On 19. veebruari õhtu aastal 2020. Möödunud on täpselt 15 aastat NO99 teatri esimese lavastuse “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” esietendusest.

Teater NO99 suur saal.

Tik-tak, tik-tak, tik-tak.

Üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks…

Numbrid elektronkella ekraanil on liikunud nulli.

Null, null, null, null, null, null, null.

Lõppes NO99 trupi viimane kohtumine vaatajatega. Lava on tühi ja 100 õnneliku kallihinnalise pileti omanikku ootavad vaikides näitlejaid kummardama. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme. Vaikus. Olen tardunud oma klapptoolile ühte poosi. Käed sügelevad. Silmad punetavd. Kurgus on klomp. Suul on naeratus. Tahaks pissile. Tahaks karjuda: “Aaaaaaaaaaaaappppppiiiiii!” Kes ma olen? Kus on mu kodu? Kuhu ma kuulun? Mida ma ei usu? Millesse ma usun? Millal ma olen enda suhtes olnud aus? Miks ma väldin valu? Miks ma ei suuda kedagi armastada? Miks ma ei suuda armastada iseennast? Miks ma ei taha lapsi? Kuidas ma peaksin end aitama? Kuidas vabastada see äng? Mis on minu jaoks loominguline väljakutse? Kuidas saada julgeks? Kas ma saan õnnestuda kui ma ebaõnnestun? Mis on lõpu(k)s oluline? Tahaks võtta 10x10 meetri suuruse lõuendi ja maalida seda tunnet.

Vaatan oma jalgu, vaatan tühja lava. Kõrval seisja soe keha liibub mu käsivarre vastu ja mul ei ole miskipärast ebamugav. Naudin seda lähedust. Jälgin pead pööramata enda kõrval istuja sügavaid hingetõmbeid. Õhk liigub ninast sisse ja välja, sisse ja välja. Lava on endiselt tühi. Süda taob üha kiiremas tempos ja mul on tunne, et kui ma siit hapnikuvaesest ruumist kiiresti ei pääse, siis minestan või annan otsad. Kujutlen, et kui siit pääsen, siis lihtsalt seisan teatri peaukse ees ja hingan sügavalt sisse seda puhast Eestimaa õhku või jooksen tänavatel nii kaua kuni jõuetusest kokku kukun või lähen klubisse ja tantsin hommikuni technot ja kui enam ei viitsi, siis lonkan läbi vihmasaju paljajalu kodu poole. Kodus võtan ennast kokku ja helistan emale Detroiti, et öelda, et andestan. Vaatan tühja lava ja mu pilk süübib lavaseinte detailidesse. Uurin ainiti musta värvitooni sügavust ja kõiki kruve, mis on seina lastud. Jälgin valgust ja selle iseloomu. Üleval laes siravad 10 prožektorit, mis katavad pehme valge valgusega saali tühja põranda. Lava külgedelt kukuvad pauguga alla vineertahvlid, mille tagant ilmuvad välja kõrged avatud aknad. Valin neist ühe ja vaatan aknast välja. On hakanud sadama lund. Kõrgete puude oksad liiguvad aeglaselt õrnas tuules. Kiirabiauto sireenide helid mööduvad teatrimajast. Tänava valgustite kuma virvendab teatrisaali akende klaasidel. Külm tuuleiil jõuab mu ninani ja ma saan jälle hingata. Tunnen puudutust oma peopesas. Vaatan oma kätt. Varajane helesinine liblikas lehvitab aeglaselt tiibu mu peopesas. Lasen tal kõndida mööda oma näppe. See vaade rahustab mind ja ma enam ei looda, et näitlejaid tuleksid tagasi ja esitaksid lisapala või sunniksid oma kummardustega mind neile plaksutama. Koos olemine hetkes just nende 100 inimesega tundub hetkel just see, mida teha. Ühe maailma lõpp on saanud teise maailma alguseks.

Foto: Epp Kubu kadreeris ja tegi klõpsu, aga ka Henri Hütt oli algataja...nii et kuidas võtta...collective work

Epp Kubu @ 11.09.2017