Teatriteaduse Üliõpilaste Looži XX kevadkool 10.06.2017 Koolimäel

-Tere, Kaja!
-Tere!
-Vaatasin, et sa oled ennast registreerinud kevadkooli.
-Jah.
-Kas sa oleksid nõus ka esinema?
-No?
-Juhan Ulfsak pidi Eero Epneriga vestluse pidama, aga Juhan ei saa ikkagi tulla.
-Ahah.
-Kas teie oleksite nõus?
-Millest me räägime?
-Avangardist ja ajaloost.
-Oi, mina ei tea ajaloost midagi.
-No aga rääkige siis ükskõik millest.
-Eeroga meeldib mulle rääkida küll, ega me muidu ei kohtuks.
-Olete siis nõus?
-Ikka olen, aga see asi tuleb kohe selgeks teha, et ajaloost ega avangardist ei tea ma midagi.
-Eero teab.
-No väga hea, mina olen siis ilus ja Eero räägib.
-Eks te ise vaatate, kuidas see läheb.
-No vaatame siis jah.

Siiski hakkan kodus pabistama. Leian ühe Eero artikli 2016. aastast postdramaatilise teatri kohta, loen läbi ja kirjutan mõned ütlused välja:

Postdramaatilises teatris jäetakse otsad lahti, ollakse abivalentne, tsiteeritakse, vihjatakse, pakutakse vastuolusid, põgenetakse hinnangute eest, esitatakse küsimusi ega vastata. Ei eitata eelnevat, vaid on sümbioos, energia, suhestumine, uued lahendused. Kombineeritakse. Nüüd enam ei väldita ka draamat. Oluline on teema, mitte lugu! Vaataja on kaasautor! See vana paha teater on siis, kui näidatakse välist joonist ja kaob isiklik suhe lavalolevaga. Kaasaegne teater asetseb kogu kunsti pinnal. Ei ole enam eliidi suvekodus tehtav looming. Tähtis on inimlähedus – pole kõrget ja madalat. Keha ütleb: halloo, me oleme siin! Ei ole dekoratsioone – on teistmoodi ruum. Pole tegemist veidrikuga – on kehtestunud teatrivorm. XX sajandi aegu oli eitust ja lammutamist, mis pole siiani kadunud. 1960ndatel hüüti: MAHA SÕNA! Tähtis on, mis moodi ja milleks tehakse? Tähtis on kontekst! Kasutatakse võõrandumist.

Tahaks selle välja printida, aga Pardimäel printerit pole. Hea, et nett vähemalt olemas oli. Noh, loen veel viis korda ja püüan midagi meelde jätta, aga mälu pole enam see. Noh, tsirkuseartist Kert tõi just tantsukunstnik Alissale kaks raamatut “Post-Dance”. Nuiasin ühe endale. Äkki tantsust räägitav jutt seostub paremini ja jääb ka meelde. Avan uue faili arvutis ja hakkan ettekannet kirjutama, mis sisaldaks tsitaate ka raamatust “Post-Dance”.

ETTEKANNE

Naljakas on siin olla ja rääkida avangardist ja postdramaatilisest teatrist, millest ma mitte midagi ei tea. Küsimuseks jääb, kus me ajateljel paikneme ja kui pikka ajajärku vaatleme. Mulle tundub, et aeg ei lähe lineaarselt edasi, vaid tiheneb. Ka ei kordu üks ühele. Noh, nagu tuul, mis puhub või ei puhu, on tuulevaikus ja on tuulehoog ja on ka tormid. Küsimus on, kas me räägime protsessidest või tulemustest? Ma ei usu, et põhjus-tagajärg protsess oleks vaadeldav ka ettepoole. See on mõistuse konstruktsioon. Me peame muutma seda, kuidas miski muutub, mitte ainult muutma. Tuleb rikkuda põhjus tagajärg süsteemi. Luua vastuseid, ilma et keegi oleks neid küsinud. See viimane on tsitaat Mårten Spångbergilt.

Ma ei tea, äkki see pindala ka suureneb, aga siinsamas samal hetkel luuakse uut, arvestades kõike eelnenut. Mäletades. Isegi kui mina ise ei mäleta. Ja see mälu ei ole ainult minu teadlik mälu, vaid kõigi teie oma kah. Sõltub ainult, kuhu või kui kaugele või kellele keegi parasjagu tahab oma fookust suunata. (Toon näiteid Mart Kangro lavastusest “Kogudus”.)

Kaasaegne teater teeb hoogsalt “Hamletit” ja kohtuprotsesse. Kaasaegses tsirkuses esitletakse taas habemega naisi ja tolmuseid jõumehi oma trikke esitamas. Viimased 25 aastat tundub kuidagi hirmus kitsas määratlus. Peaks olema selge, mis sorti asi oli kaasaegse etenduskunsti kehtestunud eelkäija, et üldse rääkima hakata.

Okei, kui me tahame rääkida avangardist, siis avangard on ju alati “keldris loodav hullumeelsus”. Kui Juhan Ulfsak ütles juba 10 aastat tagasi, et ainuke avangard siin Eestis on Baskini teater, siis mina näen siiski ka muud. On näiteks MIM Project. Olen ka ise seda olnud. Praegu ma ei tee midagi, äkki see on suht avangardne käik. Olen aktiivne mitte midagi tehes.

Jonathan Burrows: “Kaasaegne ei saa olla taasesitatud. Kaasaegne ei saa olla muster, mida kõndida. Viimased 50 aastat on olnud suur segadus. 1960–70-ndad tunduvad hetkel ikka kui tulevik. Täna me ei tantsi enam, aga mitte selle pärast, et me ei taha tantsida, vaid me ei tea, kuhu selle tantsuga minna.”

Bojana Cvejić: “14 aastat tagasi Panacea festivalil Stockholmis, kus ka Mart Kangro käis, alustati miskit, mida hiljem hakati nimetama kontseptuaalseks tantsuks. Mõtlev segadus – see oli selle sõna tähendus. Küsimuse all oli, kuidas diilida sellega, mida me teeme ja kuidas me asju näeme.” Noh, ja nüüd Henri Hütt õpib selle selgeks ja püüab sama, aga veidi paremini.

Kui miski on läbi ehk POST, siis peab olema ka midagi ees – PRE? Mulle tundub, et see, mis praegu toimub, ütleb meile, et midagi on tulemas. Millegi eelkäijad on liikumas meie keskel, aga me ei tunne neid veel ära – kuulutajad.

Koreograafid on aktiivses otsingus, nad on võtnud etenduskunsti üle, loovad teoseid galeriides, ütleb raamat. Ma ei tea, kas ikka nii on, tahaks öelda, et nii oli. Tohutu aktiivsus on tõesti, aga enamjaolt tõestatakse vana, kopitakse läänest, tegeletakse nüansside ja nihutamistega, lõpuks ka enese teostamisega. Endiselt on tähtsateks teemadeks enese eksistentsi õigustus, ole sa siis noor või vana, must või valge, naine või mees, tantsija või näitleja, institutsioon või vabakutseline.

Näitena saab tuua Sveta Grigorjeva, kes vaatles ajalugu, kui ta ta tegi Sõltumatu Tantsu Laval oma “Femmaaži”, tükki kuulsatest naistest. Ta ei loonud midagi uut. Jääb ikkagi küsimus, kas me analüüsime midagi, mis on modernne ehk uudne või modernistlikku? Postmodernism kinnistab modernismi.

Ma tahaks rääkida muutusest, mis veel käes ei ole. Seda saab vaadelda protsesside kaudu, et kuidas siis asju tehakse. Koreograafia ei tähenda minu jaoks mitte mida, vaid kuidas ma teen. Mis nurga all – tantsin, käin poes, söön ja üldse elan.

Ja viimane segadus: kes need MEIE on? Mina saan rääkida koreograafidest, see on see taust, mis mul on. Kokkupuutepinnaks on fookus, mis on läinult tantsult esitajale, seeläbi teatrile ja vaatajale. Ja see ühendab mind Eeroga. Tants on mõttetu ja selle mõttetu tõestamine on kapitalistlikus turumajandusele orienteeritud ühiskonnas poliitiline akt. Tantsu on raske enda teenistusse haarata, sest see on abstraktne, aga MEIE omame seda.

Rohkem kirjutada ei viitsi. Ehk jääb mõni üleskirjutatud mõte ka laupäevaks meelde, sest ettekannet pole mu käest keegi ju küsinud. Püüan ülesannet täita võimalikult täpselt ja meie eesmärgiks oli vaba vestlus Eeroga.

Koolimäel on uhke maja, haljastustööd ei ole veel lõpetatud, aga uue kuue saanud vana maja on kõle, elutu, suur ja valge. Uksed ja aknad on aristkoraatlikult massiivsed, aga seinad tunduvad küprokist, õhku siin majas pole. Suundume õue, kus laud on asetatud äsja külvatud muru keskele. Kui tahaks korralik olla ja mitte murule astuda, siis sinna ligi ei pääseks. Rikun siis esimest reeglit. Seda sama olid varem kohale jõudnud Mart ja Eero teinud juba enne meid. Siin on siis Helgi Sallo puhanud, huvitav, kas tema käis üle muru või mööda teed? Taamal sagivad korraldajad, tassivad toole välja ja sätivad lava. Aga lavataolisele moodustisele asetatakse publik ja esinejad peavad kõrbema päikese käes. Tunni aja pärast tuleb selline kaunis kontravalgus, kui päike on veidi liikunud.

Enne veel, kui vestlusring algaab, sööme koos köögis palakesi. Noh, seda mis eelneb lõunasöögile – PRElõunat. POSThommikusöögiga pole vist tegu. Sisse astub tunkedes mees.

-Ma ju ütlesin teile, et mitte ühtegi mööblieset ei tohi teise kohta tõsta!
-Oi!
-Kui midagi nihutatakse, siis on üritusel lõpp.
-Aga me helistasime Riina Viidingule ja…
-Ma helistasin ka Riina Viidingule ja see on sisekord.
-Aga…
-Siin ei ole mingit juttu, lugege sisekorra eeskirjad läbi ja nii jääb.

Tüdrukud tassivad toolid sisse tagasi ja sellega seoses jääme meie, esinejad veidi kõrgemale kuulajatest, kes istuvad laval, aga siiski maas. Mingi aukartus võiks neis ikkagi säilida.

Tegelikult toimus siis asi hoopis nii:

Eero: Tere! (Eero sosistab: ütle ka tere)
Kaja: Tere!
Eero: Me enne jõudsime Kajaga natuke rääkida, aga midagi välja ei mõelnud. Siiski mõlemal tekkis küsimus, et kui kutsuda millestki rääkima, siis tavaliselt on tegemist mingi murega. Kui on asi hästi, siis sellest rääkima ei pea, sest kõik on niigi enam vähem tšiki-briki. Kui rääkida avangardist, siis järelikult on patsiendiga midagi halvasti. Küsimus siis, miks meie peaksime rääkima. Tegelikult teate teie paremini, kui seda meie teame, misasi avangard on, avangard on veidi nooremate inimeste rida. Võib olla olekski küsimus teile, miks nii vanad inimesed peavad avangardist rääkima, miks nooremate inimeste seast polnud kedagi võtta?
Joonas: Meid huvitas pigem see, mis oli avangardne 20 aastat tagasi, see arengulugu. Mis oli varem avangardne ja mis nüüd, kuidas selle mõiste alla käik on muutunud.
Kaja: No jah, ma ei ole Juhan, aga mõned head aastat tagasi Juhan Ulfsak ütles, et ainuke avangard Eesti teatris on Baskini teater. Äkki peaksid nemad rääkima.
Kaja: Eero, kui kaua sina oled teatris töötand?
Eero: 13.
Joonas: No ega te nii vanad kah ei ole.
Kaja: Imelik on rääkida ajaloost teile, ma ei ole mingi teadlane.
Eero: Aga sa oled ju ikka kah suhteliselt kaua oma asja ajanud. Kas selle aja jooksul on avangardi mõiste muutunud? See, kui sa alustasid, mis vahepeal tegid ja kus sa nüüd oled. Kuidas see kontekst muutunud on?
Kaja: Ma olen praktik. Ma mõistan avangardi nii, et see ei seisa kunagi paigal. See, mis on ühel hetkel avangard, on teisel hetkel mainstream. Keegi ei hakka avangardi tegema selle eesmärgiga, et luua uut peavoolu. Või kui teatrit tehakse selle eesmärgiga, siis see ei saa olla avangard.
Eeo: Kui te alustasite, kas te sõnastasite, et jah, me teeme avangardi või tuli see nimetus kuskilt väljast?
Kaja: Andke meile palun mõiste kätte, kallid teatriuurijad. Ma võin rääkida, mida mina tegin ja keegi ütleb selle kohta avangard. Nii lihtne see ongi ju. Kas pole nii?
Mart: Kas ma võin aidata?
Kaja: Muidugi.
Mart: Me oleme Kajaga koos tassinud neid tantsupõrandaid mööda vanalinna, kahe teatri, Estonia ja Kanuti vahel. Meie küll ei mõelnud avangardi peale. See ei olnud tol hetkel avangard. Me käisime paljuski järel või tegime oma asja. Meil puudus see eelnev platvorm, et mõelda oma tegevusest kui muutusest. Või oli muutus selleks liiga suur, et seda aduda ja kontekstiüleselt hoomata. Ma teadsin, et minu kooliharidus ei päde mõtestamaks maailma. Valikud olid loomulikult teadlikud, aga algus oli ikka rohkem stiihiline.
Kaja: Kas avangard peab sisaldama siis eitust?
Mart: Tänapäeval on raske kasutada sõna avangard. See ei päde. Pöörde igatsus on nii modenistlik mõtlemine. Kogu aeg mingi asi muutub. Kui kunstist rääkida, siis me näeme ju, kuidas kunstnikud lähevad nii nüanssidesse ja need sõjad peetakse mikroskoopilisel tasandil.
Madis: Eks see avangardi termin on ise kah modernistlik.
Anneli: Avangard on ju mingi eessalk ja teised tulevad järele. Äkki saab kasutada selliseid mõisteid, nagu peavool ja marginaalia või ääreala. Äärealal võib toimuad palju igasuguseid mullistusi ja pärast selgub, et marginaaliast sai avangard. See on tagantjärele konstrueeritud.
Eero: (Sosistab) Lähme võtame õlled vä?
Kaja: (Sosistab) Hästi läks, las nad räägivad.
Anneli: Kas see teid aitaks, kui te hakkate mõtlema, et kui teie hakkasite tegema lavastusi, kuidas te ennast positsioneerisite teiste samal ajal pildil olevate kunstnike suhtes?
Kaja: Me ei positsioneerinud ennast kuidagi. Lihtsalt tegime. Ainuke asi, mis mul pähe tuleb, on see, et kui ma tantsin, siis ma olen endiselt avangardne. Tants on abstraktne, sa ei saa seda kätte, see tundub nii selle inimese oma, kes tantsib ja seda ei saa rakendada mingite kapitalistlike vankrite ette. Meie sõbrad olid välismaal ja me ei tundnud end eesti teatri vastastena.
Anneli: Kas Mart ütles seda, et võrreldes oma väliskolleegidega, kelle suhtes te end positsioneerisite, olite te ikkagi järele jooksjad?
Kaja: Ei, me olime ikka päris kõvad tüübid. Me ei jooksnud kuhugi.
Mart: Mina võin öelda, et järele jooksmine selles mõttes, et ma ju olin siis 21, mis vanus see üldse on? Vastandumist oli küll. Aga see, mis Kaja tahab öelda, on see, et ma ei tundnud end päris üksinda, kuna seda sama asja tehti ka piiri taga. Ma jõudsin viitega nende inimesteni. Minu sees oli kunstiline kõhklus, mis on mulle huvitav ja ma varem ei teadnud, et need inimesed olid juba ees olemas.
Kaja: Aga ikkagi, Mart, 14 aastat tagasi olid sa Stockholmis Panacea festivalil ja tänapäeval ütlevad teoreetikud, et seal tekkis kontseptuaalne tants. Sa olid koos Vera Mantero ja Xavier Le Roy’ga, sa sattusid koos oma kõhklusega otse asja keskele. Ka nemad alles ehitasid seda. See ei olnud valmis.
Mart: Muidugi oli see ääretult suur ja vajalik. Eesti kultuurimaastikul on hädasti vaja seda, et läbi välise referentspunkti sa legitimiseerid ennast. Mul ei ole teie jaoks siin kodus piisavalt tõestusmaterjali, et mu mõte on midagi väärt. Tõesti, seal ma sain selle kindluse.
Eeo: Sa ütlesid, et avangardi puhul käib alati mingi eitus kaasas. Kas on nii, et see mida te eitasite, asus Eestis ja see, millest tuge saite, asus välismaal?
Kaja: Seda eitust ei olnud.
Eetro: Kas ei olnud üldse seda, mida eitada?
Kaja: Ma ei seostanud ennast üldse eesti teatrieluga. Meie koreograafia ja Estonia teatri klassikalise balleti vahel lihtsalt ei ole seost. Loodi mingisugust teist asja.
Anneli: Kuidas sa teadsid, mida sa lood?
Kaja: Ei teadnudki. Kaasaegne teater või tants minu meelest ongi see olukord, kus sa ei tea täpselt, mida sa teed. Kui sa hakkad teadma, millega tegu, siis see väga kaasaegne enam ei ole. Siis sa juba ehitad mingit institutsionaalset mõtlemist üles.
Eero: Kas see käib siis rohkem kõhutunde pealt?
Kaja: No mõistus on ikka ka kaasatud.
Mart: Käib küll kõhutunde pealt.
Eero: Meid on kutsutud siia ajaloolise ülevaate andjateks. Kas saab öelda siis nii, et teil ei olnud institutsionaalset tuge või välja ja siis kõhtu ja pead kasutades, teadmata, mis see on, mida te teete ja toetudes eelkõige välismaal tegutsevatele sarnastele kunstnikele, tekkis avangard, nii nagu tekkis universum – eikusagilt?
Kaja: Natuke tekkis jah, aga kas just universum, ei tea. Mart ju lõi, koos oma välismaa mõttekaaslastega, mitte eriti teadlikult seda universumi, aga siis järgmine põlvkond, näiteks Henri Hütt, tuleb ja õpib kaasaegse tantsu selgeks. Isegi võib öelda, et õpib avangardi. Ta tahab teha samamoodi, nagu varem tehti, aga paremini. Sellises olukorras kaotavad sõnad ’kaasaegne’ ja ’avangard’ tähenduse. Sama värk on, kui vanemad tüübid, kes jäävad sõitma varem enda poolt loodu seljas ja naudivad õpetamist, loovad koolkondi. Asi ei ole selles, kas tantsitakse, lauldakse, pööratakse lava teistpidi, ollakse kohal või ollakse kaugel, minnakse ühte või teise ruumi. Analüüsida ei saa selle järgi, mida me laval näeme, vaid selle järgi kuidas protsess käib.
Mart: Väga raske on enda asjadele tagasi vaadata. Mul endiselt puudub distants. 1990-ndate algus oli ikka väga teistsugune aeg. Ühelt poolt oli kõik võimalik, aga just selle pärast, et kõik kõhklesid ja kahtlesid. Visuaalkunstis oli järjepidevus tugevam kui tantsus. Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin tol ajal teatrit vaadates, et no see ei ole see, mida mina mõtlen. Panacea festivalil oli see äratundmine väga tugev ja selle kaudu said kindlasti minu enda mõtted selgemaks. Polnud ju mingeid raamatut ega youtube’i. Oli mega kuristik. Ma lihtsalt ei suuda põhjendada kõiki asju.
Kaja: Äkki on üks põhjendus see, et sa olid vabakutseline ja sul polnudki kuhugi minna. Sul on väike alaväärsuskompleks, aga sa väga tahtsid midagi. Sa ei kuulunud kuhugi ja sul polnud ka tulevikus näha mingeid karjäärivõimalusi.
Mart: Kui ma Tiidu kursusele läksin tegema lavastust “Samm lähemale”, siis Simeoni küsis, et millal sa otsustasid hakata vabakutseliseks. See lõi mind pahviks. Esiteks, mul ju polnudki valikuid, see polnud otsus ja teiseks nägin ma hirmu tema silmades, et kui tema peaks olema vabakutseline. Endiselt aastal 2013 oli vabakutselisus hirmutav.
Kaja: Sul oli siiski balleti referents, ma ei mäleta üldse mingit hirmu.
Mart: Aga vaata, kes sa olid, mis haridus sul oli?
Kaja: Lõpetamata Räpina konserveerimise eriala oli.
Eero: Palju te vigu tegite?
Kaja: Ainult vigu tegimegi.
Eero: Enne käis läbi sõna ’teadmatus’. Kas vigade tegemine peaks käima alati avangardiga koos?
Kaja: Kui sa hakkad meelega vigu tegema, siis juba ei käi. Justkui teadmatus käiks avangardiga koos. Aga midagi ei juhtu, kui sa teed vigu. Meil ei olnud mingit staatust, mida rikkuda. Kõik riskid olid lihtsad, sest kaotada pole midagi, ainult võita saab. Üks suur viga tuleb tagasi vaadates küll pähe. Ma näen põhjusi, miks ma ei ole kuulus Euroopa koreograaf. Saan täpselt öelda, et kui ma oleksin tahtnud see olla, siis minu vead olid siin, siin ja siin. Eeldus oli olemas ja olukord oli võluv. Tol ajal oli tohutu kuraatorite tähelepanu idablokil. Lääne kuraatorid olid näljased meie järele ja tahtsid rabada parima osa endale. Põhjus oli selles, et eestlased olid natuke liiga ülbed, me tahtsime olla võrdsed partnerid, mitte küsida abi. Me tahtsime koos luua. Nii tekkiski olukord, et me justkui oleksime keeldunud abist. Kui ma vaid oleksin öelnud, et ma olen väga õnnetu ja mind ei lubata päris teatritesse, siis oleks nad meid aidanud rohkem. Me aga tegime Eestis tööd ja näitasime lavastusi Euroopas. Me ei pidanud selle Euroopa turuga diilima.
Mart: Natuke ma olen nõus sinuga. Miks Priidul oli nii kerge kutsuda välismaa artiste. Euroopa kuraatorid olid lummatud meie kaosest. Aga samal ajal oli Xavier näiteks nii teadlik vigade tegemisest. Ta tegi neid kindla eesmärgiga, või kuidas Petra, tema produtsent, töötas Xavieri karjääri kallal. Strateegiad olid läbi mõeldud, see oli puhas business. Aga minul puudus huvi.
Kaja: Sellises turus ei saagi avangardist rääkida. See on kehtestunud ja seda tehakse teadikult.
Eero: Kui veel püüda ajaloolist joont välja joonistada, siis kas sind oleks võetud Estoniasse lavastama?
Kaja: Ei, ei, kindlasti mitte.
Eero: Aga millised need jõujooned siis olid? Üks argument on siin kõlanud, et kas ollakse mainstream’i osa või mitte. Kui ollakse, siis mitte ja kui ei olda, siis on vähemalt lootus olla avangardne. Kuidas institutsionaalne väli välja nägi. Mida tähendas läbilöömine või mitte. Kuidas suhtusid endised suured modernistlikud tantsugurud teisse. Kas te pidite võitlema?
Kaja: Aga Eestis ei olnud kellegagi võidelda?
Eero: Pähhh!
Mart: Need olid nii lahus. Muidugi vaadati mulle Estonia teatris ülevalt alla. Tänu ülikooliharidusele sain nendest rohkem palka, kes olid balletikooli lõpetanud. Minu professioon on olla tantsija ja ma saan selle eest raha. Kunstis ei oma kool mingit tähtsust. Tolleaegses balletimaailmas, kus tehti samuti modernsemat värki, olid nad siiski rohkem modernistid kui avangard. Aga Eesti kontekstis müüdi neid kui avangardi. See ei olnud klassikaline ballett. Mai Murdmaa oli suur sillalooja. Tema uudishimu oli tohutu ja on nüüdki. Tema oleks tahtnud Estonia teatri teha teiseks Kanuti Gildi SAALiks, aga loomulikult tolleaegne institutsioon seda ei võimaldanud. Kõik tundus suur sigri-migri, selline padrik. Oli palju vaidlusi eesti suurkujudega, näiteks Ülle Ullaga, nad nägid tantsu läbi enda prisma. Ainuke argument oli, kas sirutad pöida või mitte, nad ei vaadanud kaugemale. Need olid, jah, küsimused, millega ma pidin tegelema. Näiteks tühi lava – see oli tohutult kole. Tänapäeval on see standard.
Eero: Kui palju teid mõjutas või ei mõjutanud kriitikute foon, see, kas teist kirjutati või ei kirjutatu?
Kaja: Tiit Tuumalu tegi ikka tohutult tööd. Ta oli jõuline, ta teadis välismaa konteksti, ta ei võtnud meie töid kui friigishow’d. Ta andis ajaleheruumi meile kui täiesti normaalsele nähtusele. Aastal 2006 umbes lõppes see rõõm ära. Ta kuidagi pettus meis. Olukord, et kaasaegne tants on endiselt avangard, ilmselt see tekitas temas nördimust. Me kukkusime kuidagi totaalselt välja.
Mart: Ma arvan, et Tiit pettus selles, et meie seast ei tekkinud ühtegi à la Veiko Õunpuud, keda kutsutakse kõikidele festivalidele. Kummaline kibestumus.
Kaja: Kui tema lõpetas, siis kuidagi kõigil lõppes huvi sellest üldse rääkida.
Mart: Aga see laine tuli tagasi.
Kaja: Millal?
Mart: Siis kui kõik Eesti teatrid hakkasid korraga tantsulavastusi tegema.
Kaja: Ma kindlasti ei kavatsegi Õunpuuks saada. See, et mind rakendatakse mingi business’i teenistusse, on mulle jälk.
Mart: Kas ja kuidas sa saad seda üldse teha? Sa saad olla sellest osa, aga sa ei saa seda ise teha.
Kaja: No mis? Muidugi oleksin ma saanud. Sina ju praegu oled, lavastad Krahlis ja NO-s ja oled selline tähtis mees.
Mart: Mina ei ole planeerinud midagi. Kõhutunde pealt võib olla. Minu valikud on ikka väga isiklikud valikud.
Anneli: Kas tohib Eero Epneri käest kah küsida midagi...
Kaja: ...jah...
Anneli: … või on ta lihtsalt kutsutud siia modereerima?
Eero: Ma enne küsiksin Kaja käest ühe küsimuse veel. Kui praegu kutsuks Estonia sind lavastama, kas sa läheksid?
Kaja: No ma pean teadma, mida ta tahab. Kui ta ei ole huvitatud minu mõtetest, vaid soovib korraks saali täita noorema või teise publikuga, siis on vastus: ei. Ma Vene Teatris lavastasin. Kui see annab mulle midagi huvitavat, need inimesed, kellega koos midagi otsida, siis ikka olen nõus. Lõbu pärast mitte. Ma võin läbi kukkuda ja selle ma ütlen ette väga selgelt ära.
Mart: Aga Eero räägi sellest…
Eero: (sosistab) ...minu soolo...
Mart: …kui sa NO-teatriga alustasid, mida te siis mõtlesite?
Anneli: See oli minu küsimus. Mart ja Kaja minu meelest ütlesid seda, et institutsionaalses teatris ei ole võimalik ikkagi avangardi teha.
Kaja: (Sosistab) Nüüd sa saad.
Mart: Ei, mina ei ütelnud seda.
Anneli: Olgu, kui mina seda väidan, et sellises teatris, nagu NO99 on või milliseks ta on saanud, selles teatris ei ole võimalik avangardi teha. Positsioon ja suhe avangardi.
Eero: Igasuguseid asju mõtlesime, kui alustasime. Meie ei ole ennast avangardiks nimetanud ja see oli teadlik otsus. Avangard oli kujunenud esteetilise stiili mõisteks, selles mõttes, et ma teen täna impressionismi, homme ekspressionismi, ülehomme avangardi ja siis tagasi kubismi. Kogu oma ülbuse juures tundus isegi meile liiga pretensioonikas hakata ütlema, et me teeme avangardi. Silt on tulnud väljaspoolt. Minu arvates me ei ole siiani avangard. Aga ma ei ole sellega nõus, et institutsioonis ei ole võimalik avangardi teha. Oleks ahistav, kui formaat – näiteks see, kas sa oled repertuaariteater või miski muu – määrab ära selle, kas on avangard või mitte. Küsimus on selles, kas avangard on esteetiline või institutsionaalne mõiste. Eks ta on mõlemat. Ennekõike võiks ta olla esteetiline ja ma usun, et ka suurtes teatrites on see võimalik. Volksbühne ju vedas avangardi pikalt ja jõuliselt, mis sest, et ta oli linnateater, maksumaksja poolt kinni makstud. Kas meie teatris on avangard võimalik – ei tea. Meie hüüdlaused olid romantilisemad, näiteks, et tahaks teha iga lavastusega midagi, mida varem ei ole teinud. Kord avangardi, kord midagi muud kuidagi teisiti. Muidugi oleme me selle reegli vastu eksinud ka. Aga see ei ole avangardne mõtlemine. Lihtsalt, et endal igav ei oleks ja et teeks asju, mida endal on huvitav vaadata. Kõige ebameeldivam tunne on see kui sa lähed proovisaali ja tunned, et sa oskad seda juba mingil määral ja sa tead, mis töötab ja mis ei tööta.
Kaja: Kas sa saad siis öelda, milline lavastus kuulub esteetilise avangardi alla, milline mitte?
Eero: Seda ei saa ise määratleda.
Kaja: Öelge siis kuulajad.
Mart: Teile siiski anti see institutsioon. Mulle ei ole seda keegi andnud.
Kaja: Sa mõtled vastutust?
Mart: No vastutust ka, aga ikkagi millist teatrit te mõtlesite tegema minna? Või läksite te lihtsalt päästma Vanalinnastuudiot? Eero: Riigi poolt küll mingit ootust ega tellimust ei olnud. Alguses me mõtlesime, et see kestab 10 aastat, aga see, et see venib, on endiselt saatuse õel näpp. Meil ei olnud rangete piiridega esteetilist programmi. Tahtsime teha ise erinevaid asju ja esitleda erinevaid lavastajaid ja defineerisime ennast kaasaegse teatrina, need olid meie asjad.
Kaja: Aga ikkagi, Lauri Lagle viimases lavastuses oli muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv vedanud traadid üle lava ja seal mängiti muusikat. Ma arvan, et seda sama on Hendrik teinud erinevates keldrites, avangardses keskkonnas oma sõpradega, aga nüüd NO-s vormistatakse see asi ära ja publik saab rahulikult plaksutada ja nautida. See nagu näitas, et NO-s ei saa teha avangardi, NO-s ei saa näidata seda olukorda, kus sa ei tea veel, mis nende traatidega saab, seda leiutamise segadust.
Eero: See võib väga vabalt nii olla. Kui mõelda NO peale läbi avangardi prisma, siis jah, tõesti, Ene-Liis on öelnud, et väga rangelt võttes oleme me olnud rohkem nagu mainstream teater ja ma olen nõus. Meil on ikkagi 200 istekohta ja igal nädalal peame me kraapima Tallinna pealt kokku 600 inimest, kes tahaksid vaadata, siis jah, ma olen nõus. Institutsiooni kohustus ühelt poolt peaks tähendama, et me ei saa teha väga avangardset asja, aga me ei ole ka teinud asju, mida me ei oleks tahtnud teha. Ma olen kuulnud, mul on infot ekspertidelt, et NO on mingil määral sillalooja avangardse ja väikekodanliku publiku vahel. Mis omakorda on veider. Minu arvates seda silda ei saa luua. Kumbki peab millestki loobuma, sellisel kujul ei saa kumbki säiluda. Ikkagi NO-s on võimalik teha avangardset asja, lihtsalt meie ei ole teinud seda: me pigem püüame teha üha süvendatumalt mingeid otsinguid kujundite, näitlemise jms vallas, aga üleüldise teatriloolise avangardi vedamine pole meie missioon olnud. Minu arvates.

Pikk vaikus.

Eero: Tagasi Estonia teatri juurde. Te rääkisite 1990-ndatest, kus justkui kõik oli võimalik. Ja nüüd oleme jõudnud olukorda, kus NO ja kõik teised teevad tantsulavastusi. Kas endiselt on kõik võimalik või tundub, et mitte? See, mida te tegite, on alla neelatud?
Kaja: See on keeruline küsimus. On jah alla neelatud.
Mart: Mina ei saa sellele vastata.
Kaja: Miks?
Mart: Mina olen ennast ise kujundanud. Seda peab küll nüüd küsima nooremalt, Henri Hütilt või kelleltki.
Kaja: Aga kaasaegne teater on koreograafide loodud ja teiseks on kunstimaailm võtnud nende sõnumi omaks, teooria on tugev, raamatuid kirjutatakse, justkui asi on tõestatud ja valmis. Nüüd on need koreograafid samuti segaduses, et kuhu edasi. Midagi siin praegu luuakse, aga mida, ei oska veel öelda.
Eero: Ma kõhutundega saan aru 1990ndate ja tänapäeva erinevusest. Tänapäeval on ju veel rohkem kõik võimalik, isegi info liigub väga kiiresti, nagu Arnold Rüütel ütles…
Mart: Minule ei ole kõik võimalik. Sest inimestel on minu kohta kindel ootus, mida ei olnud 1990-ndatel. Teiseks, institutsionaalne konkurents on meeletu. Väga valitakse, keda ja kuhu. Sa pead juba olema keegi, et sind kutsutaks.
Kaja: Minu meelest su lähtepunkt on väga erinev minu omast. Sa juba räägid institutsionaliseerunud mainstream’ist, sa oled üks selle liige. Mina räägin sellest, mida ei ole veel loodud. Kui sa tahad ükskõik, mis rea teenistusse minna, siis jah, su jutt pädeb. Aga on veel inimesi, kes ei taha minna kuhugi, mis on juba olemas.
Mart: Mina kommeneerin seda, et võimalusi ei ole rohkem, turg on kitsam aga tegijaid on enam.
Kaja: Meil ei olnud enne võimalusi, kuna me ei tahtnud olemasolevasse süsteemi minna. Mõtleks nüüd kah kuidagi nii.
Eero: Kas sa tead kedagi, kusagil?
Kaja: Noh, protesti märgiks mängitakse etendusi tasuta, või ei anta oma lavastust sellele ja sellele kuraatorile või majale, korraldatakse festival ilma etendusteta, vaid lähtuvalt kunstnikust. Võetakse riske, et midagi polegi müüa või näidata.
Mart: Aga üha raskem on saada taolistele asjadele tuge taha.
Kaja: Aga kas sa tahadki üldse tuge taha saada?
Eero: Te ütlesite, et olite 1990-ndatel võsas, teil ei olnud ühtegi raami, oli üks sõbralik kriitik. Nüüd tundub, et pind on liigagi hästi ettevalmistatud. Kohe, kui keegi teeb midagi, on see juba bränd ja seetõttu on asi raskem. No selge.
Kaja: Sa võtsid nii kiiresti kokku, et ma ei jõudnud järele.
Mart: Mina sain aru küll, aga nii see ikka ei ole.
Eero: No kuidas see siis on?
Mart: Ma ei tea ju tegelikult. Ma ei saa sellele vastata. Ma saan vaid vastata, et Von Krahli Teatrisse kutsuti mind 20 aastat liiga hilja. Kutsuti tänu sellele, et oli väga konkreetne ootus minu suhtes.
Eero: Kas su hääles on kurbus, kui sa seda ütled?
Mart: See paneb mind kõhklema.
Kaja: Mul tekib kurbus, kui ma saan aru, ükskõik kus töötades, et mina ja “eesti teater”, me räägime nii erinevas keeles. Ma tõesti ei viitsi hakata nullist pihta, ma ei jaksa seletada kogu seda ajalugu ja kui koolid seda tööd ei tee, kriitikud seda tööd ei tee, siis ma lihtsalt ei viitsi. Siis ma tahaks hüüda, et kus te olite 20 aastat tagasi.
Eero: Kas publikut on sellisele avangardsemale kunstile juurde tekkinud ja kas ta on teistsugune?
Kaja: Kui kõik teatrid teevad vahvaid avangardseid asju, siis ma ei tea, kas nad teevad publiku pärast.
Mart: Ikka teevad.
Kaja: Näiteks Draamateatri “Lift”, ma üldse ei räägi, mis on halb või hea ja see mis see oli, mis preemia võitis…
Madis: ...“Väljaheitmine”...
Kaja: …jah. Minu meelest oli “Lift” avangardsem ja “Väljaheitmine” oli külajant. Aga see külajant on ka välja müüdud, “Lift” mitte. Ma ei tea, miks nad selle “Lifti” tegid, ma ei usu, et publiku pärast. Aga samas, äkki oli “Väljaheitmine” juba piisavalt avangardne Draamateatrile. Oleneb, kust poolt vaadata jälle. Panid bändi lavale ja selle pärast oli avangardne, no ma ei tea…
Joonas: Küsiks veel NO-teatri kohta, et kui te tahtsite teha midagi, mida varem pole tehtud, siis see on ju avangard. See tähendab seda eelsalka, eelnetakse neile, kes tulevad hiljem järele. Kas teie mõte oli enda pundi keskne või oli ka suhestumine kogu üldise eesti teatripildiga? Et püüame teha, mida siin ei ole varem tehtud?
Eero: Ei saa öelda, et me oleksime alustades teiste peale mõelnud, me mõtlesime enda peale: mida me tahame teha. Kohe, kui me hakkasime tegema, siis hakati meid vastandama Tallinna Linnateatriga. Me ei saanud sellest väga aru, sellepärast, et me tõesti ei ole mitte kordagi öelnud, et me vastanduksime kellelegi. Ja teisalt, ega me igas jumala aspektis nii erinevad ka ei ole Linnateatrist. Kui mõelda, mis välismaal on öeldud, kus me mängime kaasaegse teatri kontekstis, samades paikades, kus Kaja ja Mart käivad, siis nende majade kuraatorite, aga ka näiteks meie trupiga töötanud välismaa lavastajate kommentaar on selline, et meis on teatav huvitav vanamoodsus, ja see tuleneb ennekõike sellest, kuidas inimesed lava peal on. Meil on laval näitlejad, kes eesti teatri kontekstis mõjuvad “sporditeatrina”, aga välismaal on meie näitlejate mängimise viis see, mis kasutab palju klassikalisi vahendeid, küll uues võtmes. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis omavahel räägitakse sageli Stanislavskist rohkem kui mõnest kaasaegsest performance-kunstnikust. Kuna näitlejate mäng on meie teatris väga oluline ja baseerub paljuski samale, mis teiste teatrite näitlejate oma Eestis, omades küll minu arvates kindlat oma eripära ja lähenemist nii kunstile kui näitlemisele (ent siiski ei ole nad “performerid”, vaid “näitlejad”), siis see on ka üheks põhjuseks, miks me ei saa öelda, et me tohutult vastandume mõnele teisele Eesti teatrile. See veelahe ei ole nii tohutu, kui näiteks Kanuti Gildi SAALi ja Estonia vahel.
Kaja: Aga kas sa saad öelda, mida te teete teistmoodi?
Eero: Näitlemise laadis – ma arvan, et meie näitlejad teevad tervet rida põhimõttelisi asju teistmoodi, kuid tegelikult peaks seda väljastpoolt kirjeldama, seestpoolt ei saa seda väita. Vähemalt mitte kõva häälega. Aga laiemalt, kunstilises plaanis – mida me teeme teistmoodi? Tegelikult ei saa nii mõelda, et okei, meil on riigi rull käes, Baskini teater käes, et mida me hakkame tegema nüüd teistmoodi kui teised. Endal küll mõtet ei ole, aga teeme teistmoodi kui Linnateater – kui nii mõelda, siis see variseb kokku.
Kaja: No jah, muidugi, ette ei saa mõelda.
Eero: Vastandumine ei inspireeri ühegi nurga alt. Eristumine ei too ühtegi head mõtet. Vastandumise külg on vähemalt seesmiselt väga nõrk olnud, me ei tegele sellega. Ma tean, et väljastpoolt on seda päris palju rõhutatud. Siiamaale ma kuulen, et me oleme anti-Linnateater ja mida kõike veel, aga see ei vii edasi. See külge kleebitud vastandumine isegi ausalt öeldes taob juba ammu koppa.
Mart: Avangard on ikka nii ajapõhine mõiste.
Kaja: Aga siis on NO-teater lihtsalt olnud julge tegema seda, mis ta tahab ja avangardiks saab seda nimetada vaid selle tõttu, et meil on Eestis vähe julgeid kunstnike.
Mart: Aga siiski oli tugev pööre, kui NO alustas. Kogu teater täideti uue sisuga. See oli üsna erakordne muutus Eesti teatripildis.
Eero: See on istutsionaalne pööre. Mulle tundub, et tänapäeval mõistetakse avangardi rohkem institutsionaalsena. Varem oli ta ikkagi esteetiline mõiste. Mulle tundub, et rohkem pööratakse tähelepanu sellele, mida teevad institutsioonid, kui sellele, millist esteetilist keelt seal arendatakse. Räägitakse rohkem sellest, kus mängitakse ja mis teemal need lavastused on. Avangardi kese on nihkunud mujale. Ei taheta enam küsida, mis on see uus esteetiline väljendusvorm. Mingi ebamugavus tundub olevat sellise avangardi suhtes, mis küsib, kuidas siis teistmoodi teha. See ongi huvitav küsimus: mitte mis on avangard, vaid miks on avangardist rääkimine muutunud ebamugavaks. Nagu häbenetaks.
Kaja: Mulle tundub, et sa räägid siiski institutsioonidest, kellel on raha.
Eero: Oo jaa.
Kaja: Mulle tundub, et loiud kunstnikud liiguvad institutsioonidesse, aga Euroopa kontekstis independent artist on siiski aktiivne.
Eero: Kas sa mäletad viimast kogemust kunstiteosega, kus sa mõtlesid avangardsuse peale.
Kaja: Krõõt Juurak ja Alex Bailey. Nad tegid etenduse koduloomadele. CNN tegi nendega intervjuu ja nüüd see levib üle maailma. Krõõt on Viinis tegutsev eesti kunstnik, kolm aastat tagasi oli ta NU Performance’i kuraator, aga see festival jäi täiesti tähelepanuta. Krõõdal nagu poleks olnud inimestele midagi müüa. Mulle aga tohutult meeldis, see oli segane ja haaramatu, noh, täpselt selline Mardi poolt kirjeldatud stiihia. Nüüd, viimasel korral aasta oli kuraatoriks Maria Arusoo, kes oskas ilusasti pakendada kunstnikke, pakkus glamuuri ja vups, tohutult popp festival, saalid täis. Aga Krõõt oli oma mõtetega ikkagi ju täpselt sama Krõõt, tema peas tekkis see mõte teha loomadele etendus, ma ei tea, kuidas see mõte arenes ja miks ta selle tegi, aga nüüd siis on tegemist mainstream’iga. Isegi teie, teatriuurijad, teate seda videot. Aga sellest NU Performance’ist, kus alles arendati ideid, kus vihjed olid juba olemas, ei tea te midagi.
Mart: Nii nagu mina seda mõistan, on Krõõda põhipoint ikkagi see aeg. Kui tavainimesel ei ole enam aega teatris käia, siis olgu peale, teeme etendust neile, kellel on aega – koduloomadele.
Eero: Ka performance-kunst tõukus sellest, et nad ei tahtnud olla teater, sest teater on liiga kaubastatud. Marina Abramović ju samuti keelas oma perfokal plaksutamise, sest see rituaal oleks muutnud tema teose teatriks ja ta ei tahtnud olla teater, ta tahtis teha midagi, mida ei oleks võimalik tootena käsitleda…
Mart: ...ja vaata, kuhu ta on jõudnud…
Eero: ...just, sinna ma tahtsingi jõuda, praegu müüb ta suure raha eest oma teoseid.
Kaja: Kas see soov ei ole mitte sellest, et ma tahaksin puhtamat publikut. Selles mõttes, et kuulajal, vaatajal ei ole nii palju laetust ja neid koode vaadates…
Eero: …et ta tahaks tulla…
Kaja: …no jah…
Eero: Kaubastumine ja teatrite poolt ära ostmine ja mainstream’iks muutumine on alati avangardi ohustanud. Alati on siiski mingi väljapääs leitud. Kas te olete optimistid või pessimistid, kas seekord ka miski päästab avangardi selles kaubastamisest?
Kaja: No vot, tuleb liikuda sinna, kus raha üldse ei ole – näiteks kirjutajate maailma –, et seal oma kunsti teha.
Eero: Sul õnnestus?
Kaja: Siiani pole keegi veel raha pakkunud või mind kuidagi kaubastada proovinud. Äkki on alguse asi, kõik veel piisavalt segane.
Mart: Mina võtan kõik vastu.

Täna sajab vihma, olen seda teksti siin kuulanud ja kirjutanud kokku juba seitse tundi. Miks? Sest sajab vihma ja õue ei taha minna. Midagi muud tarka pole toas teha. Rõveväsinud. Pea valutab. Oleks olnud teine ilm, oleksin õues rohinud, kaevanud või istutanud, oleks see tekst kirjutamata jäänud. Miks ma midagi teen? Sest ilm on selline, sest sajab või ei saja, sest tuul puhub või ei puhu. Kirjutan ja on vastik.

Avan neti ja näen, et Renate Keerd lavastab Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise avalavastust. Seostub kevadkooli teise päeva kiiruudis Jaanika Juhansonilt, et Taavet Jansen hakkab juhtima Tartu Ülikooli Viljandi kulturiakadeemia etenduskunstide osakonda. Olen täiesti kindel, et kuulajate poolt oleks Renate ja Taavet paigutatud samuti kaasaegse avangardi alla. Hakkab veel vastikum.

Aijahh, meenub veel üks väga tähtis asi, teisel päeval rääkis Mehis Pihla, et Sasha Pepeljaevile tähendab etüüd midagi muud kui Tiit Ojasoole. Raiuge see endale pealuu sisse!

KOKKUVÕTE

On kolm avangardi.

Üks, mis kuulub modernismi, on modernistlik ning esteetilise stiili mõiste. Seda saab jäljendada ja õppida, korrata ning see saab levida siia ja sinna, ühel või teisel ajal.

Teist avangardi saab vaadelda institutsionaalse mõistena, et kas sees või väljas.

Kolmas avangard on mõiste, mis ei anna ennast kätte, vaid liigub kogu aeg eest ära. Olukord, mis on veel segane ning pole ei pakendatav ega ka arusaadav. Stiihia, mis ennast ise kohe ka käest kaotab. Justkui eesmärgiata tuul, mis on vägivaldne ja teeb tegusid, kuid ei püsi. Ta võib olla kahes kohas samal ajal, samuti samas kohas kahel erineval ajal, kuid tema teod erinevad, sest tuule poolt avatud uksed või murtud puud on olnud erinevad. Avangard kui kokkupõrge või kohtumine sõltub vaid intensiivusest ja juhusest, mis teele jääb.

Ja täpselt nii on ka kaasaegse teatri, kunsti ja tantsu mõistega.

Foto: Triinu Sikk

Kaja Kann @ 16.06.2017

Seotud postitused