Alert, big spoilers ahead, the end is nigh!

Teater NO99 on jõudnud praeguseks aastaks oma mõttelisele lõpule. Seitsmeteistaastane teater lõi täna oma lõppakordi järjekorras viimase lavastusega NO00 “Apokalüpsis 17”. Null, seitseteist, üheksakümmend üheksa… Teha viimane lavastus maailmalõpust – sinna on teatav eneseimetlus ja -tähtsustamine juba eos sisse kirjutatud, kuid seda polegi üritatud varjata. Number 17 tähistab piiblis oma vastasest üle saamist ja täielikku võitu. 17-aastane inimene tähistab rikkumatuse sümbolit, midagi, mis seostub veel allakäigu spiraalile astumata Dorian Grayga, idealistlik vanus, lõpetamaks sellist teatrisaagat. Teatav idealism on saatnud NO-d oma teekonnal, kuid rikkumata ja hälbeta pole ja ei saagi ükski selline kooslus kaua eksisteerida. Seega astub teater oma lõpule vastu teismelise lühikese kuid intensiivse elukaemusega ja loodetava pilguga tulevikku.

Paraku tekitas lavastuse esimene pool inimestes parajat kummastust oma minimalistliku grandioossusega. Teater, mis on tuntud oma näitlejate ja trupimängu poolest, oli valinud viimaseks lavastuseks äärmiselt näitlejakauge lähenemise, vähemalt nii alguses tundus. Kohale jõudes oli teatrimaja kaetud fassaadimulaažiga, millele oli peale projitseeritud Rävala puiestee, tekitades mulje, et teatrimaja enam ei eksisteeri, üpriski on-the-nose lahendus lavastusele, mis seostub maailmalõpuga. Samas oli selles tühjuses midagi võluvat – mitte keegi ei kontrollinud pileteid, etenduse algust ei signaliseeritud. Inimesed kogunesid, seisid ja vaatasid nõutult, nagu seisaks eeldatavasti kamp inimesi, saades teada, et kodu enam koju tulles ei eksisteeri. Inimesed hakkasid muutuma närviliseks, kostus kommentaare stiilis “Kas midagi üldse hakkab juhtuma?” Inimesed kõmpisid eemale, igaks juhuks tagasi vaadates, kas midagi ikkagi hakkab lõpuks juhtuma. Mingil hetkel hakkas publik grupeeruma, pead tõstsid aktivistid, kes helistasid NO infoliinile, kust öeldi, et hoonesse pääseb maja tagant. Huvitav, mis juhtuks, kui mitte keegi ei helistaks? Seega liikus 100-pealine seltskond sinnapoole, kus meid ootasid teatri kolmanda generatsiooni näitlejad, teatritehnikud, teenindajad jne. Nad jagasid igaühele paberi manifestiga, kus igaüks pidi määrama oma oskused maailmalõpu korral. Valida sai erinevaid ameteid alates ehitajatest, lõpetades filosoofiga. Seejärel veeti erinevad grupeeringud teatri erinevatesse ruumidesse ja anti ülesanded kätte. Tekkis tahtmine protestida: aga mis siis, kui ma tahan koos maailmalõpuga lõppeda, tahaks olla pealtvaataja, mitte osaleja, miks pean ma koos võõraste inimestega tööd tegema – tekkis tahtmine olla resignant ja erak. Mis majas sees hakkas juhtuma ja millega see kõik päädis, peate minema ise vaatama, võin öelda, et kogemus oli seda väärt, kuigi kontakt võõraste inimeste vahel mõnes toas toimis ja teistes jäigi see tulemata. Hakkasin ette kujutama stsenaariumi, kui meid olekski jäetud sinna maja ette – vaatama tühjust, kogema seda letargilist hüpnootilisust. Meiega koos oleks istunud kõik kolme generatsiooni näitlejad, luues koos see avalik ruum mida NO omad on manifesteerinud. Või kaldun ma siinkohal liigsesse nostalgiasse? Näitlejad oleksid vestnud lugusid neile, kes viitsivad kuulata, teised oleksid istudes jälginud arenguid suurelt majale asetatud ekraanilt. Nii kujutan maailmalõppu mina ette, kontaktis või siis üksi jälgides mingi maailma hääbumist ja võib-olla ka uue tärkamist.

Kogu see tõmblemine edasise nimel tundus kerge ekstsess, samas pole sellist simulaakrumit sellises mastaabis keegi loonud. Igastahes oleksin olnud rahul ka lihtsalt seda massiivset installatsiooni jälgides. Muidugi oli ju algne idee tuua võõrad kokku ebatavalises situatsioonis, samas usun, et less is more, seda eriti maailma lõpus.

Foto: Epp Kubu kadreeris ja tegi klõpsu, aga ka Henri Hütt oli algataja...nii et kuidas võtta...collective work

Maarja Kalmre @ 13.09.2017