Tantsu- ja tsirkuselavastuse “moiste” lavastaja Kädi Metsoja, stilisti Alissa Šnaideri ja graafilise disaineri Kristin Madega vestles dramaturg Kaja Kann.

Kaja: Öeldakse, et noored ei taha tööd teha, on laisad ja mugavad, kuidas sul kogu aeg nii kiire on?
Kädi: Ma arvan, et mul on vedanud, et ma saan teha asju, mis mind päriselt huvitavad. Ma võtan praegu julgelt tööd juurde. Kui ma töötaksin näites kohvikus, kus ma tegelikult ei taha töötada, siis ma ei rabeleks nii palju. Ma olen oma töö pärast väga põnevil.
Kaja: Miks kõik noored ei leia endale põnevat tööd?
Kädi: Mina alustasin tsirkusega juba 15 aastat tagasi. Mul on võtnud väga palju aega, et jõuda siia tasemele, kus asjad lähevad põnevaks. Näiteks käib keegi noor käib kümme aastat ujumise trennis ja siis peale keskkooli hakkab otsima ja mõtlema, millega üldse tegeleda. Tal läheb veel kümme aastat aega, et jõuda sinna punkti, kus mina juba nüüd olen.
Kaja: Kas on raske olla noor?
Kädi: Noorel on energiat. Kui ma arvan, et minul seisab kõik veel ees, siis seisabki. Ma usaldan ikka vana ja kogenud kunstnikku. Kui mina peaksin valima, siis tahaksin ikkagi näha kunstniku eelnevaid tegusid. Kõigepealt tuleb midagi teha ja see, mis ma olen teinud, hakkab mind defineerima, mitte minu sünniaasta. Samas loodan, et ma end liiga ära ei defineeri, ma ei taha, et inimesed hakkavad ootama minult mingit ühte asja, kuigi stiil oleks ilmselt ikka sama.
Kaja: Kuidas sulle etenduskunst üldiselt tundub?
Kädi: Ma käin väga vähe teisi vaatamas, raske on üldistusi teha. No umbes kümnest üks on hea, mõnes etenduses on üks päris hea koht ja ülejäänu on kräpp. Aga ma tõesti ei saa midagi öelda, sest ma lähen teatrisse põhjusel, et mul lõppes erandkorras töö natuke varem ja just selle pärast saan teatrisse minna. Minu valikud sõltuvad minu töögraafikust, mitte huvist. Kui võimalus on, siis lähen, sageli piirab mind ka piletihind, mul lihtsalt ei ole raha, et osta 23 eurone pilet. Praegu üritan olla viisakas ja käia valimatult kõikidel Kanuti asjadel. Seal on kodune tunne. Ma tahan näha, mida teised teevad. Kristin: Mida rohkem mina teatris käin, seda rohkem näen kräppi, aga see tuleneb minust. Või mitte minust, vaid sellest kvantiteedist. Mida rohkem näen, seda kriitilisemaks muutun, latt tõuseb järjest kõrgemale.
Kaja: Iga kolmas inimene on tänapäeval kunstnik ja sina tahad ka veel rohkem teha, kuhu me nii jõuame. Kas kõik inimesed ikka võivad kunsti teha?
Kädi: Muidugi võivad. Kes olen mina, et keelata. Kui ühte ebaõnnestunud lavastust näeb sada inimest maailmas, siis ei juhtu suures plaanis mitte midagi, see on suva, kui kräppi tehakse. Lihtsalt on kahju, et idee, et kräpp on okei, levib laiali. On halb, kui lihtsus ja labasus saab võitu, sellest oleks kahju. Aga mina ei keela kedagi, ma lihtsalt ise ei anna alla.
Kaja: Kuidas teatrite rahastus peaks ideaalis toimuma?
Kädi: Aga selle jaoks õpivad inimesed ju orgunnimist ja majandust, miks meie peame seda olukorda lahendama.
Kristin: Nõme on vastata sellele küsimusele, et halvad asjad ei peaks saama rahastust. Ikka vahel asjad ebaõnnestuvad. Ja mida siis igavesti halba teatrit tegevad noored peavad tegema? Me ei taha, et nad diivani peal istuksid ja suitsetaksid, siis me ei taha, et nad välismaale ära lähevad, no las nad teevad.
Kaja: Aga miks sina Kädi välismaalt tagasi tulid?
Kädi: Kui ma oleksin teinud kaks liigutustki selle nimel, et seal kunstnik olla... Aga ma tõesti ei teinud ühtegi liigutust. Ma tulin tagasi, sest mul on siin 15 aastat tehtud tööd ja ma ei pea siin nullist alustama, mul on need viis inimest, kellega koos etendust teha.

Kaja: mulle tundub, et tegemist on siiski tantsulavastusega, aga selle on teinud tsirkusekunstnik. Tsirkuse meetodil.
Kädi: Ma tunnen ainult tsirkusemeetodit ja nii ma oskan ka lavastada. Ma ei tea, kuidas tantsulavastusi tehakse. Ma ei üritanud teha tantsulavastust ega vältinud tsirkust. See on minu taust ja seda ma valdan. Iga asi on minu peas meeletu trikk ja trikk on ohtlik, sest trikki tehes ei saa eksida, muidu saan surma. Ma suhtusin ka silmapilgutamise stseeni sama moodi, siin ei saa eksida. Võib olla publik seda ei märka, aga mina ise saan kaifi kätte küll.
Kaja: Kui tehakse tsirkusetrikki, siis publik tahab hüüda “vau!”, sinu etenduses seda võimalust ei ole. Sul on kõik nii keeruline ja trikk tundub lihtne.
Kädi: Võib olla publik seda ei märka, aga mina ise saan selle vau-efekti kätte küll, kui kõik õnnestub. Tsirkus on sama lai mõiste kui teater või tants, siin tehakse igasuguseid stiilile ja žanre. Kui tsirkuse tehnilise poole pealt rääkida siis meie praktikute sisering teab, et enamikul trikkidel, mida tehakse õhus (kangastel, trapetsitel, köitel) on akrobaadil salto hüppamiseks abivahend ehk rekvisiit. Samuti grupiakrobaatika puhul viskavad viis meest ühe väikese tüdruku üles. Ja muidugi on see vaatajale ahvatlev ja võluv, aga reaalselt on seda kergem teha, kui üksinda ühte saltot hüpata, ainult oma lihaste jõu ja mõistuse abiga. Aga see ei näi vaatajale nii kihvt. Meie lavastuses ei paista trikk lihtsalt välja, kuna salto on sama oluline kui üks käe tõstmine, ma ei ole trikke välja suuminud. Ilmselt sellepärast need ei paistagi välja.
Kaja: Sa oled lahendanud tsirkuse igavese jama suurepäraselt. Alati ma imestan, miks teatris hakkavad inimesed järsku kukerpalli viskama, muidu räägivad armastusest või surmast, aga siis järsku kõnnivad käte peal või tantsivad. Sinu lavastuses sellist võõritust ei ole. Sa kehtestad normaalsuse kohe: me räägime kehakeeles.
Kädi: No väga tihti on teatris liikumine meelelahutuslikuks vahepalaks. Mina teen seda, mida ma oskan. Oleks lausa ebaviisakas ja lugupidamatu, kui minusugune inimene hakkaks teksti lavastama. Inimene on ühes või kahes asjas jube hea, aga tahab ikka videot ja muusikat ja kõike muud ka ise teha. Mind see ei eruta, nii ma ei taha ega oska. Kui ma tahaksin teksti, siis mitte vahepalaks, vaid kutsuksin kellegi profi, kes tahab ja teab, kuidas tekstiga ringi käia. Siis oleks see meie kahe lavastus.
Kaja: Kui me hakkasime koos Kanuti Gildi SAALiga lavastust planeerima ja proovisime sind suunata ikka proffide tantsijatega lavastust tegema, olid sa resoluutne – selliseid tantsijaid lihtsalt ei ole profimaailmas olemas, kes suudaksid sinu lavastuse ära tantsida. Ma olen kuulnud sama ka Renate Keerdi suust. Kuidas siis nii?
Kädi: Laval on viis noort artisti, kelle tantsu- ja tsirkusetehniline tase on valitud tehnika raames perfektne. Asi ei ole ainult selles, et keegi teine ei suuda füüsiliselt seda ära tantsida, vaid mina emotsionaalselt ei peaks vastu uue ühise keele leidmise protsessile. Selleks kuluks liiga palju aega. Hetkel ma ei pea vabandama ega kaitsma enda töömeetodit mitte kellelegi.
Kaja: Aga räägime ikkagi sellest füüsilisest võimetusest. Ma arvan, et sul on õigus, mina näiteks ei teeks tehniliselt neid liigutusi ära, mis sinu etenduses on.
Kädi: Põhjus, miks need viis teevad, ei ole kinni mitte füüsilises võimes, vaid meie omavahelises suhtes. Näiteks Markus Muide suudab ainult püsti seista, aga me oleme nii samal levelil. Kui ma ütlen, et liiguta seda sõrme, siis ta saab aru, miks see äge on, ta võtab seda tõsiselt. Ega ka see lihtsalt ei tulnud, esimese aasta me proovides lihtsalt rääkisime ja küsisime küsimusi. Mulle tundub, et vanem generatsioon on liiga valmis, teil on kõige kohta oma arvamus olemas.
Kristin: Aga kindlasti on asi ka füüsises, sest tantsu stiil on ikkagi tsirkusepärane. Ka need noored on kümme aastat seda tehnikat õppinud. Mul ikkagi on reaalselt trikid sees ja lisaks sellele on tantsijad õppinud pähe kogu lavastuse 50 minutit, mitte ainult sekundi kaupa vaid ka kahe sekundi vahepealne ruum on koreograafil kehaliselt täpselt moodustatud ja tantsijate poolt teostatud.
Kädi: Me oleme silmapilgutamist õppinud aasta aega, kord nädalas. Need viis inimest käivad gümnaasiumis ja nad teavad, kuidas end tohutust õppimise koormusest läbi närida. Nad oskavad eksameid sooritada olukorras, kus on tohutult vähe aega, neil jääb kõik pähe. Vanemad inimesed küsivad, miks ja kust miski tuleb, raiskavad oma mälumahtu arutamise peale. See kiirus, millega nad materjali omandavad ja meelde jätavad, on võimas.
Kristin: Aga saltot on õpitud ikkagi kümme aastat. Nõgusa seljaga oskab hüpata igaüks, aga päriselt, nii, et sa surma ei saa, selleks on vaja Heidi juures akrobaatika trennis käia.

Kaja: Sa ei räägi lugu. Sinu lugu on 4 + 4 = 8 Mis see tähendab?
Kädi: Lavastus baseerub matemaatikal, kus lugu moodustub, kui panna tähele, et 2 pluss 2 on 4 ja 3 pluss 3 on 6, ning 2 astmes 2 on 4 aga 3 astmes 3 juba hoopis midagi muud – 27. Iga asi võib olla lugu. Sellele küsimusele vastates lähen ma närvi, sest teie peas tähendab lugu ühte asja ja mina ei tea, mida see teie jaoks tähendab. Mul ei ole kindlat sõnumit.
Kaja: Minu meelest on sul väga kindel sõnum. Näiteks: kui see õnnetu kolm on teise kolme kõrval, siis tähendab see üht aga kui kolm tõsta veidi ülespoole, mingisse astmesse, siis selle tähendus on juba teine. Alati ei ole maailmas nii, et liidan kaks asja kokku ja seejärel lahutan ning tulemus oleks see, mida ma algselt liitma hakkasin.
Kristin: Ilukirjandusliku või teatris esitatava loo puhul naudid kogu lauset ja saad neist loo kokku. On oluline, kui poeetilised ja kunstilised on laused. Aga Kädi puhul on tegemist justkui arvuti koodiga, kuid see ei ole random, Kädi on selle kirjutanud. Koodi on raske inimestele lahti seletada, aga kui kood on valmis kirjutatud, siis sellest saab kokku tervik, olgu selleks siis kasvõi lihtsalt kodulehekülg.
Kädi: Kui ma koodi valesti kirjutan, on kõik läbi, ma kindlasti tean ise seda koodi. Ma ei varja vastust ega püüa ka salapärane olla, aga ma tõesti kirjutan: kriips, kriips, kaks, kolm, neli, null, kuus vahele ja siis: üks, kaks, kolm, kuni kaheksani välja. Isegi kui ma suudaksin seda öelda, siis ma ei taha seda öelda. See suunaks vaatajat liiga palju. Ma ei saa aru, miks peab iga lavastuse ette, keskele ja järele mingi talk’i tegema. Ma oleksin hakanud tegelema mingi muu alaga, kui ma oleksin tahtnud põhjendada ja seletada iga oma liigutust. Ma usaldan vaatajat, las ta arvab asjadest omamoodi. Minu meelest võiksid nad lihtsalt nautida, see kood on minu isiklik asi.
Kaja: Minu meelest on teie lavastus liiga kiire, siin ei ole isegi mitte 3 sekundit ja pildi vahetus, mis on kehtestatud reegliks tänapäeva inimese tähelepanu võitmiseks. Asjad juhtuvad paralleelselt ja samaaegselt ja tohutu kiirusega. Publik tuleb saali ja hakkab lugu ootama ning kuni selle hetkeni, kui ta mõistab, et lugu ei algagi, magab ta lihtsalt selle etenduse maha. Pannes lavastuse lineaarsele joonele, saab väita, et see kõik on liiga lühike või liiga pikk.
Kädi: Jah, puudub ka proloog ja teemaarendus. Vaataja, kes siseneb saali, peab olema kohe valmis informatsiooni vastu võtma, vastasel juhul jääb ta sellest lihtsalt ilma. Inimene võiks tulla vaatama siis, kui ta tahab tulla seda vaatama, siis ta ju tunneb huvi ega oota valesid asju. Ma ei pea tegema kolmetunnist lavastust, sest kogu info, mis ma öelda olen tahtnud, on siin olemas. Minu meelest on lavastus tervik.
Kristin: Paljud inimesed jätavad ka raamatul eessõna lugemata. Mõlemal puhul saad ju elamuse, aga lihtsalt see elamus on natuke erinev. Või kui olen raamatu läbi lugenud ja hiljem loen eessõna, siis tundub see mulle Kädi lavastuse kontekstis nii, nagu läheksin etendust uuesti vaatama, ka see variant on olemas.
Kädi: Mulle on publik väga tähtis, ei ole oluline, et neile meeldiks, aga ma ei taha, et nad magama jääksid. Ma olen kindel, et “moiste” puhul ei ole ühtegi vaatajat, kes vahiks kõrvale ja tegeleks oma mõtetega. Selleks ma ei anna neile lihtsalt aega.
Kristin: See on nagu Lady Gaga: pole oluline, kas meeldib või ei meeldi, aga sa ei saa ükskõikseks jääda. Ta on nagu pababapamm.

Kaja: Alissa, lavastue “moiste” tutvustavas tekstis on öeldud, et ruum on Kanuti Gildi SAALi “Valge Box”, valgus “Whitewash” ja kostüümid “Casual Grey”. Ilus lause aga mis see tähendab?
Alissa: Kostüümid kui sellised puuduvad, tegelased ja karakterid kui sellised puuduvad, valge kuup pole ka valge ja “casual” on hoopis otstarbekohane. Olemas on stiil, mulje, olemasolu, vihje ja tervik. Tugev, sõltumatu, intensiivne.
Kaja: Mis on MUAH?
Alissa: Make up and Hair.
Kaja: Kuidas on võimalik sinul kui kogenud koreograafil olla noore Kädi lavastuses teenindaja rollis.
Alissa: Tahaksin kõigepealt öelda, et mulle väga meeldib Kädi ja tema tiimiga kostööd teha. Mulle väga imponeerib, et kahekümne nelja aastane inimene oskab teha kõik asjad selgeks, ta julgeb teha teadlikke valikuid, ta ei kõhkle, ta ei peida ennast ühegi teooria taha, ta ei püüa ennast ega oma vaateid õigustada, ta ei sehkenda. Kädi liigub, ei, ta libiseb sihipäraselt mööda oma loodud teose pinda.
Eheh, see on täitsa naljakas, et sa kasutad sõna “teenindaja”, seda ma olin Kädi vanuses, kui töötasin Krahli Baaris, see oli ainuke kord. Tegelikult kaks korda. Teine kord oli siis kui ma teenindasin kunsti nii öelda suurest vihast. Noorena arvasin, et minu suhe kunstiga on läbi ja läksin hoopis ehitustööliseks. Tellimus tuli ja avastasin, et pidin tegema Ei pääsenudki ma kunstist kuskile, toimetasin Kumu seina väliste plaatidega.
Enda rolli näen selles projektis pigem mentorina. Mentori instrumentideks on seekord stiil, lavakujundus, jumestus ja soeng. Mina saan mentorlusest aru kui protsessist, mille käigus mina ja Kädi koos liigume ühise eesmärgi suunas. Mentor on alati varjus, nagu peidetud narratiiv. Mentor aitab kõigepealt sõnastada ja alles seejärel pakub meetodeid ja näpunäiteid, navigatsioone. Mina ootan ennekõike Kädi sõnastust, see annab mulle signaali tegutsemiseks, et teha paar sammu lähemale meie eesmärgi saavutamisele. Kõige rohkem üritan ma mitte Kädit mõjutada, mina tahaksin väga, et Kädi autentsus säiliks. See kõik võtab palju aega.
Meie koostöö dünaamika on minu jaoks võrreldav kaasaegse dramaturgiaga, mis on lahutamatu osa minu teadvusest ja mu koreograafilisest ja performatiivsest praktikast. Mina kui koreograaf ja nüüd ka kui stilist töötan struktuuride abil, millel on oma koodid, minu praktikaks on sättida olukorrad tegevuseks ja tegevuste tagajärgedeks ning vastupidi, see on minu jaoks väga põnev. Seega on minu positsioon “moiste” projektis väga orgaaniliselt sulandunud minu tänapäeva reaalsusesse.
Kaja: Kas sa ei tahaks hakata ise koreograafia dramaturgi tööd tegema? Kuidas sa suudad ennast tagasi hoida?
Alissa: Tahaks küll ja väga, eriti dramaturgitööd, aga mind pole kutsutud, üritan meeles pidada, et vaikus on kuld. Enda koreograafiat harjutan iga päev, näiteks teksti kirjutades, raamatut lugedes, oma sõprade ja kolleegide tekste toimetades (väga intiimne praktika minu jaoks) või tehes kokkuleppeid sõbraga. Koreograafia on minu jaoks märkide, reeglite süsteem millel on koodid ja võtmed ning võimalus üleminekuks teistesse dimensioonidesse. Seetõttu ei piirdu koreograafia kahemõõtmelise ruumiga ehk siis lavaga, ma näen ja loon oma struktuure iga päev ja igal pool.
Kaja: Mis sümbolid on tantsijate kätel?
Alissa: Me kasutame hetkel iidse Atlantise tsivilisatsiooni talismane ehk sümboleid, mis aktiveerivad uut evolutsiooni etappi ja aitavad inimesel keskenduda immateriaalsetele ja vaimsetele aspektidele. Need märgid olid käibel juba Atlantise-eelses Lemuuria tsivilisatsioonis, nad esindavad kõrgemaid vaimseid väärtusi ning aitavad inimestel saavutada seda, mida nad ihkavad. Meie otsustasime selliseid märke kasutada selleks, et luua oma keel, et jagada keelt ja kuuluvust gruppi. Iga märk on valitud isiklikult, kuid kuulub ühtsesse märgisüsteemi. Iga sümbol tekitab vibratsiooni, mis suureneb järk-järgult ja et sümbol oleks aktiveeritud, peab seda kandma kolm kuud järjest. Iga sümbol on võimeline kaitsma ka võimalike negatiivsete väliste asjaolude eest.
Kaja: Atlantis?
Alissa: Atlantis oli müütiline maa, mis vajus plahvatuse järel merre. Kus see maa võis asuda, on meie päevadeni müsteerium, kuid variantidena on oletatud nii Vahemerd, Atlandi ookeani, Sumatra saart kui ka India ookeani. Näiteks Nikolai Roerich on terve oma elu pühendanud sellele, et leida iidne Lemuuria asukoht. Ka Platon tegeles tihedalt Atlantise küsimusega, tänu millele on meieni jõudnud Atlantise pärimus teoste kaudu “Timaios” ja “Kritias”. Kuid siiani pole sellest tsivilisatsioonist kindlaid jälgi leitud. Pole täpselt teada ka Atlantise eksisteerimise aeg. See on paigutatud aega kuni 12 000 aastat eKr.

Etendused Kanuti Gildi SAALis 12.,13.mail kell 19:30 ja 4.juunil kell 15:00.
Foto: Alissa Šnaider

Kaja Kann @ 10.05.2017