seisund & disain artist talk. artist seisund & talk disain.
ehk salajane lindistus avalikult vestluselt.

I told Murray that Albert Speer wanted to build structures that would decay gloriously, impressively, like Roman ruins. No rusty hulks or gnarled steel slums. He knew that Hitler would be in favor of anything that might astonish posterity. He did a drawing of a Reich structure that was to be built of special materials allowing it to crumble romantically - a drawing of fallen walls, half columns furled in wisteria. The ruin is built into the creation.
Don Delillo “White Noise”

Tegelased:
EH Eik Hermann
KS Karl Saks
KN Kadri Noormets
MK Mart Kangro
MLM Maike Lond Malmborg

EH
Selles vestluses olen ma kindlasti võhikurollis, aga kuna mind on siiski siia kutsutud, siis leian, et mul on ka õigus olla võhik ja küsida lolle küsimusi. Ma justkui ei pea teadma midagi tehnilistest detailidest või sellest, kuidas su mõtlemine prooviprotsessis või laval käib. Video intervjuus Priit Rauale sa ütlesid, et liikumine ei ole sinu jaoks midagi hädavajalikku, aga vahel, tsiteerin “kui sa liigud tekib mingi mõtteaktiivsus, mõtled mingist asjast ja avastad ennast liikumas ilma, et sa saaks aru mida sa teed, siis sellest kogu mõtteprotsess muutub, ja see on põnev”.
Novot mina ei avasta ennast tihti liikumas ilma, et ma saaksin aru mida ma teen, aga ma avastan ennast mõtlemas ilma, et ma saaksin aru kuhu see mõte jookseb ja võibolla see muudab midagi selles kuidas ma liigun… või vähemalt ma otsin mõtet mis hakkab ise liikuma. Erinevalt sinust ma võin küll öelda, et liikumine minu jaoks on väga tähtis ja erinevalt sinust ma ei oska seda väga hästi. Aga ma enda jaoks mõtlesin, et kui mingi ühisosa siin on, siis pigem on see selles liikuvas mõttes ja liikumises-mõtlemises. Mis mind lummab on see, et sa erinevat sorti mõtlemises käid.
Ma hakkan siis otsast peale - sa olid aprillis KGS residentuuris, mille nimi oli ka Seisund ja disain. Kas Sul oli juba tol ajal ettekujutus, et miks sa lähed sinna residentuuri?

KS
Kui ma sinna residentuuri läksin, siis mul oli varjatud soov etendust teha.
Võrreldes sellise uuriva residentuuriga oli see residentuur üsna kindel oma motiivis, ma teadsin mida ma tegema hakkan. Need elemendid olid fikseeritud. Rääkides liikumisest - ma ei mäleta küll, et selle residentuuri või etenduse proovide jooksul oleks ma kordagi viitsinud liikuda. Ma kasutasin seda aega ruumis istumiseks, ruumi organiseerimiseks, taustsüsteemi loomiseks. Ma tegelesin muusika ja objektidega. Mittefüüsiline.
Selleks, et liikuda ma pean otsima ajendit, selline bailando ei tule loomulikult. Enam ei ole nii, et lähen tantsusaali ja hakkan liikuma ja seda, mis pähe tuleb, registreerima. Ka kooliajal liikumisülesandeid tehes ma ei tegelenud niivõrd ülesande endaga vaid pigem mõtetega, mis mulle endale olulised. Liikumine aitas neile nii öelda lähemale saada. Saan muuta seda rütmi, kuidas ma oma mõtet sel ajal mõtlen. See on ka seotud füsioloogiaga - kehaprotsessid hakkavad tööle, see mõjutab mõtteprotsesse füüsiliselt.

EH
Ma ei tea kui palju sa tahad avada neid taustu - sellises vestlusformaadis on alati oht rääkida kunstiteos surnuks. Seda ei tahaks. Sa ütlesid, et sul see idee küpses juba aasta otsa. Mis kujul?

KS
Selle tööga ma jõudsin lähemale, miks ma üldse tegelen muusika või liikumisega. Varem ma lihtsalt tegin, ma ei mõelnud, miks ma seda teen. Ma kirjutasin sulle essee teemal “Mittesõnalised mõttekäigud”, milles, ma ei tea kas hästi või halvasti, kirjutasin mälust, isiklikust mälust. See on seotud noorena kogetud ajuvapustusega - reaktsioon, kus ajukoor ja aju saavad kokku. Restart. Võibolla on see soovmõtlemine, et sellest hetkest midagi muutus. Kuid mu isiklikud mälupildid on fragmenteeritud, õde aitas mul lapsepõlve kokku korjata. Sealt hakkas mind aeg, ajakulg - mitte isiklikult, et kes ma olen jne - huvitama. Võiks öelda, et selle etenduse liikumine ja mustrid oleks nagu traumajärgne seis - ma jälgin traumat eemalt, ma olen selle trauma sees ja siis otsene füüsiline reaktsioon, trauma. Trauma aeg on selline arusaamatu…
Muusikaga tegeledes ma koguaeg korjan fragmente, arhiivi. Nii nagu kirjutaja kirjutab sahtlisse. Muusika kui ajaline mõte. Nüüd see arhiiv on kogunenud, kehaliselt olen ma proovinud samamoodi arhiivi luua. Luua, et nüüd mingit pilti kokku panna.

EH
Väga selge jutt, ma sain hästi aru. Siit võikski edasi liikuda tähenduslikkuse, kavatsuse juurde. Endiselt, ma küsin kergest ignorandipositsioonist: sa oled kavalehel raamistanud selle etenduse väikese tekstiga. Kui tähtis see, et inimesed seda eelnevalt on lugenud, sulle on? On see oluline, et etenduse ajal nad tunneksid selle raamistuse ära?

KS
Tihtilugu pead sa kavalehe teksti üle andma enne kui sa oled kindla tekstuaalse tähenduseni jõudnud. See on natuke ka kohustus. Tol hetkel leidsin, et teatav teatraalne kohturuumi narratiiv on ainuke viis eelseisva etenduse tutvustamiseks, tekst pidi ammu enne prooviperioodi valmis olema. Seda teksti kirjutades oli mõttes võimalus, et see ajab veel rohkem segadusse, aga ma leian, et kohtusüsteemi analoogia mälu ja mäletamisega seotud küsimustes on hea analoogia. Need samad nii öelda juriidilised protsessid toimuvad su enda peas koguaeg. Ja ma ei räägi ainult isiklikest mälestustest või nostalgiast vaid justnimelt mälust ja sellest kuidas emotsioon hakkab mälu disainima. Sealt ka see pealkiri.

EH
Ses samas intervjuus Priiduga sa ütlesid et “muusika on sinu jaoks ideaalne loo jutustaja”. Ma põhimõtteliselt saan aru, aga see siiski ei ole loo jutustamine samas võtmes kui kirjaniku jutustatud lugu, seal on tegelased, seal midagi juhtub, sa elad neile kaasa… Sa ilmselt pidasid silmas midagi muud eks?

KS
Muusikat tehes, esitades, keegi ei küsi, mis see on, mis selle mõte on. Tehnilisi küsimusi on, aga ideelisi, et miks sa teed seda, ei ole. Muusika on intuitiivne keel, mis annab võimalusi tõlgendamiseks, oma loo kokkupanemiseks.
Sellest lähtuvalt ma olen võtnud natuke nahaalse positsiooni läheneda etenduse tegemisele sarnaselt soundi tegemisele.

EH
Jah, ja sellest saab aru. Et kui sa jätad midagi ütlemata, siis me konstrueerime selle tähenduse sinna ise juurde. Ma olen etenduse helikujundusest niimoodi mõelnud, et see on seal kuidagi toores olekus või kui seal on tähendus, siis on see seal toores olekus - valmiv, teda võib viia erinevatesse suundadesse, aga ta ei pane paika, tal pole paika panevat tähendust.
Ma räägin natuke oma reedesest (esietendus, 21.10.2016) kogemusest - mina ei lugenud kavalehte ja miskipärast tekkis mul paralleel hoopis rituaaliruumiga või püharuumiga, mul eelteavet ei olnud. Ma lugesin seda kuidagi sakraalses võtmes. Ma arvan, et see satanistidega tehtud intervjuu aitas sellele omajagu kaasa. Ja see kõnepult seostus jutlustaja omaga või altariga, mille peale objekte asetada. Rituaalsus on paratamatult seotud etenduse formaadiga tänu sellele, et ka rituaalis liigutused ei ole igapäevased, pragmaatilised. Tähendus on neist kaotatud ja tänu sellele on neis teatav nii öelda üle laetus. Ma tahaks veel mälu juurde tagasi tulla. Tegelikult sa juba vastasid, et miks mälu, aga ma mõtlesin sinna juurde, et äkki on sulle hoopis oluline mälu, mis petab. Või mälu, mis on düsfunktsionaalne. Madis Kõiv räägib mälust ka umbes samas võtmes, et mälu ongi olemuslikult see, mis petab, mis on ebakindel. Siin etenduses on olemas fragmentsus, fragmentide motiiv. On kahte liiki fragmente - üks on see, et sa alles otsid tervikut - sul on fragmendid, aga sa ei tea kuhu nad viivad. See tähendab, et veel ei ole tervikut. Ja siis on fragmendid, kus enam ei ole tervikut. Mulle tundub, et sul on seost selle enam-ei-ole-tervikut tüüpi fragmentidega.

KS
Jah, just nimelt nii, et rituaali ennast ei ole. Kui vaja, siis võib nendele objektidele paralleele tõmmata mälupildiga. Mälufragmendi tähistajad.

EH
Ma ilmselt tõmban seda liini liiga kaugele. Aga mul on see õigus siin antud.
Fragment, mis enam ei ole tervik. Vare, varemed. Tänapäeval me saame rääkida sellest, et utoopiaid enam ei ole, keegi ei tee enam pikaajalisi plaane. Kunagi tehti, tervik oli kunagi olemas, aga nüüd me saame rääkida varemekogemusest. Inimene kui vare, kes mäletab, et kunagi on see tervik olnud. Minu jaoks need võtted, mida sa etenduses kasutasid resoneerusid selle varemelikkusega.
Sinu essees, mis sa mulle saatsid olid ka fotod. Kas sellest on mõtet rääkida, ma ei tea. Fotod kipsist teostes. Kas need killud, mis etenduses on, on konkreetsed killud või suvalised killud? Küsin nii, sest see annab sulle võimaluse nendest ka mitte rääkida.

KS
Tead need on kipsvormi võtmisest järelejäänud vormi, negatiivi, killud. Jäänused. Neisse ma valasin objekte, nad pole ise objektid olnud. Mitte objekti vaid vormi varemed.

MLM
Kildude killud.

EH
Mul tekkis sellega seoses etenduse ajal assotsiatsioonide parv, tõenäoliselt küll ainult minu enda moonutus, lõhkumine. Nüüd vesteldes tundub, et see lõhkumine ei olegi nii oluline, aga mingis mõttes, et jõuda millenigi on terviku lõhkumine ja uuristamine vajalik. Ka su muusikas tundub, et algmaterjal on tervik, mida sa siis lõhud katkestustega, kokutustega, moonutustega. Kui teadlikult sa seda teed?

KS
Teadlikult ikka. Ses esimeses palas ma tegelesin sellega väga sirgjooneliselt. Mozart tagurpidi, esimene videosalvestis Miki Hiirest pluss üks poolpaganlik folkpala, mis ei avane ka täielikult, sest on eelnevalt töödeldud. Muusika just nimelt on hea loo jutustaja. Kui sa paned Wagner’i ja Britney Spears’i koos käima, siin annab see võimaluse märgiliselt ajas liikuda.

KN
Kas see teema, mälu, kas see on tänase päeva teema?

KS
Mind huvitavad teemad, mis ei ole just täna. Kuidas esineb minevik olevikus jah, aga tänapäeva ühiskonna hetkeseis ei ole see kontekst, miks ma minevik olevikus küsimusega tegelen.

KN
Ma ei otsigi põhjendust, pigem huvitab mind selle üle fantaseerimine.

KS
Kaasaegne konflikt huvitab mind kodanikuna, mitte kunstnikuna.

MK
See ei ole ju autonoomne rännak, mis on ainult ümber sinu. Kui teadlik või sihilik sa sellega oled, et see resoneeriks laiemalt?
Vaata, need viited mis sa nii öelda etenduses lauda viskad on väga sümbolistlikud ja mul on impulss neile tähendusi anda. Himu võimendada, tõlgendada ja metafooridena suureks paisutada on see, millega ma seda vaadates tegelen. Samas, kui mul tekib kimbatus neid tõlgendada, siis ma tahan tulla tagasi sinu juurde, see on kergem mulle, sest ma otsin pidet selles väga abstraktses loos. Sa väga ilusti jutustad seal seda lugu, see on väga jutustav, jutuvestmine läbi teatud sümbolite, millega sa manipuleerid, kontrollides palju sa lased mul tähendust sinna juurde mõelda. Ja sellepärast saab öelda, et sa jutustad.

KN
Kuidas erineb töö keha, objekti ja materjaliga?

KS
Ma ei oska sulle öelda. Niipalju saan öelda, et töö kehaga on nullilähedane. Selle tegemisel on oluline füüsilist ettevalmistust mitte teha. Sest kui ma teen seda, siis ma hakkan mingi vale asjaga tegelema. Siin on nullist alustamine väga oluline. See tähendab, et töö kehaga on justkui enne, minevikus juba ära tehtud.
Ja see, kuidas ma töötasin kehaga varasemates töödes ei ole sama, kuidas ma kehaga siin töötan. See nii öelda eelmine keha oleks siinse ära rikkunud, see oleks vaid häiriv liikuv keha, mis ei ole seotud objekti või siinse narratiivsuse või info andmisega. Kuna, kuidas ma midagi lauale panen, kuna ma ära võtan - sama mustrit kasutan siinses kehas ka. Samas, see muster, kuidas ma objekte või materjale käsitlen - see sama muster lõppeb kehas, kehaga. Ma üritan täita sama ülesannet. Kuidas seda sama mustrit - ma näitan sulle objekti, panen teatraalse fookuse, võtan ära, on tühjus, ei ole tühjus - kehaliselt vormistada. See kuidas ma objekte esitasin määras selle, kuidas ma füüsilisi motiive esitasin. Sain aru, et mul ei ole vaja varjata otsustamatuse nõrkust ja haprust, sest ka see on üks füüsiline motiiv. Eelmistes etendustes ma jooksen varjus 5000m üritades ennast kuhugi ära peita. Siin peab tegema vastupidi ja selleks on vaja see füüsiline aktiivsus natuke nii öelda raudu panna. Ja vaadata, kuidas idee paneb liikuma.

MLM
Me tegelesime olukorraga, mis on imaginaarsest situatsioonist välja rebitud. Paigutades objekte postamendile me vaatasime, kas selles objektis on see situatsioon olemas või on ta lihtsalt nii öelda asi ise. Kuidas objektid saavad samaaegselt mõlemat olla - tähendusega ja tähenduseta. Liikumises see sama fragmentaarsus oli seotud sellega, et sel puudub tegelikult seotus situatsiooniga, kust see liikumine pärit on. Ja sellepärast on iga attempt, proov, uus. Nagu iga objektki. Aga neil fragmentidel on mõtteliselt või ideeliselt justkui koht, kust nad tulevad. Aga laval seda kohta ennast, nende päritolu nagu olemas ei ole. Ja see on pigem küsimus, mida me küsime, mitte miski, mida me öelda üritame. Mis need fragmendid on ja kuidas me mõte hakkab narratiivi, seostatud pilti looma ilma, et seda pilti ennast seal oleks.

Vestlus kunstnikuga Kanuti Gildi SAALis 24.10.2016
Etenduse link: https://saal.ee/et/performance/4371 (Foto: Maike Lond Malmborg)

Maike Lond Malmborg @ 09.12.2016