Jalutasin nädalake enne esietendust tänaval, tutvustades juhuslikule sõbrale eelseisvat lavastust „All That Goes Right“, kasutades seda teavet, mis tollel hetkel võtta oli. Teavet oli vähe, plakat, kirjeldus Kanuti Gildi kodulehel, üksikud märksõnad. Eriti märgiliseks kujunes ses vestluses mõiste „biofilm“, mis tekitas ootamatult ühe kummastava, ent humoorika, mõtte: „Küll oleks lahe(dalt õudne) kui keegi David Cronenbergilikku body-horror teatrit teeks“. Kujutasin ette, milline võiks taoline lavastus välja näha (tunnistan, et 2018. aasta film „Suspiria“ sisaldab mõnd asjakohast stseeni), kuidas seda saaks täide viia; arvestades, kuivõrd Cronenbergi filmid rõhuvad eriefektidele, mida laval poleks kuigivõrd lihtne saavutada. Jõudis kätte teatriõhtu... ning Cronenbergist inspireeritud body-horrori ootushorisont põrkus, üllatuslikult, bio-sotsiaal-poliitilise-eksistentsiaalsete teemadega tants-performance kujul. Ei osanud oodata, et ootus ja tulemus omamoodi osavalt kokku klapivad. Hirmuäratavaid eriefekte pole tarvis, kui luua piisavalt õõvastav atmosfäär. olgugi, et etenduse toon oli laias laastus omamoodi helgelt humoorikas, peitus selle all teatud ebaõdus hoovus. Minu laadi kultuuriteadlase taustale kajastusid siin nt Ian Hackingu, Michel Foucault jpt biopoliitilised kommentaarid.

Sisu ei hakka siinpuhul detailselt ümber jutustama, pigem soovitan minna vaatama (kui veel vähegi võimalik). Järgnevalt mõned kommentaarid, mis võivad, tunnistan küll, jääda segaseks või ebamääraseks, kui lavastust pole näinud. „All That Goes Right“ toob teatud mõtteviiside (informatsiooni-kombinatoorika) ja nende taga toimivate struktuuride arengu lavale, kehastab otsese mõttes. Lavastuse elemente – saal, valgustus, kostüümid, koreograafia jne – esitleti maitseka minimalismiga, mis tähistas ja rõhutas just äratuntavat igapäevalisust, tavalist. (Tunnistan, et mul vedas ka ilmaga, see lihtsalt sobis nähtava-kuuldavaga nii hästi). Need valikud toovad näidendi ja publiku teineteisele lähemale, eriti arvestades lavastuse esimesi minuteid või lõppu. Seal peitub ka oluline, ehkki klassikaline, külg lavastuse efekti õnnestumises: tavaline-igapäevane muuta ebaõdusaks, säilitades siiski selle tavalisust. Nende sfääride kooshoidmine, mitte eraldamine, võimaldab alustada küsimist ja kritiseerimist. Ühiskondlikud probleempunktid ja puudujäägid hõlmavad kõiki, kõik on omamoodi „kaassüüdlased“ – on mõtet mõelda järgi kuivõrd vahel aidatakse oma mugavase, lohakuse ja mõtlematusega sotsiaalsetele kitsaskohtadele kaasa. Mõistan, et absoluutselt kõigega pole alati võimalik kursis olla, ent üritus end võimalikult mitmekülgselt arendada on alati teretulnud. 
 Siiski väldib „All That Goes Right“ oma sõnumis liigset rõhumist inimeste otsesele rumalusele-ignorantsusele, väldib ka liigset „süüdi-oleku“ projitseerumist kuhugi väljapoole, mingitele gruppidele; ja ka sissepoole, nö subjektiivse moraalsuse tasandile. Näidates laval nelja inimest, suudetakse taustale projitseerida terve hulk tegelikke struktuurilisi tegureid, informatsiooni levimise viise jmt. Ühiskonna probleemid ei ole lihtsalt inimes(t)e abstraktsed moraalsed puudujäägid, või pole seal käimas dualistlik-manihheistlik igavikuline hea-ja-kurja võitlus. Tehes üksikuid päevapoliitilisi viiteid, ei ole lavastus puhtalt päevapoliitiline, kuna kirjeldab sügavamaid, üldlevinumaid, pea-igavesti kestvaid trende. Kusagil ei asu kurjad jõud, kes hõõruvad käsi, plaanides vaid kurja... lavastuses demonstreeritakse, kuidas teatud laadi ratsionaalsuse, omal moel loogiliselt järjepidevate mõttearenduste kokkupõimimise tagajärjel võib jõuda õõvastava, eksliku ja isegi kriminaalse järelduseni. Selles protsessis on oma osa näilisel informeeritusel, teadmiste transformeerumises „kuulujuttudeks“, kõikvõimaliku teabe üleküllusel, meedia kõikuval tasemel, kuid ka näiteks nn confirmation bias jmt inim-psühholoogilised eelarvamused-kalduvused. Nimekiri pole lõplik. Segasele ja vastukäivale, osalt reaalsele, osalt ekslikule või lihtsustavale informatsioonile või selle teabe valesti-tõlgendamisele (või lohakale valesti-edastamisele, nagu seda teeb alatihti popp-teadusajakirjandus) üles ehituv „maailma kirjeldamise viis“ on oma veidras loogikas järjepidev... sestap tundubki selles lasuvat mingi „tõenäolisus“. Pealtnäha koherentne narratiiv on mõistusele vastuvõetavam kui lihtne faktide loetlemine. Vandenõuteooriad arenevadki tihti sellistes protsessides (mõtlesin just, et peaks hakkama ütlema hoopis „vandenõuhüpotees“, kuna „teooria“ eeldab päriselt kinnitatud fakte ja tõestusi).

Lavastus navigeeris osavalt piiril. Oht olnuks ühel hetkel muutuda ülemäära didaktiliseks ja jutlustavaksl, mis aga lõhuks ära etenduse koherentsuse ja tekitaks liiga silmatorkava lõhe etendajate ja publiku vahele, mille niikuinii paratamatut olemasolu üritab lavastus just kinni katta. „Ülalt-alla“ loengu-pidamise vältimine vähendab ka trotsi-võimalust, olukorda, kus vaataja ootushorisont „minna nautima teatrit“ satub konflikti tüütult hurjutava jutlusega – ja sõnumi vastuvõtt muutub selle võrra raskemaks. „All That Goes Right“ töötab niikuinii brechtiliku võõritusefekti teooria raames, muutes publiku ja teatri piirjooned hägusamaks, selle tasakaalu lõhkumine kummastava hierarhia tekitamises häiriks sõnumi pideva kehstamise ja näitlikustamise mõjuefekti. On muidu irooniline, et arvustusel on palju raskem raske seda vältida, kriitikasse ilmub kohe terve hulk lõputut selgitavat, didaktilist targutamist.

Nagu alguses mainitud, ei puudunud etenduses mõnus huumor. Meeleolu oli meeldiv ja kaasahaarav. Naeris publik, naersin minagi... ehkki, tagantjärgi tekib küsimus, mis esitletus tegelikult niivõrd naljakat oli? Kas naer tuleb sellest, et ära võis tunda ühe „tuttava“ mõttestruktuuri? Et kajastus harjumuspäraseid käitumismalle? Võib-olla tekitas naeru teatud üleolekutunne, et ise ometigi niivõrd „ignorantseid“ asju ei mõelda? Või leidus põhjus hoopis kusagil koreograafias (liigutuste hüpnootiline korduvus, lavastuse rütm), või tekstis (esinejate ahhetavad-ohhetavad reageeringud), või nende kahe sfääri kontrastis? Või on naer turvaline reaktsioon, kui seistakse silmitsi millegagi, mis on ebaõdus; kui ees on metafoorne body-horror, millega silmitsi olles pole teha muud, kui üritada end päästa? Või kõik need asjad ühekorraga, ja neie lisaks veel terve hulk põhjuseid, mida ei oska kohe loetledagi. Pole muret, naer on vabastav, ja vahel mõjus katalüsaator lükkamaks tööle kriitilist refleksiooniaparatuuri.


Addendum: Käesoleva teksti esialgne mustand lähenes vaikselt kümnele leheküljele, millest suurema osa võttis lavastuse asemel hoopis ülevaade Ian Hackingu mõtetest biopoliitika vallas ning kategooriate ajaloost (1), kuna „All That Goes Right“ üks tuumikteema on nimelt kategoriseerimine ja klassifitiseerimine. Et seda kirjatööd mitte niisama tühja lasta, siis järgnev on nn bonus content (üsna väike osa) huvilistele. Hacking on kirjutanud palju sellest kuidas loodi moodsa ajastu kategoriseerimiste süsteeme, kuidas kategooriaid luuakse, kuskohast pärinevad „normaalsuse“ ja „keskmise inimese“ mõisted, kuidas toimuvad normeerimis- ja normaliseerumisprotsessid jne. Ta kirjutab ka sellest, kuidas kategooriaid saab aina juurde tekitada, mistõttu paljusus-mitmekesisus kasvab, ning aina jätkab kasvamist – ja see on sisuliselt paratamatu. Küsimus on peamiselt kirjelduskeele puudujääkides, mitte maailma radikaalsel muutumisel. Kirjelduskeel või mudel on paratamatult lihtsustav ning pole võimeline reaalsust täiemahuliselt kirjeldama, eriti mis puudutab inimühiskondade ja -identiteetide sfääri. Ehkk üritatakse, ei ole psühholoogilised ega ühiskondlikud nähtused niivõrd hästi kvantitatiivselt kokku võetavad. Uued, aina täpsemad kirjeldused tekitavad aga ruumi uutele identiteetidele – ent see ei tähenda, et „neid inimesi polnud enne olemas“, lihtsalt kategooriate ja kirjelduste andmebaas oli puudulik (mitmetel erinevatel põhjustel). Klassifikatsioonid ei ole stabiilsed, protsess on kestev, ning tänapäeva bioloogia-geneetika lisavad sellele ainult tuld juurde. „Normaalne indiviid“ on, muide, üks kahtlane mõiste. Algselt kerkis ta seal 18-19. sajandi teaduspalangus, klassikalise antropomeetria ajastul, asendama „inimloomust“, ning sidus end üsna kiiresti „keskmise inimese“ mõistega (kaugel ei ole sellest ka „ideaalse inimese“ mõiste). Normaalsus on põhimõtteliselt abstraktsioon, keda iseloomustavad omadused, mida ei peeta (misiganes hindavate insitutsioonide või kogukondade kehtestatud normide alusel) kõrvalekaldeliseks, deviantseks – normaalne inimene kehtestub niisiis otsekui eituse, vastanduse kaudu. See aga annab tulemuseks, et normaalsus on kättesaamatu, mitte keegi ei suuda sellele nõudele vastata. „Normaalset“ inimest ei ole päriselt olemas, nagu ka „keskmist“ inimest ei ole päriselt olemas (2).

Kirjelduskeelte nõrkus on asunud, või ehk asub senini, piiratuses. Kui imperialistliku bürokraatia raames alustati kõigi nende uute klasside ja kategooriate loetlemist, „mõeldi välja“ suvaline (tegelikkuses ilmselt liiga väike, liiga kitsas) hulk klassifikatsioone. Võeti vast kõige ilmselgemad, kuidagimoodi mõõdetavad parameetrid, ning topiti kõik inimesed kuhugi ära – vähemalt on ülevaade. Kummaliseks läheb aga siis, kui nn bioloogia-antropomeetria segunevad muude moraalsete-eetiliste implikatsioonidega. Et kui juba inimest saab mõõta, siis kindlasti mõõdame kusagilt välja nende käitumiste bioloogilised põhjused (kaasajal mõistetakse geneetikat tihti taolise determinismi valguses, et „küll kusagil peidab end see üks geen, mis põhjustab just selle nähtuse!“). Selles kajastub aga arusaam, et misiganes gruppides-klassides-kategooriates asuvate inimeste probleemid ei ole niivõrd süstemaatilised ja struktuurilised, vaid just sel ebaselgel-ebamäärasel moel bioloogilised (liigutades nõnda „süü“ indiviidi sisemusse). Ja siis on mugav järeldada, et nt vaesus, kodutus, nälg, sõltuvused jm pole ebakompetentse-kallutatud-viletsa majanduspoliitika või muude halvasti toimivate ühiskondlike praktikate-institutsioonide vm põhjustatud, vaid neil on „salajane bioloogiline“ põhjustaja (3). (Ma ei ürita väita, et bioloogid-geneetikud teevad kuidagi halba või ekslikku tööd, pigem kritiseeriks siinpuhul lohakaid, suvalisi, moonutavaid viise kuidas nii meedia kui „tavapublik“ liiga tihti nende mõistetega, kogu selle teabega ümber käib. Geneetiliste uurimuste panus on, muuseas, olnud vastupidine, kunagise deterministliku limiteerimise asemel paljastab see iganenud mudelite nõrkusi. (4))

Ja ma ei ürita öelda, et kategooriad on lihtsalt kuidagi ise-enesest „loomupäraselt“ negatiivsed, toonitan vaid, et kategooriad ei ole fikseeritud ja igavesti paikapandud, neid saab suht kergesti juurde tekitada ja isegi ümber kodeerida. Klassifikatsioon on viis loendada, paigutada, struktureerida, kirjeldada, mõtestada maailma. Probleemid tekivad siis kui kirjeldus on vilets ega suuda nähtusi korralikult-tpselt hõlmata, või kui mingile populatsioonile-kategooriale poogitakse külge asjassepuutumatuid parameetreid – nt moraalseid-eetilisi hinnanguid, mis ei pruukinud kuidagi olla esialgse loendamise parameetrite sees; või kui isiklikud eelarvamused suunavad eksitavate tulemuseni, st järeldus on enne paika pandud ning protsessi käigus valitakse välja ainult hüpoteesi toetavaid andmeid. Seal läheb mõtlemine vahel võssa. Samal ajal ei ole ükski kategooriate-klassifikatsioonide süsteem päriselt võimeline koondama kõiki reaalsuses esinevaid erinevusi. Ja uutes loodud kategooriates ei ole ise-enesest kohe midagi vähem „normaalset“ kui vanades loodud kategooriates. Erinevus ongi paratamatu. „There are more biosocial groups on earth, Horatio, than are dreamt of in your philosophy“ (5).

Lõpetuseks, Jorge Luis Borgeslikus mõtte-eksperimendis viia kategoriseerimise võte lõpliku täiuseni – kui oleks igavesti aega ja igavikuline hulk ressursse, et luua sada protsenti (100%!) täiuslik kategooriate andmebaas, kus iga viimne kui inimesega seostuv nähtus on üles mõõdetud, kirja pandud, talletatud, lahterdatud... siis: 
1) oleks meil lõputu, hõlmamatu hulk kategooriaid, 
2) ei oleks ühtegi inimest, kes sobiks igasse kategooriasse, 
3) ei oleks inimest kes asuks täpselt kõigis samades kategooriates kui keegi teine inimene, st et need kaks isikut kattuks täielikult,
ja nii edasi. 
Tuletage meelde klassikalist kaardi-territooriumi vahekorda – kaart on mudel, lihtsustatud abstraktsioon territooriumist, kindlate esitlusvalikutega. Tehes täiuslikult täpse kaardi, mille peal on territooriumi iga aspekt, saaksime kaardi, mis oleks täpselt sama suur ja samade omadustega kui territoorium ise. Otsene koopia. Täiuslik andmebaas kogu inimkonnast võiks siis... näha välja nagu planeet Maa, mille peal kõik asjad, olendid ja muud nähtused. Andmebaas kui üks-ühene duplikaat meie maailmast. Mõtlete, et ehk saaks ikka mõnes teises vormis... aga miks, Maa on ju nii mugav ja täpne viis demonstreerida kõike seda, mis Maa on.

1.Soovitaksin lihtsalt lugeda nt tema 1990. aasta teost „The Taming of Chance“, või artiklit „Making Up People“, vt http://www.generation-online.org/c/fcbiopolitics2.htm
2.Sel teemal leidub nt üks humoorikas seik USA lennuväe ajaloost, tõsine antropomeetrilise efektiivsuse „võidukäik“ vt https://www.thestar.com/news/insight/2016/01/16/when-us-air-force-discovered-the-flaw-of-averages.html
3.Kui soovite lugeda moodsa majanduspolitiika kauneid praktikaid ja nende tagajärgi, võtke sissejuhatuseks nt Jason Hickeli „The Divide: A Brief Guide to Global Inequality and its Solutions“ - https://www.jasonhickel.org/the-divide
4.Ian Hacking 2006. Genetics, biosocial groups & the future of identity. Daedalus 135(4), lk 82
5.Ian Hacking 2006. Genetics, biosocial groups & the future of identity. Daedalus 135(4), lk 94

Foto: Jana Solom

Märten Rattasepp @ 03.06.2019

Seotud postitused