis ma saan aru, et ma pean kõigega lõpuni minema.

M - Novot, enne, kui Tartusse lähed sa kirjutad etenduse rider’isse, et kõik juhtmed ja köiejupid, mis pole meie, tuleb alla võtta. Ja kui nad seda teha ei taha, siis saad alati rider’ile viidata ja ütelda, et te ju nõustusite nende tingimustega.

H - no reaalsus on see, et öeldakse: see mees kes nende juhtmetega tegeleb, on kaks päeva ära ja see pole minu rida.

M – hahaa.

H - Kinoteatriga Sadamateatis käies öeldi, et mina ei tegele selle projektoriga, see läheb helimehe alla. Ahah, millal helimees tuleb? Millalgi peaks tulema. Helimees ütleb, et meil on eraldi projektoriinimene, mina ei tea sellest asjast midagi.

M - eraldi projektoriinimene?!?

H - no kus on siis projektoriinimene? A teda täna ei tule. Kes õhtul etenduse ajal siin valves on? A tead, kui ma sulle ausalt ütlen siis ei ole siin kedagi.

M - haha, hea et ütles ausalt. Aga kui sa neid festivalitükke vaatad, siis see lõpuniminek ja korrektsus on üks asi, mis on kõigil ühine.

H - kindlasti.

M - küsisin, sest ma olen veendunud, et asjad, mida mitte keegi ei näe on sama olulised, kui need, mida nad näevad.

H - absoluutselt.

M - need nähtamatud asjad on osa põhjusest, miks etendus on hea.

H - jah. Festivalitükid saavad oma tingimused panna, sest neid kutsutakse. Aga siin on see justkui suur vastutulek, et saad nende saalis mängida.

M - muidugi oleneb see ka natuke etenduse stilistikast. 10 journeys’iga olen paindlikum.
Vahel mängin päevavalguslampidega, sest mõnes ruumis on see lihtsalt puhtam, kui fresusi riputada. Me mängime ümber vastavalt ruumile. Kuigi general white peaks ju igal pool sama olema. Aga ei ole. Kas sa tahad sellepärast festivalile minna, et sa saad siis rohkem mängida? Või sellepärast, et sa Linnateatriga festivalile ei saa?

H - aaaa ... no korrektne oleks öelda, et mõlemat. Sulgudes öeldes see teine variant. Aga muidugi ka sellepärast, et mind huvitab see universaalsus ja asjade mõjumine väljaspool meie konteksti.

M - ja publiku vahetus.

H - jah. Ja võrdlusmoment muude tükkidega - kuidas mujal see materjal töötab. Mitte, et kuskil medaleid jagatakse.

M - Nii õpid oma tööd jälle rohkem tundma.

H - ja loodetavasti tekitab see diskussiooni, võibolla mõni etenduskunstnik laseb ennast vedada sellele libedale jääle - ütleb, et ei ole olemas mingeid festivalielemente ja see lavastus ei saagi kunagi festivalile, sest sel on puudu see ja see element jne.

M - haha ... ja mina saaks tulla ja ütelda, et Revo pole rig’i ära koristanud ja põrand on pesemata, aga samas ise väitsin siin, et sellist asja nagu festivalitükk pole olemas. Mina olengi ämbrisse astuja sellisel puhul. Juba läksingi õnge.

H - No ja kui me nendest lihtsatest asjadest hakkame minema, siis lõpuks saabki festivalitükki teha.

M - räägime turust kaa. Näiteks ega Linnateatriga ja Kinoteatriga ei saa ju konkurentsist teiste teatritega/tegijatega, rääkida? Linnateatril on oma publik, ei ole ju nii et üks Linnateatri etendus konkureerib teisega. Ei käi ju üle koridori kividega loopimine.

H - ei käi. Ja teiste teatritega pole ka konkurentsi. On segment, kes käib vaatamas ja nad käivad suuremat osa etendusi vaatamas. Tundub, et kvaliteet neid väga ei mõjuta. Mõnel etendusel on jah vähem mängukordi, aga see ei loe. Publiku arv ei muutu. Aga samas, minu meelest on EK’s see potensiaal väga lai. See on lihtsalt defineerimise küsimus. Vahel ma vaatan ja mõtlen, et see ei asu üldse nii kaugel sellest, mida inimesed tavateatris vaataksid, aga jäävad sellest siia jalga tõstmata lihtsalt ilma - nad mõtlevad, et see on täiesti muu asi, mingi perfonks. Oma teadmatusest lihtsalt. Siin saaks olla palju suurem publik.

M - aga oma festivalitükiga hakkad sa ju sellel suurel festivaliturul konkureerima?

H - õnneks ma ei tea sellest turust midagi.

M - see on ju turg nagu iga teine - käib ostmime ja müümine ja vahendamine ja sebimine ja lobimine.

H - võibolla juba ainuüksi selle turu pärast on see EK maailm intrigeeriv. See on see mida tearist ei saa - saal on täis niikuinii. Etenduste arv ei muutu. Just seda kogemust ma otsingi, ma ei saa seda kogemust teatrist, kus rahvast muudkui tuleb - vaja ainult midagi teiselt poolt neile vastu lükata.

M - no ja nüüd pead sa oma etendusele hinna määrama. On teil selge, kui palju see maksab?

H - jaa. See maksab väga-väga palju.

M - need maksavadki! Kas kõik inimesed, kes su tükiga on seotud, hakkavad sinuga kaasa reisima?

H - ei ma ei usu. Ei hakka.

M - mitmega sa siis lähed?

H - mina võtaks nad kõik kaasa... ma tean-tean, ei saa. No alla kolme ei reisi.

M - Kolm inimest? Sina, tehnik, produtsent?

H - ahjaa, produtsent. Siis on ühte veel vaja. Ma ei tea, kas tehnik saab kõigega üksi hakkama.

M - ja igale ühele eraldi single room?

H - muidugi ... hihiii ... Eri korrustel. Paul teeb neid hinnakalkulatsioone lähtuvalt täissaalidest.

M - Aga festivalidel teie ju saalidega ei pea arvestama. Sind kutsutakse, see pole sinu mure.

H - jaja seda küll. No näis. Ma tulen natuke teisest kontekstist - seal saan eeldada, et saal on täis. Siin sa seda teha ei saa.

M - ma nägin vanemate juures televiisorist reklaami teleprogrammist - oled sa mingis teleprogrammis?

H - jah.

M - ühesõnaga: sa teed jube palju erinevaid asju ja siis sa tuled veel siia meie hoovi peale kaklema.

H - ja see küsimus on et?

M - mis toimub? Kas sa teed veel bändi ka ja käid tantsutrennis ja oled poolprofessionaalne harrastusmurdmaasuusataja?

H - eee ... ei seda ei ole .. Ja ega ma ei arva, et iga asi on võrdselt äge ja kõnetab mind, aga ma tahaks nagu mingi ringi peale teha ja proovida võimalikult paljusid asju vähemalt natukene. Kui on võimalus antud. Lõppkokkuvõttes peaks jõudma selleni, mida päriselt teha tahaks. Ja mis on mingi sõnumi jaoks kõige parem.

M - sinust saab hiljem kirjutada raamatu kui kõige suurema kogemuspagasiga mehest.

H - hahaa... ma ei arva, et kunstnikupositsioon peaks olema see, et ma saan teha head ja huvitavat loomingut ainult nii kui mul on endal väga halvasti ja ma majanduslikult ei saa hakkama ja mul tuba on kütmata. Ja kui ma teen midagi muud, siis mu tõsiseltvõetavus kaob ära. Mul on tunne, et mõlemat on võimalik teha.

M - sa oled multitask’er?

H - ma olen väga sitt multitask’er, see asub minust ikka valgusaastate kaugusel. Ma võin teha mitmeid asju, aga ma pean neid ükshaaval tegema.

M - ja need mahuvad sul aastasse ära?

H - kõik need asjad? Jah. Ja kõik, mis asub sest teatrist väljaspool, see saade näiteks, see on selline asi, kus konkreetselt sind palutakse ja sind. Mitte ei kutsuta sellepärast, et sa siin kuskil olemas oled.

M - nagu festivalidki.

H - just just. No ma oleks ju võinud lihtsalt etenduskunsti etenduse teha, aga siis ta oleks ju ikkagi mingis mõttes festival piece.

M - hahaa minu meelest oled sa endale igal juhul väga hea ülesande võtnud.

H - ma tahan jah teada, kuidas ma selles kontekstis, nende etenduskunstide elementidega, hakkama saan.

M - mis sa lavakunstikoolis lõpetasid?

H - näitleja eriala. 2012.

M - ahah.

Maike Lond Malmborg @ 22.02.2016