Workshop: võimatu missioon

Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri lavastus “Workshop” Tallinnas Kanuti Gildi SAALis annab tähelepanelikule vaatajale väga palju kasulikku infot selle kohta, kuidas elus toime tulla. Alati on midagi, mida keegi ei tea või mida keegi teab või teeb paremini. Õpikoja mõte väljendub selle kasulikkuses. Seletamise kasulikkuse ja võimalikkusega lavastus tegelebki, uurides selle anatoomiat.

On arusaadav, et küsimus seletamise võimalikkusest on leidnud õpetamises vähe kõlapinda, sest seletada ja samal ajal kahelda selle vajalikkuses on suhteliselt ebaveenev. “Workshopi” sisemine vastuolu seisneb selles, et lavastus üritab tõsimeelselt selgitada elu erinevaid aspekte, seades samal ajal oma protsessi tervikuna küsimuse alla.

Isegi “teaduse diskursus pole tingimata teadus [...]”, (1) rääkimata oskusteabest või elutõdedest. Küsimuses õpetamisest või seletamisest pole midagi iroonilist ega küünilist. See on aus sisekaemus kommunikatiivse struktuuri toimimise kohta. Nende mõistete pilkamine tähendaks lavastusele tühistada või sandistada võimet kommunikatiivset struktuuri mingilgi moel ise kasutada. Seepärast ei tundu kommunikatsiooni mõistete küsimuse alla seadmine mitte eksistentsialistliku, lammutava küünilise aktina, vaid murena nende mõistete toimimise ja sisu pärast.

Lavastus paneb ette küsida, miks on seletamist kui vormi ülepea tarvis. Nüüdisaegne tehnoloogia võimaldab õpetamisel ja seletamisel vohada, küsimata õppeprotsessi otseste tulemite järele. Diskursuste paljusus pole mitte niivõrd demokraatia vili (st väga suurel osal inimestest on võimalus ennast avaldada), kuivõrd kommunikatsiooni paratamatus. Ülevoolav seletamisiha tuleneb pigem asjaolust, et kommunikatiivsest aspektist on peaaegu võimatu anda midagi edasi ilma kaastähenduste ja vastuvõtva subjekti enda panuseta sõnumi tähendusse. Iga järgmine seletus loob kõigepealt vajaduse uute seletuste järele ja teisalt vajaduse see taas avalikustada. Nii mitmekordistab suhtluse sisu ennast iga tegevuskorraga. Sellise käitumise tsükkel viitab millelegi rohkemale, kui selleks oleks ainult sisuelementide summa. Võimalik, et keel ja seletamisiha on lihtsalt üks neuroosi maandamise vorm ning selle tehnoloogilised praktikad on teraapia.

“Workshop” on seletamise-tegemise skaalal asetanud ennast selgelt tegemise kui mõistmise poole, millest annab tunnistust ebaproportsionaalselt suur seletuste hulk. Iroonilisel moel ilmestab seletuste lihav väljapanek keele enda võimetust ja dramaatilist absurdi. Teraapia aspektist vaadates pole eriti vahet, milliseid vorme keel võtab. Igasugune süntaktiline liigendatus – olgu see kõnes või mõtlemises – pakub mingisugust rahuldust ärevuse ees, mis muidu ähvardaks subjekti lammutada. Seletamine on omamoodi kaitseriiv, mis õigustab olemist eimiski ees.

Kaido Ole on puhuti väljendanud mõtet inimolemuse tuumast, võrreldes seda värviga. Puäntillistlikus universumis väljendub kollase täpi mõte kõige paremini tema kvaliteedis ehk süvenenult kollane püsiolemises – kollaselisuses. (2) Niipea kui kvaliteet muutub, on tegu juba uue nähtusega, mis pole mitte millegi poolest parem või halvem, vaid lihtsalt roheline või lihtsalt punane. Kollase täpi seletamine ei saagi olla mõnda teist värvi, see saab olla mõistetud temale omase värvi kvaliteedi kaudu. Loomuomane olemine ei tähenda, justkui oleks muutumine välistatud või ülepea keeruline.

Mis puutub inimestesse, siis on üsna kahtlane, kas isiksuse sügavamal tasandil on muutused üldse võimalikud ilma, et nende kõrvalekalle kokkulepitud psühhiaatrilisest normist ületaks mõõduka läve. Isegi kui ületab, jääb küsimuse tuum samaks: kuidas olemasolemist väärindada? Kas keegi seletaks? Mööngem, et pole enam paslik sättida küsimust olemise väärtusest moraalseks kohustuseks, nagu seda tehti innukalt mõni sajand tagasi, kuid ei tasu pidada paljuks tuletada endale meelde seda, kuidas igaüks peaks teostama oma “patoloogiast” maksimaalse. Kas mõni teema puudutab paljusid või mitte, pole seejuures asjakohane, sest osalemine elus (mitte tingimata sotsiaalses mõttes) on väärtus omaette nii kollase, sinise kui ka punase täpi jaoks. Seejuures lasub olemasolemise vastutus igaühel ühtemoodi tingimustest olenemata. (3)

Eeldagem nüüd, et Inimese kui liigi säilimise huvides on seletamise fenomen tõesti kasulik ja hädavajalikki. Sellega justkui oleks kõik korras ja “Workshop” näib seda kinnitavat. Inimeseks olemise standardpaketti kuulub seletamine kui ärevuse maandamise vorm. Lavastus paistab võtvat veelgi tõsisemalt küsimust sellest, kas kõike on võimalik seletada, sest selline tungiv nõue näib seletamisega kaasnevat. Kas kogu teaduse, oskusteabe ja kogemuse kvaliteet sõltub edasiandmisel kommunikatiivsest pädevusest? Viimasel paaril sajandil on õhtumail järjekindlalt tegeldud sellega, et teadmine ja kogemus oleks võimalikult muutumatuna edasiantav – tõsi, tihti manipuleerimise eesmärgil.

Põhjust, miks ülepea on olnud tarvis kõike seletada, peaks otsima Euroopa kultuuri varasematest ajajärkudest. Kas ei toetu poliitika, turundus, teater, kommunikatsiooniteooria jm vähemalt osaliselt antiigi retoorikale? Veenmisnõudest ja lugude jutustamise oskusest on vaikimisi saanud ellujäämise tingimus. Olenemata sellest, kas midagi on võimalik seletada või mitte, on seda püütud järjekindlalt teha juba mitmendat aastatuhandet.

Retoorika kui kultuurinähtus ja veenmistehnoloogia on kahtlemata hindamatu ajaloolise väärtusega, kuid epistemoloogiliselt on see läbi kukkunud. “Workshop” ei jäta selles suhtes kahtlusi. Tulenevalt oma pragmaatilisest agendast asetab lavastus küsimuse erinevatesse olukordadesse. Mis tunne on näha punast valgust langemas punasele kirjale või mida tähendab sünnitada, võivad tunduda huvitavad retoorilised ülesanded, kuid kogemusele ja oskusele see lähemale ei vii.

On teatav ootus mitte ainult eneseabi järele isikliku seletusvajaduse väljendamisena, vaid sellegi järele, et oleks olemas keegi, kes seletaks mingit küsimust. Kommunikatiivsesse struktuuri on sisse kirjutatud teatav tähelepanu koondumise imperatiiv. See pole siiski midagi muud kui ühe subjektiivsuse avaldumine kindlas küsimuses. Võib vaielda, kas Delfi oraakel või sarnased nähtused on kellegi subjektiivsus või kõrgema tahte väljendus, kuid see ei muuda asjaolu, et tähelepanu koondumine on kommunikatiivse struktuuri alustalasid.

Lavastuses võetakse muude teksti-, pildi- ja filminäidete seas analüüsida modernistlik äng Konrad Mäe loomingus. Ehkki haarav, pole see põnevus teatripublikus seotud objektiga, siinsel juhul Konrad Mäe maalidega ikoonilisi seoseid pidi, vaid kuulub retoorikale ja selle veenvale osutusele publiku kujutluses. Mäe maalid ja nende modernistlik äng on olemuslikult vastuolus sellega, et keegi peaks neid seletama, sest pilt ei võrdu sõnaga. Naum Gabo kirjutab isiklikust kogemusest: “Suuremal osal juhtudest, [inimesed] ootavad, et pilt räägiks nendega teistes mõistetes, kui seda on visuaalsed, eelistatavalt sõnades, aga kui üks pilt või skulptuur vajaks täiendamist sõnulseletamisi, tähendaks see, et ta pole täitnud oma funktsiooni või et vaatajaskond pole olnud võimeline seda läbi nägema”. (4) Nimme võtab lavastus tajumise erinevate keeltevahelise tõlkimise ülesande, mõistes juba ette oma absurdsust, sest midagi on alati sees ja midagi jääb alati välja.

Sõna ja pildi valla vahelise tõlkimise võimatuse pärast on teadmise argument tänini vaieldav. Sellegipoolest osutab see argument muu hulgas tõigale, et kõike pole ehk võimalik edastada. Ent juhul, kui abstraktsemaidki mõisteid ja kogemusi on võimalik sõnastada, kuid mitte sisuliselt edastada, kas pole siis hoopis nii, et diskursus väljendab ennast subjekti kaudu?

Igasuguse õpikoja kõige rõhuvam pool on see, et on ainult üks viis, kuidas asju õigesti teha. Kui neid viise on mitu, siis on ainult need õiged toimimisviisid. Ükski õpikoda ei võta ette seletada, kuidas toimida valesti või ebaefektiivselt. Võib olla rahulolematu kultuuri skolastilise vormi taagaga, kuid selle sisu üle ei vaielda. Diskursus “teab”, kuidas on õige, ja subjekti eriarvamusestki hoolimata ei eksi diskursus kunagi.

Nii on inimese tarkus või rumalus juba ette määratud sellega, kas ta nõustub teadmise paratamatusega. Kui maailm toimib kindlal moel, pole subjekti arvamusel tähtsust kellegi jaoks peale subjekti enda. Diskursuse tõde tunnistades muutub workshop selle hääletoruks; igasugune järgnev seletav tegevus selles raamistikus on juba diskursuse kanoniseerimine.

Kohustusega olla olemas kaasneb kohustus olla kasulik. “Workshop” ei raiska aega, selle struktuuri kirjutatud eklektilisus viitab otseselt seletamise ökonoomiale. Workshop’i idee on nii funktsionaalses kui ka filosoofilises mõttes teleoloogia. Lahendusele suunatus loob imperatiivi, mille eiramist nähakse parimal juhul ohutu loomingulisusena. Igasugune rumal tegevus, nagu jalutamine keset etendust, on seletuse põlistamisprotsessi osana mõttetu, sest ei täida diskursiivset eesmärki – see ei seleta midagi. Workshop’is õpitakse, et igale olukorrale on lahendus, mis ei tähenda alati ainult probleemist pääsemist, vaid ka ettekäänet sunduslikule naudingukultusele ja selle laiendamisele.

“Workshopi” teleoloogia müüt osutab tehnoloogia paljususe ajastule, mil on võimalik õppida tegema väga paljusid toiminguid õigesti, kiiresti või tulemuslikult. Eri tehnoloogiatest saavad uued diskursused. Aina laienev seletusväli võimaldab olukorra, kus diskursus millegi kohta tuleb enne fenomeni ennast.

Workshop väljendab ideed, et midagi on teada saadud, eputades oma funktsionaalsusega. Diskursuste paljusus, mille häälekandjaks workshop on, maskeerib samal ajal eksistentsiaalse vastutuse eest põgenemise soovi. See annab võimaluse põgeneda retoorikasse, et vältida küsimuste olemust. Diskursus ja selle vohamine on lihtsalt üks süntaktilise liigendatuse vorme teiste seas, pealegi mitte nii tähtis, kui see kinnitab ennast olevat.

Kuidas aga õppida inimeseks olemist või tunnetuse haaret, jääb verbaalse väljenduse jaoks kättesaamatuks. Iga selline katse kirjeldada inimlikku tunnetust muutuks väga kiiresti iseenda paroodiaks. Midagi kaasates jääb alati midagi välja. “Workshop” paneb ette kaaluda, kas sõnastamatute asjade väljendamiseks sobiks paremini jalutamine, vasar ja vaikus, sest tegemise struktuur on mõtlemise struktuur. Seda isegi juhul kui selliseks tegevuseks on sõnastamine.


(1) Roland Barthes, “Jeunes chercheurs”, Le texte: de la théorie à la recherche, ajakirjas Communications, vol 19, nr 1 (1972), p. 1. – http://www.persee.fr/doc/comm_0588-8018_1972_num_19_1_1276 (12.03.2018).
(2) Kaido Ole, Plekktrumm, ERR, teleintervjuu saatejuht Joonas Hellermaga, (25. aprill 2017), 9.36–10.40. – https://etv.err.ee/v/kultuurisaated/plekktrumm/saated/521b8a04-3aa5-4848-bb95-29360bda654e/plekktrumm-kaido-ole-etv-2017 (12.03.2018).
(3) Kaido Ole, Plekktrumm, 35.40–36.10.
(4) Semir Zeki, Visión Interior: una investigación sobre el arte y el cerebro, Antonio Machado Libros, S.A, (2005), p. 26.

Foto: Kaja Kann

Enrico Mäsak @ 19.03.2018

Seotud postitused