Elas kord üks Väike Lōvi, kes oli kõrvuni armunud Võlumõõka.

Välisel vaatlusel tundus aga, et Võlumõõk ainult kiusas Väikest Lōvi. Koos elasid nad majas nii suures, et mitmeid päevi võis mööda minna ilma, et nad teineteist kasvõi silmapilgukski näinud oleks.

Väikesel Lōvil jätkus silmi ainult Võlumõõga jaoks. Võlumõõga tunded olid sellest aga tunduvalt jahedamad...

Kui nad jälle taas kohtusid, ei suutnud Väike Lōvi muud teha kui ainiti Võlumõõka silmitseda, vangistatud tema pilku. Ja kui nende teed taaskord lahknesid, nuttis Väike Lōvi kibedaid pisaraid oma rumaluse üle: ‘’Kuidas saab keegi kellelegi nii palju armastust anda, kes neile vastu ainult haiget teha oskab!’’

Ühel õhtul - kui juba lõputuna näiv arv üksildasi nädalaid oli möödunud ja möiratused ükskõik kui kurvad ja valjud ei tundunud Võlumõõka tagasi toovat - märkas Väike Lōvi liikumist kardinate taga.

“Kuidas sa said mind ometi nii kauaks üksinda jätta? Kas sa siis ei kuulnud, kuidas ma su järele kaeblesin ja nutsin?’’ möirgas ta Võlumõõga peale. Võlumõõk aga vaikis, tema väljanägemine oli märksa vähem särav ja ilus kui tavaliselt.

Mõne aja pärast, mille jooksul kumbki endiselt sõnagi ei lausunud, võttis Võlumõõk kokku kogu oma võlujõu ja tõusis tera ees kõrgele toa lakke - ja jäi kõlkuma otse Väikese Lōvi pea kohale.

Väike Lōvi teadis hästi, et see oligi lõpp ning et Võlumõõk oli tüdinenud nende kummaliselt armuloost. ‘’Nüüd olen ma jäänud ilma sinust ja pole mul ka alles uhkuse raasugi! Seetõttu jään ma siia lamama just nii kauaks kui mu väike süda minul ja minu armastusel elada lubab.’’

Päevi möödus ja Võlumõõk tüdines Väikese Lōvi rumalast ja pimedast imetlusest järjest enam ja enam. ‘’Kas sa tead, et ma olen siin üleval ainult sellepärast, et ma ootan sinu lahkumist.’’ Aga Väike Lõvi jãi endiselt liikumatult paigale.

Pärast seda, ja kui juba 30 päeva oli mööda läinud, ei suutnud Võlumõõk enam taluda Väikese Lōvi säärases seisus nägemist. Väikese Lōvi silmad olid väga väsinud ja ainult vaevu-vaevu suutis ta veel Vōlumōōka toa kōrgustes silmata: tema väike süda lõi sama aeglaselt kui ta väsinud silmalaud. Nii otsustas Võlumõõk, et needus milles nad koos süüdi olid, pidi teist ühe poolt lõpetatud saama. Samal hetkel märkas Väike Lōvi laes liikumist.

‘’Sa tead, et see on kõik, mis ma sulle iial vastu anda saaksin - ja kui seda oled sa tõesti kõik selle aja oodanud, siis olgu nii!’’ - ja nende sõnadega kukutas Võlumõõk ennast laest alla, otse Väikese Lõvi väikesesse südamesse.

Angela Maasalu @ 06.12.2018

Seotud postitused