Praegune eksalteerunud poliitiline satiir USAs, mida mõnel pool on juba jõutud võrrelda suisa Weimari Vabariigi loojanguga kaasnenud katastroofieelse pikantse kabareeõhustikuga, on juba mõnda aega panustanud president Donald Trumpi enam kui kummaliste idiosünkraasiate erinevate tahkude ja tema valimismeeskonna ja vastse administratsiooni arvukate äpardusete innukale naeruvääristamisele tele-eetris. Mainigem siin vaatamisväärsustena saatejuhtide John Oliveri “Last Week Tonight’i”, Seth Meyeri “Late Night with Seth Meyer’it”, Bill Maheri “Real Time with Bill Maher’it” ja Stephen Colberti “The Late Night Show’d”, mille parimad palad on youtube’is kättesaadavad. Sellest materjalitulvast ülevaate hankimisel võib aga õige pea sõltuvusprobleem tekkida. Uudiste voogudest absurdipärleid püüdvatesse komöödia-saadetesse süüvijal muuks enam õieti aega ei jäägi kui Ameerika praeguses poliitilises ja ühiskondlikus elutegelikkuses ilmnevate totruste üle imestada ja kaasa ilkuda, saatjaks anonüümse saatepubliku naer, mis, olles kui deemose hääl, ei erinegi aga oma etteaimatavuselt oluliselt mehhaanilisest canned laughter’ist, sellest ülimat emotsionaalset passiivsust kuulutavast vaatemänguühiskonna atribuudist. Mis jääb puudu on üldistus – ja seda võib oodata vaid kunstilt.

Ent ärgem unustagem, et samast kultuurikontekstist kui kabaree- ja poliitkarikatuur sündisid omal ajal ka Berthold Brechti ja John Hearstfieldi olulisemad teosed. Nende kahe poliitilise kunsti titaani kaasaegsed vasted pole aga veel ilmselt Brexiti ja Trumpi valimisega seotud poliitilisest külmalainest võrsuda jõudnud. Kunst vajabki enam aega ja samuti on ju üldteada tõsi, et see pole tegelike poliitiliste hinnangute mõjutamisel sama tõhus vahend kui peavoolu-pila teles või stand-up koomikute tabavaimad ütlemised. Ometi on aga just kunst see, mis kutsub esile tõsisema, identiteedipoliitikani ulatuva vastandumise status quo’le, avab kultuuriväljal erinevuste tegeliku potentsiaali ja võib seega ka käivitada masside mitteteadvuses pulbitseva intensiivse võõra- ja kultuuriviha, mis sunnib valima pooli ja suisa nõuab traumaatilist väljundit.

Selle sissejuhatusega tahtsin jõuda ühe valusa motiivini äsja Kanuti Gildi SAALis etendunud Iggy Lond Malmborgi mono-etenduses “Physics and Phantasma”. Dramaturgiliselt ootamatult, uinutava minimalistliku petteoperatsiooni foonil, mis rääkis alul vaatajate hetketaju ja esineja lavalist preesensit üle-ütlevalt etenduse toimumise põhitingimustest (aeg, ruum, kardinad, valgus, publik, pilgud, esineja keha ja hääl), lahvatas laval äkki intensiivne sõnavalang. See monoloog hoiatas, et kusagil lähedal, vahetult saali tinglikkus ruumis genereeritud osadusest väljapool, ähvardavad nii esinejat kui ka publikut, kes esinejaga kultuuri-alliansi moodustab, miljonipealiste harimata masside varjamatu viha, viha kogu kultuuri ja keerukuse vastu. Hüperbooli paisudes hüsteeriaks kujutas Malmborg neid jõuna, kelle esmapüüdeks saab mõistagi olema krabada enesele esineja stipendiumirahad (etenduse esimene naerukoht!) kuid kes püüab seejärel igat kultuuriliberaali ka lutikana laiaks litsuda (etenduse esimene õõvastusmoment). Just sellest, käesolevas maailmas ootamatult viljakaks osutuvast vihkamismomendist ja sellega seotud privaatfantaasiate ühiskondlikust laetusest ammutas see tükk ja jõudis seega personaalse politiseerimiseni vägagi kaasaegsel moel, sellel moel nagu seda nõuab kaasaegse poliitilise kunsti kreedo.

Fantaasia ja fakti vahekord selles tükis oli seadistatud erilisel, flashback’i loogikat järgival viisil – see mida esmasel tasandil kombiti verbaalse ja abstraktsena, see tuli enamasti tagasi teisel tasandil, teisel ajahetkel, reaalse ja konkreetsena, siis kui see oli fantaasialubadusena juba jõudnud meelest minna. Nii rääkis Malmborg mingil hetkel valge ihuga paksust poisist, rõvepaksust poisist, kelle unistus oli lõhata pomm. Ja nii lõpeb see monoloog sellega, et ta on justkui siiasamasse saali pommi pannud, see poiss, pommi mis lõhkeb 28 minuti pärast. Siinkohal ristub fantaasia ja füüsika aeg – ja nii see pomm plahvataski täpselt lubatud ajal, samas kui vaatajatel see lubadus juba ammu meelest oli. Selliseid struktuurseid loop’e, ootamatult täitunud lubadusi, oli etenduses mitmeid. Need komplitseerisid etenduse esmapilgul lihtsana tunduvat ülesehitust.

Ühel hetkel viskas Iggy Lond Malmborg etenduses õhku problemaatilise väite, et suhe porno, pornotarbija ja vägistaja vahel on selge ja ühemõtteline põhjuse ja tagajärje suhe – sellel hetkel küsisin eneselt, et mis vindiktiivne konstruktsioon küll sellele järgnema peaks. Ja Malmborg keeraski järgnevalt vast ülejärgmises lõigus teema üle võlli, pihtides radikaalselt allaheitlikku fantaasiat, milles teda vägistatakse korduvalt anaalselt ja oraalselt, rõveduse viimase piiri peale viidud võimutseva vägistaja võiduka monoloogi saatel. Siinkohal õnnestub Malmborgil hoopis uue nurga alt elama panna praeguse Eesti kultuurielu üks huvitavamaid nähtusi, Kenderi case’i ümber moodustuv tähendusväli. See osutub ootamatult akuutseks sissesõiduks kohalikule väljale. See kohalikule väljale paigutumine (küllap kodumaiseid olusid tundva dramaturgi juhendamisel) toimus aga terve etenduse jooksul välja pakutud tundlike mikrodetailide vahendusel, alustades teatest osutusega paarile kusagil keskmistes ridades – teie rong Tartusse väljub täna erakorraliselt 12 minutit hiljem, selle aja kasutate te Kanuti baaris ühe joogi tehes.

Etendust struktureerisid joogist rääkimise, joogi jagamise ja joomise vahepalad. Õieti esimese tõelise peatuse oma esinemise repetitiivses loogikas – milles ta algusest peale üha kordas kujutluspilti cool’ist esinemiskohast, kus cool’id inimesed joovad cool’e jooke, ootamas oma cool’i kultuuriprogrammi (iroonia minupoolne), sisenemas saali, käes cool’id joogid, mida etenduse vahepeal cool’ilt limpsida – tekitas esineja sellega, et ta lasi kõigile vaatajatele õlut laiali jagada ja seetõttu justkui genereeris piinliku pausi. Tundus nagu ta oleks öelnud; mul oli siin praegu võib olla midagi olulist väljendada, aga noh eks te jooge siis siin oma õlled lõpuni, ma võin ju ka oodata oma asjaga veidi... Õieti toimuski etenduses, siis kui see lõpuks täie hooga käima läks, pidev pendeldamine akuutse kohalolu ja hoolimatu eemalviibimise vahel ja see oli vaid üks hea näide sellest, kus lisaks sellele pöörati ümber ka esineja-vaataja suhe – ühtäkki oli see Malmborg, kes vaatas oma vaatajaid õlut joomas ja joojad tundsid enesel esineja pilku, tajudes põgusalt midagi, mis esineja jaoks on pidev sisepinge allikas.

Kuigi Malmborg olla ise klassikalise teatriharidusega, oli etenduses vaid üks koht, mida vältimatult näitlemise ja rollilahendusega siduda – taas kord ühe ootamatu fragmendina lavahämarusest manati meie ette meie aja suurima popfilosoofi Slavoij Žižeki idiosünkraatiline kokutav-luristav-mökitav-innukas-pidurdamatu monoloog Donald Trumpi võimulesaamise kohta. Aeg ja ruum sai defineeritud mitte aga Žižeki aeg-ruumiks, vaid just Trumpi omaks, nii nagu see paraku praeguse sotsiaalse kunsti puhul õigustatud on.

Foto: Renee Altrov

Hanno Soans @ 11.04.2017