Enamus segadusi kaasaegse etenduskunsti lavastuste suhtes lahendatakse väitega, et tööl puudus dramaturg. Või oli, aga see koostöö ei sobinud, ei kandnud vilja. Põhjusteks tuuakse, et kas dramaturg hakkas liigselt lavastama või teine äärmus, et meil lihtsalt ei olnud raha tema palkamiseks. Püüan närida läbi sloveenia dramaturg Janez Janša intervjuu iseendaga ja sealjuures viidata eesti kaasaegse etenduskunsti põllul toimuvale.

Mis tähendab sinu jaoks dramaturg ja dramaturgia?
"Mul puudub dramaturgia kogemus, harva olen töötanud dramaturgidega või olnud ise kellegi dramaturgiks. Siiski ma kutsuks ennast dramaturgiks. See on institutsionaalne nimetus ühele kindlale operatsioonile lavastuse tegemise protsessis - see ei ole vältimatu."

Seega tööprotsessi võib olla kaasatud ja võib ka olla mitte kaasatud dramaturg. Siiski on tegemist ühe kindla tegevusega, mida tavaliselt tehakse, kui luuakse etendust. Kui dramaturgi ei ole, siis teeb seda tööd keegi teine - esineja, lavastaja, kunstnik, helikunstnik või kesiganes. Institutsionaalne nimetus, nii nagu mina seda mõistan, on kehtiv, heaks kiidetud, kokkulepitud nimetus, mille tähenduse üle eriti enam ei mõelda, aga kasutatakse hoogsalt. Operatsioon on aga siinkohal tegevus, millesse on kaasatud palju erinevaid elemente.

Defineeri dramaturgia.
"Traditsioonilise draamalavastuse puhul me näeme struktuuri ja üksikute kaarte kestust ajas. Dramaturgiline töö sisaldab nende kaarte ehitamist võimalikult sujuvalt ja funktsionaalselt. Sa hakkad algusest liikuma, siis tabad tipu ja lood epiloogi. Mis oleks selle analoog kaasaegses kunstis?"

Siin kohal kirjeldab Janez midagi, millest mina eriti ei tea. Tundub, et sujuvus ja funktsionaalsus tähendab seda, et sa oskad oma tööd. Kõik on lihtne ja selge ja mis kõige tähtsam väikese vaevaga saavutad parima tulemuse ning mis põhiline - see töötab. Iga vähegi professionaalne etenduskunstnik oskab mängida pausidega, arendustega, teatud ajaks otsade lahti jätmise ja siis efektselt nende kokkusõlmimisega.

Mis oleks selle analoog kaasaegses kunstis?
"Ma leian, et suurim erinevus traditsioonilise ja kaasaegse kunsti vahel on selles, et traditsiooniline lülitab enese juskui välja ja seda selle pärast, et seal on kinnisideeks alati igavik. Traditsiooniline on alati kantud inimlikust traditsioonist ja kipub reaalsuse kohta rääkima tõtt. Tõde, mis on igavikuline, tõde mis meenutab ja on alati sama, mis oli sama keskajal ja on ka nüüd."

Arvan, et see jutt on kõigile selge. Siiski tõde, mis meenutab kõlab põnevalt ja paradoksaalselt. Tõde võiks ju olla see mis on, aga meie lihtsalt ei tea seda täpselt, suudame vaid meenutada. Ja see meenutamise tegevus annab tõele ainuõiguse, see on miski, mida me kõik püüame, aga ei saa kunagi kätte. Kuid kust võetakse siis tõe monopol kui päriselt nagu ei tea? Äkki siin ongi tegemist momendiga, kus enam ei ole sõnu, aga see teadmine, et niisugune asi on olemas, on niivõrd tugev, et kehtestakse tõemonopol, millelegi mida ainult aimatakse. Sõna välja öeldes kukud sa justkui tänapäeva ja sellesse konkreetsesse hetke, mängu tuled sina ja tema ja hetk ja olukorda jne ning müstika kukub kokku. Tõde peab olema miski, mida ei saa kätte ja mida ei saa sõnastada.

Aga kaasaegsus?
"Nüüd kui võtta tõsiselt sõna “kaasaegne” justkui miski, mis on arenenud sealtsamast kust ta ka pärineb, siis selles mõttes ei saa see kunagi lõppeda, nagu ei saa see ka kunagi teeselda, et räägib tõtt, nii kaua kuni tõde on universaalne. Seega me võime öelda, et kaasaegne kunst - kui me püsime antud graafilises vormis - omab murtud joone struktuuri, murtud kaare struktuuri. Need murtud jooned ei tähenda, et struktuur kukuks kokku. Me näeme, et seal on kinnitused, et seal on katkestused, kuid struktuur siiski püsib. Küsimuseks jääb, mis siis ikkagi hoiab seda struktuuri koos? Ja just sellest hetkest saab hakata mõtlema dramaturgiast kaasaegses etenduskunstis. Need tühjad kohad või katkestatud elemendid on justnimelt need olukorrad, mis kutsuvad."

Nüüd järsku pretendeerib Janez ise universaalsele tõele, et üks kaasaegne tõde oleks justkui rohkem tõde kui traditsiooniline. Selle kohta oskan öelda vaid, et SIIN ja PRAEGU, mina räägin ja sina loed. Mitte midagi enamat ei taha ma öelda kui seda, mis siin kirjas on. Selle artikli taga ei ole peidus igavikulist tõde, eesmärgiks on ise mõelda ja seejärel seda teiega jagada. Väite taga, et kaasaegses etenduskunstis ei saa teeselda peitub minu meelest argument, et kui sa teeskled, siis sa tegeledki teesklusega, kui sa meenutad, siis sa tegeled päriselt meenutamisega, mitte ei ütle, et minu meenutus on tõde. Veel tundub, et murtud joonte struktuur ei ole vastandus sujuvale ja funktsionaalsele kaarele. Kaasaegne koreograafia ei vastandu klassikalisele balletile, kaasaegne etenduskunst ei vastandu traditsioonilisele draamale. Neil on täiesti erinev lähtekoht, meetod ja operatsioonisüsteem.

Kus sa näed dramaturgi tööd kaasaegses etenduskunstis?
"Kaasaegses laadis lavastustes on kolme sorti dramaturgi tööd: esiteks käituda nagu “väljaspool olev silm” , teiseks olla programmi toimetaja ja kolmandaks olla nii öelda trupi “intelligent”. Dramaturg ei ole minu jaoks “väline pilk” vaid keegi, kes on tugevalt seotud lavastuse protsessiga. Teiseks dramaturgi rolliks oli kava toimetamine, kuidagi peab ju kunstiteost kommunikeerima, seepärast on sul dramaturg, kes teeb ära selle töö. Dramaturg, kes on treenitud kirjutama ja kontseptualiseerima. Siiski ei ütle see midagi lõplikku lavastuse kohta, mida publik näeb. Taoline dramaturgi töö on väga levinud institutsioonides. Kolmas idee, milleks oli trupi intellektuaal, kunstnik tavaliselt ei tea, mis ta teeb, seega oleks dramaturg keegi kes “teab”, ta saab tulla ja seletada kunstnikele, mida nad teevad. Ma pean lõpuks siiski ütlema, et dramaturg ei ole minu meelest mitte ükski neist kolmest."

Jube raske on teiste lavastusi vaadates ära arvata, mis kellegi roll on protsessis olnud, osaledes on siiski rollid nähtavad. Näiteks Maike Lond oli minu sooloetenduse protsessis see “kolmas silm” ja “teadja mees”, mina ise see kava kirjutaja.

No mis see dramaturgia siis on?
"Esiteks dramaturgia on tegevusala, teiseks tegeleb nähtavate ja nähtamatute režiimidega ja kolmandaks on ta kontseptsiooni valvur. Dramaturgia on voolav, dünaamiline, “hajus tegevus” tööprotsessis - mittemateriaalse töö par excellence. Me peaksime tegema vahe sisse mõistetele dramaturgia ja dramaturgiline. Ühelt poolt on sellel kindel ja fikseeritud ja rohkem institutsionaalne roll ning teiselt pool on see hajus tegevus, mis suudab manifesteerida iseennast lavastuse erinevates elementides. See on täielikult integreeritud tööprotsessi meetoditesse ja suhetesse."

Tundub, et Janez püüab nüüd kahte asja korraga, tema sooviks on teha ruumi dramaturgiale kui iseseisvale, võrdsele distsipliinile koreograafia ja heli ja kõige mu kõrval, aga teiselt on ka dramaturgiline suhtumine kõikide teiste distsipliinide sees.

Kuidas siis on eristatav dramaturgi töö?
"Leian, et dramaturgi töö sisaldab seda, kuidas lavastus tegeleb nähtavate ja nähtamatute režiimidega. Tavaliselt kui me vaatame etendust oleme me suhtes millessegi ja me arvame, et kunstnik tahtis meile seda edastada. Kunst on selline tegevus, mis kardab näidata protsessi - seda nähtamatut režiimi. See võib olla spekuleeriv väide, aga seda saab öelda veel selgemalt. Kas saaks öelda, et kõik, mida me näeme etenduses sisaldab iseenda eitust? Et kõik, mis etenduses nähtavaks saab sisaldab nii seda, mida etendus tahab näidata kui ka seda, mida ei taha näidata. Selle asemel, et karta taolist skisofreenilist olukorda, mis igas kunstiteoses eksisteerib, võiks kaasaegse kunsti dramaturgia sellega tegeleda. Kolmas oluline dramaturgi ülesanne oli olla kontseptsiooni ja riski võtmise valvur, kuid siinkohal on tegemist juba töö tehnoloogiaga."

Kuidas siis sellega tegelemine peaks käima? Kui keegi oskaks öelda kindla retsepti oleks kõik hirmus lihtne. Püüan eriti lihtsalt läheneda nüüd. Ma tahan näidata kollektiivset pulbitsemist ja tohutut energiat. Panen lavale hulga ühes rütmis hüppavaid noori inimesi. Tuleb välja, et samal ajal ma näitan ka üksindust ja eraldatust. Lavastaja tahab üht, aga alati ilmneb midagi veel. Antud juhul saab dramaturg tegeleda rõhuasetustega, sellega kui kaua miski kestab võrreldes mingi teise asjaga. Saab ka tegeleda vormiliste pisiasjadega, näiteks sellega, mis on hüppaval inimesel seljas. Seda saab teha ka kunstnik kui ta mõtleb dramaturgiliselt. Dramaturg saab tegeleda ka sellega, et vahetab välja noored inimesed vanemate vastu jne jne.

Seleta?
"Mis on kunstniku suurim õudusunenägu, mitte ainult etenduses, vaid ka filmis ja kõigis teistes kunstivaldkondades, mis tegelevad inimese kehaga? Esialgu on sul suur ja lai tegevuspõld, kus opereerida, kuid see, mis muutub lõpuks kunstiteoseks on vägagi kitsendatud. Tavaliselt etenduse tegemise tehnoloogia juures saabub moment, kus kontseptuaalne täpsus ja jäikus allutatakse kompromissidele, sest nagu me kõik teame, tähtajad lähenevad ja meil peab olema midagi näidata. Sel hetkel kui etenduse tegemise tehnoloogia saab survestatud, siis muutub riskivõtmine teisejärguliseks ja sa lähed “turvaliste lahenduste” peale. Sa tead kuidas see asi töötab ja see toob kaasa lavastuse äravajumise. Ka siin näen ma dramaturgi töö võimalikkust, selliselt, kes kaitseb kontseptsiooni, kes alati võitleb lavastuse avatuna hoidmise eest ja kes on alati lojaalne algsele kavatsusele."

Surve, et me peame midagi näitama, me peame tapma enamus oma kallimaid ja vormistama millegi, mis töötab, hülgab selgelt esialgsed kavatsused, millega trupp sisenes protsessi. Esialgu tahtsime midagi otsida, ei ole kindel, kas tahtsime leida, aga just otsimine oli meie eesmärgiks. Nüüd, kus lavastus peab välja tulema, tegeleme me ainult leitu vormistamise ja näitamisega. Tõlgendades Janezi öeldut leian, et üheks dramaturgi tegevuseks antud olukorras võiks olla, et otsimine oleks sama tugevalt esindatud kui leitu presenteerimine. Nähtav ja nähtamatu. See, mis mulle näidatakse ja selle eitus. Ja veel kaugemaid järeldusi tehes on suur oht, et iga järgmine mängitud etendus muutub järjest traditsioonilisemaks ja kaotab oma kaasaegsuse, kui see ei kasva välja praegusest, vaid hakkab leitud tõe meenutamist presenteerima tõe enda pähe.

Kaja Kann ——————————————————————————————————————— Janez Jansa, From Dramaturgy to Dramaturgical, 2010, http://sarma.be/docs/2871 SARMA, Laboratory for discursive practices and expanded publication

Kommentaar küsimusele - kus Janez näeb dramaturgi tööd kaasaegses etenduskunstis? - ei osanud ma artikli sees eriti laiendada, aga, et mitte võlgu jääda lisan pildi. Pildil on Alissa Šnaideri lavastuse "Three Left Hours (everybody's piece)" dramaturg Taavi Eelma kaari ehitamas ja esineja Kaja Kann algset kontseptsiooni kaitsmas.

Kaja Kann @ 11.06.2016

Seotud postitused