Henri the Degustator

Raho Aadla külluslik püüdlus liikuda lähemale kirka jumalikkuse kehastusele oli märgatav nii vaimselt kui kehaliselt. Autori hoolikalt valitud eesnimesse ja initsiaalidesse on sisse kirjutatud rafineeritud (päikese)jumalik olemus ning ka tema igapäevastes toretsevates ringiaskeldamistes on tajutav ebamaiselt hõrk sädelus. Võrdlemisi viljakad eeldused elegantselt pimestava sära suunas, kuid kas usk inimese jumalikku olemusse kehtestub ning võimendub kompleksse etenduse kontekstis?

Kui Jumal end ilmutab, siis ikka põhjusel, et meile, lihalikele (lihtsurelikele), midagi selgeks teha. Tema tummine sõnum ei ole lihtne, ühene ega vesisele inimloogikale otseselt arusaadav ning sisaldab tihti mahlakamaid moraalikoputuse plokke kui indiviid pattude rägastikus suudab omaks võtta.

Kui kontsentreeritud keskpäevase päikese kehastus meie ette saabus, oli tal palju öelda. Ta ütles seda tõsiselt, metalselt kõlavalt ning tüütavalt hoolega mahlaseid sõnu valides. Võtsin seda kui üldist süüd, mille detailsem järelmaitse avaldub hiljem ning varjutasin intellektuaalselt rahuldamata silmsideme päikseprillide taha.

Dominantselt teravas liikumisplokis süvenes peen, kuid näiline dialoog: vaataja < > vaatemäng. Ra-l ei olnud rohkem midagi tammist öelda? Tal ei olnudki põhjust rohkem midagi lopsakat öelda? Kas inimlik täitmatus ootas selgemaid signaale või piisas siidjast jumaliku kohalolu tunnistamisest ruumis?

Kujutlesin väga elavalt, kui rafineeritud füüsilist pingutust tunnine pea-alaspidi aktsioon nõuda võis ning suur lugupidamine, kui jumalik-maagilis-mänglevalt autor end maitsekas situatsioonis kehtestas, kuid kas pimestusega (iseenda) kohalolust saigi kogu edasine sametine sisulisus edastatud?

Kas hõrk Jumal saab ilmuda praegusel ajahetkel surelike sekka karmistuvat ajastut arvesse võtmata? Kas millenniumitetagused toretsevad tõekspidamised püsivad või on õrn inimkond muutunud teatud aspektides immuunsemaks? Või võimelisemaks sisulisemas dialoogis olema? Millise sõnumiga võiks maitselt täiuslik RA saabuda aastal 2017, kui teda ootab grupp pikantseid uudistajaid, päikeseprillid peas?

Autor on toonud lavastust tutvustavas graafilises kirjutises välja ridamisi (inimlikke?), mineraaliderikkaid tegevusi. Inimene loeb / loodab / arvab / tunneb / unistab / igatseb / jpm -> Kui inimene saab kõigega kontsentreeritult hakkama, siis mida täiusele üldse juurde liita? Külluslik päike ei peagi kogu aeg paistma…

Foto: Epp Kubu

Henri Hütt @ 07.08.2017

Seotud postitused