Selgusid teatriaasta auhindade nominendid ja Postimehes kommenteerib neid sõnalavastuse žürii esimees Madli Pesti – “Selgusid teatriaasta auhindade nominendid” Postimees 28.02.2017

Madli ütleb: “Auhindadele nomineerisime erakordselt palju teatreid ja loomingulisi kooslusi – kokku 16, millest täpselt pooled on n-ö suured ja pooled n-ö väiksed ehk erateatrid ja vabatrupid.”

Kas osutus totaalsele võrdsusele on pädev?

Lugedes enda suva järgi väikesed ehk vabad kokku, saan numbriks 11. Kinoteater, MTÜ Kirbutsirkus, R.A.A.A.M., Nargen Festival, MTÜ Eksperimentaalse Liikumise Keskus, MTÜ Misanzen, Olmeulmad, Karlova teater, Taarka Pärimusteater, Raadioteater, Kalli Pikase tantsu lavastuse tootis ilmselt Kalli ise.

Aga siis peaks ju olema suuri ainult 5 veel. Noh, loen ülejäänud üle ja saan suuri kokku 21.Von Krahli Teater, Vanemuine, Eesti Draamateater, Endla, Rakvere Teater, Vaba Lava, NO99, Ugala, Theatrum, Kanuti Gildi SAAL, Tallinna Linnateater, Kuressaare Linnateater, ERSO, Eesti Kontsert, Sõltumatu Tantsu Lava, Rahvusooper Estonia, Tartu Uus Teater, NUKU teater, Festival Afekt, EMTA vanamuusika keskus, EMTA ooperistuudio.

Olgu peale, siin tuleks kah sõeluda veidi, mõned on suuremad ja mõned väiksemad. Aga kust kohapealt tuleb kokku number 16, seda ma ei mõista.

Minu statistika kinnitab Pesti poolt mainitud mitmekesisust. Esile on toodud 18 üksust (vabatrupid või MTÜd), mille hulgas on ka eraisikust kriitikud ja tantsijad, kellel puudub vähenegi stabiilne riigitoetus. Kui nõustuda Madli Pesti väitega, et esile toodi 8 suuremat etendusasutust, siis lihtne matemaatika näitab, et 21 miinus 8 on 13 ja see arv näitab siis väikese riigipoolse toetusega etendusasutusi.

Järeldus: esile toodi 8 suurt, 13 keskmist ja 18 väikest.

Madli ütleb veel: “Kõige silmatorkavam on Endla tõus – seitse nominatsiooni nelja lavastusega!”

Kas statistika osutab tõele?

Esimesel korral, kui kontrollin antud väidet, suudan leida vaid neli Endla nominatsiooni. Loen uuesti, saan kokku kuus, ka kolmandakordsel lugemisel seitsmendat ei leia. Viiendal korral lugedes leian kõik seitse nominatsiooni üles. Siinkohal on tegemist kantseleiliku lähenemisega, justkui statistika osutaks tõele. Antud väide ütleb mulle, nagu Endla oleks parem kui teised, kuna tema numbriks on 7. Theatrumil oli 1, järelikult tegemist totaalse luuseriga. Samas lavastuse “Olmeulmad” tegijad oleksid justkui väga head, võibolla mitte paremad, kui Karl Saks, sest tema taga on kirjas ikkagi Kanuti Gildi SAAL, aga siiski jääb mulje “Olmeulmade” võidust.

Kolmas kaalukas väide Madlilt: “Iga lavastust kaalub žürii eraldi ning vaid Andres Noormets tõusis esile kahe ehk mõlema oma sel aastal lavastatud teatritööga, mis materjali valikult on väga erinevad.

Üks lavastustest on maailmaklassika – Shakespeare’i “Othello” – ja teine uus rootsi näidend – Kristian Hallbergi “Suluseis”. Noormets töötab erakordse stabiilsusega, tema käes tundub kõik õnnestuvat ning ta on aastate jooksul leidnud vaid talle ainuomase stiili. Olulistest, tõsistest, nii üldinimlikest kui päevakajalistest teemadest räägib ta kergelt, aga mitte kerglaselt.

Tema loodud maailmaga kokku puutunud teatrikülastaja lahkub etenduselt helge tundega. Noormetsa lavastused on kunstiliselt – ka heliliselt ja visuaalselt – tervikmaailmad, milles sünnivad meeldejäävad tipprollid (seekord nomineerituna Sten Karpov ja Leila Säälik).”

Kas tähemärkide arv osutab tõele?

Madli Pesti otsustab välja tuua Noormetsa, kas põhjuseks on see, et Noormets on nomineeritud kahe lavastusega või hoopis see, et pehmendada tema laureaadiks mitte saamist, seda me veel ei tea. Aga 704 tähemärgi kasutamine jätab mulje justkui oleks tegemist teistest erineva fenomeniga ja Noormets on parem, kui teised. Ja siis meenub mulle, et eelmise väite peale ma juba tegin järelduse ja sain aru, et Endla oli parem, kui teised. No pagan, asi muutub ikka väga segaseks.

Neljas väide Madlilt: “Enim nominatsioone sai “Väljaheitmine” – kuuest kategooriast neljas.

Järelikult kõige parem asi on hoopis see, mis suudab olla nominent võimalikult paljudes kategooriates. Aga kuidas oleks see võimalik tantsulavastuse puhul? Mitte kuidagi ei saa ju tantsijale parimat meespeaosa auhinda anda. Või saab? Ja nüüd mõistan, kui valesti ma olen lugenud Madli kommentaare ja statistikat. Tema rääkis ainult sõnateatri žürii tööst, ta arutles ainult kuue kategooria piirides, jättes tähelepanuta ühisauhinna, tantsu, balleti, ooperi, laste, kriitikute jt nominatsioonid. Hakkan uuesti lugema, et kas see Endla teatri väide pädeb ka siis, kui arvestada ainult sõnateatri nominente. Ei päde, leian taas vaid 5 korda Endla mainitud olevat. Vaikselt hakkab pea suitsema, no ei oska ma tekstist aru saada.

Mis jäi Madlil väitmata?

Kriitika nominentide taga ei ole mainitud, kus kriitika ilmus ja mis lugusid silmas peetakse. Huvitav fenomen. Tõelised vabad vabakutselised on siin kriitikud, koreograaf Kalli ja “Olmeulmade” kamp.

Ja kõige viimaseks see minu lemmiklaps ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND.

Olen arvanud kogu elu, et see asi, millega mina tegelen, on etenduskunst, aga seekord viitsisin läbi lugeda ka auhinna statuudi, mis ütleb: “Etenduskunstide ühisauhinda antakse eelmise kalendriaasta teatriloomingu eest ning selle eesmärgiks on tunnustada erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid.

Tavaliselt väidetakse, et tõeliselt hea helikujundus on siis, kui sa seda tähele ei pane. Antud auhind kuulub aga lavastusele, kus heli peaks iseseisvana olema tähtis, samuti valgus, video või tants, et ideaalis oleks variant, kus miski ei ole taustajõud.

Siin peitub ka vastus mu imestusele, et miks etenduskunste ei hinda proff žürii, vaid on valitud igast žüriist kaks liiget (2 muusikast, 2 teatrist 2 tantsust ja 1 balletist).

Kuigi selle aasta, nii nagu ka eelmise aasta žürii poolt pakutud nominendid, on vägagi veenvad ning mitmekesised, ei ole kahtlust, kes statuudi järgi auhinna saab.

Foto: Kaja Kann

Kaja Kann @ 02.03.2017