Kas etenduskunstis ikka veel räägitakse midagi inimeseks olemisest või on see väikese kildkonna inimese ebatavaline meelahutus käia pimedas, valgustatud või poolvalges teatrisaalis vaatamas-kogemas, kuidas teised inimesed end väljendavad, tehes seda vanade aegade mälestuseks kunstiliselt.

Meie praegune aeg on kuidagi eriti fokuseeritud olevikule või elamisele olevikus. Reageerida on vaja kohe! Me elame maailmas, mis tähtsustab enam tulemust, kui protsessi. Ometi on protsess, milles intuitsioon ja otsingulisus tihedalt koostööd teevad, oluline päästik selleks, et tulemus üleüldse kunagi võiks rahuldust pakkuda. Improvisatsioonilistesse praktikatesse on protsessipõhine lähenemine põhimõtteliselt sissekirjutatud. Pole midagi nauditavamat, kui olla kaasa haaratud koha peal “välja mõtlemise” tegevusest. Teadmine, et ma ei tea veel täpselt, kuhu ma välja jõuan rõõmustab mind improvisatsioonipraktikas südame põhjani. Rääkimata, et see tõstab mu tuju elus üleüldiseltki.

Improvisatsioonipaktika on iseenesest väljakutse. Improvisatseerides kohtud iseenda piiratusega ja jääd ellu. Heal juhul on see kohtumine tundmatuga, õigemini hea improvisatsioon tähendab, et kõige suurem üllatuja olen ma ise. Seda ei juhtu muidugi iga kord. Heal juhul toimib minu jaoks improvisatsioonilises hetkes olemine nagu pingevaba pingutus, mida kasutatakse tai chi’s või qi gong treeningus kulgemise seisundi kirjelduseks. Heas improvisatsioonis töötavad tähelepanu ja tunnetus koos nagu kaksikvennad või -õed. Mulle meeldib kasutada vanamoelist sõna loominguline. Hetkelisus improvisatsioonis õhutab loomingulisust ja minimeerib hinnangulisust. Kuigi keegi ilmselt ei rihi ebaõnnestumist, võib see vabalt juhtuda. Ma olen proovinud mõelda, et improviseerides saab alati olukorda muuta, ometi ei ole kerge oma meelt talitseda.

Meie mõtlemine töötab reeglina ellu jäämise nimel, otsides turvalisemaid lahendusi. Kuid improvisatsioonis pakub pinget pigem see mitteturvaline või tundmatu. Justkui pole vaja palju pingutada teades, et ratsionaalsuse kalduvus teeb oma kontseptualiseerimise tööd niikuinii. Kui ühel hetkel jõuab sulle praktiliselt ka kohale, et see on ego, mis neid turvalisi lahendusi ette söödab on see vabastav kogemus, et ego ei ole ainuke tegija.

Improvisatsioonist kõneletakse veel, kui hetkes olemise kunstist. Tõe kriteerium on siinkohal praktika, mitte midagi muud. Improviseerija instrumendiks on keha, ruum ja aeg või hetkede musikaalsus. Improviseerides on olek, liikumine ja hääl justkui meele käepikendus. Olles häälestatud end läbistavate mõtete, emotsioonide ja seisundite tabamisele on see nagu kanalite võrgustikku sattumine, milles orienteerumine ja suuna leidmine on juhitud intuitsioonist, hetkelistest valikutest ja millestki veel, millele on raske nime leida. Me ei tea kunagi milleks me võimelised oleme ennem, kui me pole seda miskit proovinud. Vahetevahel me kahtleme oma jätkuvas loomepotentsiaalis. Sten Rudström (1) ütleb hästi, alustuseks tuleb improviseerijal üle saada kolmest segavast kõrvalmõjust:

1)tuleb üle saada iseendast - õppides, kuidas kõik, mis saab ilmneda või kõik, mis tekib minust endast, kui materjal, tuleb nii ruttu, kui võimalik panna improvisatsiooni tagasi;

2)tuleb õppida vajalikke oskuseid - õppida ja praktiseerida, kuidas märgata tundeseisundeid, mis mind läbivad ning olla võimeline neile reageerima; kujundada ruumi ja aega häälega, liikumisega ja/või tekstiga, tunnetada iga hetke jätkuvat musikaalsust;

3)tuleb jõuda jälile sellele, mida ma tahan öelda +- teha kergeid ja selgeid valikuid, mis antud hetkel töötaks, otsused, mis ei ole minu poolt juhitud vaid pigem leiavad aset hetkelises kompositsioonis igal hetkel.

Kui julgus olla ise tähendab häälestatud teekonda läbi vastuolude, segaduse ja segluse hetkede, ilma, et see kuidagi fundamentaalset heidutaks, võib selle kohta öelda improvsiatsiooniline lähenemine. Kuidas mõista seda iseeneest ülesaamise juttu. Isetust võiks mõista mitte, kui identiteedi vastandit, vaid pigem kui performatiivsuse põhimõtet. Performatiivsuse mõistet on kaudselt rakendanud sellised mõtlejad nagu Jaques Derrida, Judith Butler või ka Michel Foucault, kuid põhimõtteliselt tähistab selline arusaam, et mingisugust ühtset inimese identiteedile alust andvat loomulikku korda pole olemas. Performatiivsus ütleb ka lahti levinud arusaamadest, et meis on olemas midagi identiteedi tuuma laadset, mis jääb vaatamata muutustele alati samaks või ka sellest, et me kujuneme kuidagi teleoloogiliselt eesmärgipäraselt, arendades oma loomulikud kalduvused mingisuguseks kindlakujuliseks identiteediks.(2) Selline performatiivne liikuva tähendusega tunnetus on abivalentselt vabastav teadmine, milles saan teada, kuidas ma täspselt piiratud olen, just see on kogemusena vabastav. Kahjuks kestab selline veendumuslik tunne lühiajaliselt, unustamisel ja mäletamisel on oma selektiivsus, selles mõttes mõjub improvisatsioonipraktika omamoodi sõltuvust tekitavalt. Identiteet, kui kontseptsioon pole kuidagi iseenesestmõistetavus. Väljakutse olla midagi või kedagi, kus mitte kunagi ei ole sa päris lõplikult sina ise, oled keegi teine ja ometi oled ka ise ja see vaheldumine ei lõpe kunagi. Selles mõttes on improvisatsioon nagu elu ise, kohati nagu ebamugav, kohati ei tule midagi välja, siis jällegi kõik sujub ja on tunne, et nii peabki olema, asjad tunduvad mõtekad. Praktikal on oma tagajärjed. Ma olen märganud, et kui olen näiteks kolm päeva vait olnud, hakkab nägu muutuma. Kui iga inimene on unikaalne, võiks seda lasta välja paista. Kas pole mitte nii, et inimeseks olemise kriteerium on samuti praktika. Improvisatsiooniline praktika on suunatud sellele, et ilmneks, mis on see unikaalne, personaalselt eriline, et see paistaks välja. Vahepeal ilmnevad muidugi ka igasugused harjumuslikud mustrid.

Kui ma eelmisel, 2018 aasta kevadel Berliinis NOW improfestivalil (3) publiku hulgas istudes igal õhtul järjest kaks, kolm improviseeritud etendust vaatasin, sain ma aina enam kinnitust, kuidas me oleme, räägime, liigume, kuidas iganes veel midagi teeme, sellest paistab välja meie inimeseks olemise eripära. Lavaruum on inimeseks olemise kogemuse ilmnemiseks hea lakmuspaber. Kuidagi, olles juba üpris väsinud peale kolmandat päeva töötubades osalemisi, jäin õhtu viimase, Sten Rudström’i ja Sabine von der Tann’i sõnalis-poeetilise improvisarsioonilise etenduse ajal tukkuma, mistõttu vedas mul eriti. Esiteks sain intelligentse une osaliseks, olin peale etendust väga puhanud. Vahepeal üles ärgates nägin ühte reaalsust, kuidas laval improviseeritud tekst pigem nagu vulises, kusjuures hääle tämbrid ja jutu intensiivsus olid täpselt kuidagi vahepealse tugevusega, nagu hästi tempereeritud klaviir, moodustades meeldivalt ühtse fooni, kus minu enda meel sai vaikida, et siis taas unenäolise reaalsuse vaikusesse kaduda. Vahepeal ärgates või poolunes lasin tekkivatel uitmõtetel end turvaliselt kanda, nagu Siil Udus vette kukkudes. Sain nende kahe valges kostüümis improviseerija kohalolust täiesti oma filmiliku või poolunenäoliste katkestustega versiooni. Fragmentaarse, just nagu elus. Tänulik tunne. Kui see kõik mööda sai teadsin, et need on mälupildid, mille juurde on vajadusel alati hea tagasi tulla. Go with the flow ja häid kohtumisi tundmatuga!

*Tekst on inspireeritud osalemistest Sten Rudströmi töötubades, Improvisatsiooni Festivalist NOW, koostööst trupiga OFF SZoEN +- http://www.offszoen.ch/ ja vestlustest Mari-Liis Pruuliga +- https://haakuvadmaailmad.wordpress.com/. Tänusõnad Rahvaülikoolile, kelle ruumides oleme Mari-Liis Pruuliga veebruarikuust alates improvisatsiooni treeninguid läbi viinud +- https://kultuur.ee/kursus/improsuntees-2/

(1) Sten Rudström: http://www.stenrudstrom.com/
(2) Simon Malpas ja Paul Wake, Kriitilise teooria käsiraamat, TLÜ Kirjastus, Tallinn 2015: 372
(3) NOW! Festival: https://www.nowfestival.net/

katrin essenson lisa

Seotud postitused