Laupäeval 10. märtsil 2018 toimus Kanuti Gildi SAALis MADE IN ESTONIA MARATON – etenduskunsti lühivormide festival, kus on tavaliselt esindatud kõiksugu etenduskunstide vormid: tants, video, tekst, performance, loeng, laul, jm. Tänavu toimus maraton 11. korda, lavale astusid üles nii vanad olijad kui uued tulijad, pilt oli mõnusalt kirju ning mitmekesine. Etteasted võib üsna julgelt jaotada kaheks. Umbes pooled tükid rääkisid, avaldasid arvamust. Ülejäänud keskendusid (või ei keskendunudki) visuaalile, tantsule, hüpetele või iseendale.

Maraton on üritus, mille korral ükski inimene (ka esinejad mitte) ei tea, mis saama hakkab. Ainus, mida Priit Raud lubas, oli turvalisus. Seda oli hea kuulda, sest vahel tundub, et teatris ei ole enam miski turvaline. Keegi ei osanud ilmselt arvata, et sellel õhtul räägivad kunstnikud nii palju. Rääkimise all mõistan ma eneseväljendust kas sõnaliselt või mingit muud viisi kasutades ja sõnumi viimist publikuni.

Kunstnikud rääkisid endast (juba inimese välimus reedab nii mõndagi), siis räägiti oma tegevusalast või sellest, mida nad hästi oskavad. Viimaseks, kuid mitte vähem oluliseks on sõnum, mõte, arvamus – juhul, kui kunstnik seda tahab.

Tugeva sõnumiga astus kolm korda üles Ursula, iga kord uue teemaga: ahistamine, immigrandid, homoseksuaalsus. Ilmselt olid need kõige konkreetsemad ja ühiskonnakriitilisemad tükid. Paralleeli võib tõmmata Spunginiga, kelle häält oli samuti kuulda kolm korda, iga kord erineval teemal. Karolin Poska tegi miniloengu, viidates ahistamisprobleemile. Triin Tasuja kõneles Eesti, riigi ja vabaduse teemadel. Emer Värk lahkas depressiooni ning selle seoseid välise ilmaga. Mari-Liis Eskusson, Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Alise Bokaldere rääkisid oma ühises tükis feminismi- ja sooteemadel, kusjuures nad olid ainsad, kes viisid oma mõtted edasi inglise keeles, võttes arvesse, et suur osa publikust eesti keelt ei kõnelenud.

Nooremad tulijad keskendusid pigem visuaalile ja vormile. Edgar Vunš näitas lühikese tüki kõikudes toolil, mängides heli ja tasakaaluga. Kädi Metsoja lavastas etteaste Helery Kullale ja Matthias Kannule. Kädi keskendus samuti audio, tasakaalu ja elementide seosele. Joanna Kalm raputas koos viie tantsijaga juukseid – tants. Doris Tislar ja Hanna Jutti tegid samuti pigem tantsulise etteaste rakendades dialoogi komponente. Raho Aadla ühendas oma tükis visuaali ja sotsiaalse sõnumi.

Kes on siis vana, kogenud etenduskunstnik ning kes on noor tulija? Selget piiri ei saa tõmmata, kuid kindel on, et vanem generatsioon tahab rohkem rääkida. Noored tahavad teha ilusaid ja puhtaid tükke. Iseenesest on see loogiline: vanematel on alati midagi rääkida ja noortel alati midagi katsetada.

Nagu alati oli etteasteid, millest ei saadud aru, mis tekitasid publikus segaseid tundeid. Ehtne näide on Sigrid Savi, kelle Skype’i kõne mõjus jälkusega. Selleta poleks maraton ehtne – niisugused üritused peavad minu meelest olema emotsionaalsed rallid, täis üllatusi ja mõtteid. Võrreldes eelmise aasta maratoniga ei olnud seekord lägastamist, karjumist, lõhkumist, väljaarvatud Edgari Vunši tool, mis ekstreemse balansseerimise tagajärjel purunes. See aasta oli üritus kompaktsem, rahulikum ja ühtsem. Õhtu jättis tervikliku mulje ning sotsiaalsed sõnumid ei domineerinud – etteasted moodustasid omavahel põimudes kirju, kuid harmoonilise maratoni.

Foto: Laura Uustal

Marta Vunš @ 15.03.2018