Epp – terapeut

Kaspar Ausi, Nils Hindi ja Malle Maltise elav installatsioon “SULA” 25. veebruaril 2017 Tallinna veduridepoo töökoja ruumides Kauba tänaval.

Kehad ruumis: Kirill Tulin, Kristin Orav, Hannah Harkes, Pire Sova, Joanna Kalm, Nils Hint
Kehade koreograafia ja söejoonistused ruumis: Kaspar Aus
Helid ruumis: Malle Maltise helikollaaž minevikus kuulatud heliteostest
Rauast objektid ruumis: Nils Hint
Videoinstallatsioonid ruumis: Kaspar Aus, Nils Hint

Tantsukunstnik Kaspar Aus, sepakunstnik Nils Hint ja helilooja Malle Maltis on valinud oma ühistöö sulatusahjuks minevikuhõngulise hämara Tallinna veduridepoo töökoja, mis asub Tallinn-Väikse rongijaama lähedal. Jõudmine veduridepoosse on kui rännak kuhugi teise aegruumi. Töökoja hoovis tervitab museaal: eelmisest sajandist pärit vedur, millel silt kirjaga: “Kaspar”’. Muljet avaldavad neli kõrgete lagedega avarat siseruumi, kus igapäevaselt parandatakse katki läinud rongide osi. Ruumides pole kuigi palju tühje pindu, vaid need on täidetud päevinäinud kraanade, õliste masinate, tõstukite, kärude, rongi varuosade, tööpinkide, suurte tünnide, määrdunud peeglite, teravate tööriistade, töötajate riietuskappide, igasuguse huvitava määrdunud metallist kila-kolaga, mida tahaks kõike lähemalt avastada. Kontrastina rauakolale leian tagumisest hämarast angaarist presendi alt suve ootava valge laeva.

Ei ole võimalik fikseerida seansi täpset algushetke. Saabunud töökotta tundub, et peale ruumide justkui polegi midagi vaadata. Üksikud kohale tulnud vaatajad uitavad arglikult oma initsiatiivil vaikse meditatiivse muusika ja sellega segunevate metalsete mürahelide saatel ruumides ringi. Ühes ruumis kostab vaikselt kapile asetatud väikesest taskuraadiost tuttav Brian Eno meloodia “Thursday afternoon” ja teises ruumis kuulen plekist töölauale asetatud mobiilist Bachi “Goldbergi variatsioone” Glenn Gouldi esituses ja mõni hetk hiljem india ragat. Kõikidest ruumidest võib leida veel selliseid miniatuurseid improviseeritud muusikakeskusi. Huvitav, kas see muusikateraapia ongi kõik?

Aja möödudes mu tähelepanu teravdub ja hakkan märkama korduvaid motiive, esitatuna erinevate meediumide kaudu. Kõhedust ja ebamugavustunnet loovates ruumides leidub tähelepanelikul vaatlemisel esemeid, millel ilmselgelt ei ole mingit rakendust rongide remondiprotsessis, kuid mis sulanduvad harmooniliselt keskkonda. Mitmed eri suurusest roostes ja teravatest raudtorudest kokku keevitatud objektid (Nils Hint) ripuvad õhus või lebavad põrandal. Kontrastiks kõveraks väänatud kahvleid meenutavatele rauast objektidele on põrandale või lauapindadele horisontaalselt asetatud ka väikeseid pabereid, mis pusleks kokku panduna moodustavad neli suuremõõtmelist (umbes 3x3 meetrit) heledat pinda. Pabereid katavad mustad vaba käega tõmmatud spontaansed kriipsud ja sellest järele jäänud söepuru. Kõige tagumises ruumis on valge laeva kõrval suur kriipsujoonistus, mille kohal õõtsub läbipaistva tamiili küljes pisike neljaks haruks lõhki löödud nael. Sama motiiv võimendub ja saab jõudu juurde videos, mis on kuvatud ühte hämarasse ruuminurka: mehed painutamas rauda.

Seanss eri meediumide sulatusahjus jätkub ootamatute detailide ja seostega. Osa kehasid ruumides eristuvad muust massist. Nad on täielikult kohal, spontaansed ja julged trajektoorilt ootamatult kõrvale kalduma. Kirill Tulin, Kristin Orav, Hannah Harkes, Pire Sova, Joanna Kalm ja Nils Hint ei karda liikuda ohtlikele, ebamugavatele pidadele ja ennast üleni õliga kokku määrida. Keha, mis äkitselt paigale tardub; keha, mis kiirelt üle söejoonistuste rullub; keha, mis kriipsud laiali ajab ja paberid laiali paiskab; käsi, mis midagi uut paberitele sirgeldab; keha, mis midagi uut ja tundmatut otsides tantsib; keha, mis seob end mõne masina või rauast esemega. Kehade liikumise rütmide muutuste tulemusel tekivad ruumidesse uued objektid, mille otstarve on ilmselgelt mõttetu ja seeläbi võluv.

Karge ja terav veebruaripäike joonistab ruumides välja kokku sulanud inimkehade hapruse, raske metalli ja kergelt puruneva paberi, mis seansi jätkudes ühe uusi vorme võtab. Meenuvad spontaansed ja mängulised, lapselikku vabadust ja ebaharilikku vägivalda kuulutavad Erwin Wurmi “Ühe minuti skulptuurid” üheksakümnendatest aastatest, mis olid improviseeritud juhuslikest leitud esemetest ja materjalidest ning vägivaldselt ühendatud tardunud inimkehadega.

Kaspar Ausi initsiatiivil liikujad oskavad iseennast kuulata ja tegutseda endast tulenevate signaalide alusel, ootamata publikult või üksteiselt olukorraga kohanemist, ärritumist, imetlust, kiitust või tujude mõistmist. Hingestatud kehad ruumis julgevad olla haavatavad, võtta vastutus ning ise mõelda. Selline enesest teadvelolek juhib eri kunstimeediumide sulamisprotsessi kiirust ja rütmi ning tõmbab oma energiaga ka vaatajaid sulatusahju.

Kõiki kehi pole võimalik korraga jälgida, sest nad asuvad eri ruumides. Igal vaatajal võib tekkida erinev kogemus toimuvast, olenevalt sellest, millises ruumis ta parasjagu ise liigub või mida tähele paneb. Tervik tekib vaataja peas. Tundide möödudes kehade liikumine intensiivistub veelgi ja loob peas mõtte, et kõik võimatu võib saada võimalikuks. Tundub, et ühisenergia kunstnike ja vaatajate vahel on läinud voolama ja selles on kerge viibida. Märkan, kuidas publik hakkab samuti seansi vooluga kaasa liikuma: üks mees, fotoaparaat käes, püüab pilti teha, kuid samal ajal tiirleb ümber oma telje.

Seanss kulmineerub kehade kogunemisega ühte ruumi. Brian Eno meditatiivse muusika saatel keerutatakse ja kantakse kätel üht suuremat kõverat rauast objekti nagu väikest last. Aeglane koos liikumine kestab kuni vaikuse saabumiseni.

Kaspar Ausi ja Nils Hindi ühislooming ei püüa näidata end publikule kuidagi targema või ilusamana ega püüa tegeleda ohvrirolli, traumapositsiooni põlistamise või eneserahuldamisega. Selline kunst pigem rahustab, aitab publikul end vabastada hirmudest ja annab julguse olla tema ise. Maandab publiku stressireaktsiooni närvisüsteemis, aitab olla kohal ja sedasi ka läbi töötada omi vanu traumasid, anda suuna, et ennast kõrvalt vaadelda nägemaks, et kõik probleemid, mis mul on, on minu ees meetri kaugusel, mitte mu peas.

Minuga juhtub tihti nii, et vastuolulise sõnumiga, meeli vabastavaid ja mitte-perfektseid kunstiteoseid kohtan tavaliselt kusagil nurga taga, eemal peateedest ja ametlikest kunsti-institutsioonidest. Ühtaegu asotsiaalne ja elitaarne looming, mis julgeb olla haavatav ja riskida veel väljakujunemata “kahtlaste” ideede katsetustega, saab krambivabalt tekkida ilma kuraatorite tellimuseta ja suurema eelneva kunstniku ennasthaipiva kisa-kärata just kusagil äärealal, mõnes väga vaikses paigas. Vabadus tekib vaid siis, kui teadvustame iseennast siin ja praegu.

Pilt: Epp Kubu
Kapar Ausi web: kasparaus.wixsite.com
Fotod leheküljelt: kasparaus.wixsite.com/artist/sula

Epp Kubu @ 01.08.2017