Maarja – folklorist (inspiratsioon mu emast, kes ei võtnud etendust omaks)

Karl Saks esitab oma soololavastust rituaalse tunnetuse kaudu. Rituaal on formaalne ette kirjutatud käitumine, millel on tihti seos müstilistesse olenditesse või jõududesse uskumisega. Vaadates Karli laval tundub, et müstiline olend on siinkohal tema ise – olend, kes ehitab üles rituaalisüsteemi ja samaaegselt lõhub seda, kodeerides rituaali nii, et enamasti on selle tuum ja suund meile surelikele penetreerimatu. Seega võib öelda, et rituaal pole tema jaoks eesmärk, vaid vahend, mille kaudu kontrollida publikut või tuua meedium temani? Rituaal muutub siinkohal viisiks, kuidas luua vastavat seisundit.

Mis tunnused loovad siinkohal selle rituaalse keskkonna? Sümbolitena tunduvad esemed, kordused, liikumine, heli, muusika, selge eesmärgita toimingud, kommunikatsioon vaatajatega, minevikuline rännak, keelelised elemendid, hääle kasutamine, energia suunamine, vaimude väljaajamine jne. Loodud rituaalne süsteem kannab sakraalset eesmärki – panna meid vaatajaid ülendatud keskkonda, tunnistajate või miks mitte külaelanike rolli. Kolmerealine poodium ja peegelpilt sellest vastasaknast tekitab tunde, nagu oleksid osa vandemeeste kogust. Asetus sunnib andma hinnangu esitavale rituaalile ja seisundile, mille see etendajas ja publikus esile kutsub. Rituaal on kollektiivne kaanon, kuid siiski valitseb kuristik läbiviija ja vaataja vahel. Karli pingestatud kohaolu määrab seisundi, lisaks sakraalsele keskkonnale loob seisundi kunstniku sisemine orkestreering, aga tundub, et saame sellest ainult pisikese osa ja seegi on kodeeritud, ei julgekski ülejäänud varjatud osale otsa vaadata. Vahepeal on lihtsam silmad sulgeda. Minu antenn on selleks lihtsalt liiga lühike. Tekib tunne, nagu vaataks kedagi väljavalitut või teadjameest, aga keel, milles viimane kõneleb, on võõramaine, arusaamatu, dissonantne ja tihti kõhedust tekitav.

Lavastusel pole kindlat narratiivi, tegemist on fragmenteeritud mälulise rännakuga, meie silme ees avaneb lünklik elulugu. Tekib assotsiatsioon kellegi autobiograafilise helilindiga, mis on sattunud kellegi kätesse, kes on vahetanud mõned lindiosad omavahel, lisanud teisi hääli või kustutanud hoopiski mõned kohad vahelt. Samas tundub, et struktuur, millele etendaja toetub, pole reproduktsioon kellegi teise struktuurist, vaid tegemist on originaaliga. Tema on looja, elaja ja hävitaja. Ta on võitleja eelnevalt eksisteerivate struktuuride vastu, raamistavat küsimustikku pole talle ette antud, vaid selle loob ta ise. Ta häirib, sest on häiritud. Tema pärandab oma minevikukogemused meile edasi, iseasi, mida nendega peale hakata. Tegemist on individuaalse mälu etteastega, kronoloogia pole siinkohal tähtis, pigem on tegu anumaga, kuhu kallata minevik oma fragmentaarsuses ja subjektiivsuses. Selline individuaalne mälu on alati fragmenteeritud ja lünklik, kuna selle eest vastutab ainult üks isik. Tundub, et kunstnik on jõudnud positsiooni, kus tal on võimatu endale valetada, ainult mälestused saavad tõde väänata ja need elavad juba oma elu ega puutu nii suuresti tema praegusesse teadvusesse. Lavastuses ta justkui laseks vanadel tundmustel ja mälestustel ennast veel korra üle võtta, et nad pärast minema lasta.

Foto: Epp Kubu

Maarja Kalmre @ 25.07.2017