Maarja Nurk „Surm struktuuri läbi“ Hobusepea galeriis 25.09.2019 – 14.10.2019.

10.10.2019 17.00 performance õhtu feat Katrin Essenson, Jaanus Sooväli, Hannah Harkes, Roomet Jakapi, Kaspar Aus, Tanel Rander.

Lapsepõlves, nõuka aja lõpus oli üheks mu lemmikkarikatuuriks Pikri kaanepildina ilmunud Priit Pärna „Suur Perforaator”. See kujutas N liidu partei peasekretärist veel kordades bossimat tegelast nahktugitoolis istumas, pingutusest nägu lilla ja silmad punnis, ülikiire käega perfokaartide sisse auke tagumas. Just tema tehtud olid kõik analoogi ajastu bitid ja baidid – augud perfokaartides. Kuhu aga kadusid kõik need augud, mis kaartidest välja löödi? Perfokate puhul, mis toimuvad ühtlasi näitusi võõrustavates kohtades, lendavad need bittide antikehad vaatajate peadesse, jäädes seal mäletama hübriidset kogemust näituse-perfokasaalist. Evelyn Raudsepp korraldas kaks aastat tagasi Tallinna galeriimaastikul uuendusliku sündmuse – ristates valge kuubi ja blackboxi, tulemuseks mõnede hallide varjunditega kuubi siseruumala, lihtsustatult lühiperfokaseeriad, millest igaüks leidis aset erinevas galeriis just tol ajal avatud näituse raames-sisseseades. Kusjuures mõned kunstnikud ei teadnudki, et nende näitusel midagi muud toimub. Näituse versus etenduse peamine eristus on nende ajaline kestus – galeriipind on avatud kell X kuni Y ehk umbes tööpäev, külastaja leiab endale sobiva aja sisse astumiseks, olenevalt väljapanekust suhestumiseks ning seejärel väljumiseks. Etenduse loogika näeb ette rangemat ajalist raami: kell see ja see peab publik olema kohal, paigad sisse võtnud ning eelhäälestatud toimuvaks, etendusel on reeglina tajutav lõpp, aplaus, garderoob, jne.

Greenfield oli (on?) populaarne üritustesari STLis, kus iga kord ise kuraatori hoole all tuuakse ettekandele rida mitte just päris valmis lühietendusi, ilma igasuguste piirideta. Roheline väli on sünonüüm hooldatud muruplatsile – su ees laiuvad golfiväljakud, kõik on siin võimalik, piire pole. Ühel nimetatud üritusel tuli jutuks greenfeldi derivaat - brownfield. Pruun, lõhutud, lagastatud, varemeis apokalüptiline aegruum. Et pinnale saada, tuleb seda eelnevalt koristada ja parendada. Siin pole lihtsaid lahendusi, tähendusi on juba terve stage täis.

Ma ei ole päris kindel, et 10. oktoobril 2019. näitused Draakoni ja Hobusepea galeriis omasid teatud ühist joont ja ühiskonnakriitilisust tänu EKL diktaatorlik-onupojapoliitilisele juhtimis-juhtimatus süsteemile, pigem oli tegu Murphy seaduse erandiga, reeglit kinnitades, kuigi palju rändomit oli selleski juhuses. Kõigepealt, Laiale tänavale Kanuti kanti sattudes toimus Vene saatkonna ees kaugelekostev protest Putini vastu, samas oleks sama aktsiooni võinud korraldada EKL juhtkonna vastu, a see selleks. Draakoni galeriis oli väljas Art Allmägi elusuuruses Putini kuju troonil, kelle kätt võis suudelda. Ilus ja ülev vaatepilt, sama väärikas vastuvõtt võiks toimuda ka EKL suurkogul a see jällegi selleks.

Paljuski sama teema jätkus Hobusepea Galeriis, kus installirühmitus Valge Kuup eksponeeris kirstumotiividega kõnepulti, mis oli keeratud kummuli, nii et oraator pidi seal selili esinema. Tuleb kiita Hobusepea näituse tutvustavat teksti, mis hoiab reeglist 100% mõttetut juttu väga hästi kinni. See ei ava mitte kui midagi seal nähtu-kogetu kohta. Stiilipuhta A4 lõpp-tootena on see pea alati nii absurd, et ma ei kujuta ette, kus seda võiks tsiteerida. EKList ja nende näitusepoliitikast sai räägitud, pea iga näituse loojat Valget Kuupi sai mainitud, lõpetaks artikli siin ära. Ah jaa, kunstnikku võiks ka mainida. Tõesti, tahvelmaalid või vähemalt raamitud mingisugused visuaalid käivad alati Hobusepea galerii seina. Vist, et kulka avaldus näituse moodi tunduks. Oleks tegu mõne muu kulkavälise või rahvusvahelise pinnaga võiks teose lihtsalt ruumis laiali puistata või siis mõne käki kuhugi nurka löristada. Diip understanding oleks lummatud külastajate poolt tagatud. Tagasi Hobusepeasse. Ülal korrusel on raamitud vanaaegse ajalehe väljalõige. Lähemalt vaadates on tegu pliiatsijoonistusega, mis imiteerib ajalehte. Lugeda sealt midagi ei saa, kogu lehekülje teksti osas oli ära tunda vaid üks Ü täht, seegi tõenäoliselt kogematatekkeline. See peaks olema võti kogu näituse mõistmise jaoks – polegi (ühest) tähendust vaid virvendus.

Jõuame Hobusepea galerii alla ruumi ka. Kui ülevalasuv Valge Kuubi kõnepult-kirst oli enam-vähem korrektne, nuriseda võis vast paari nurgaliistu ja veits pundunud kirstukujulise aplikatsiooni pärast – no mis sa teed, kes meist poleks olnud pohmakaga tööl, siis seintel asuvad akvarell-pliiatsi-misiganes tehnikas wallpieceid olid suures osas tite tasemel – justkui peenimal art fairil teinekord kohtab. Kõnekas on aga video, kus kunstnik Maarja Nurk ise. Kes kõrgust ei karda, vahtigu raamitud miniatuure edasi, kes aga omab kõrgusekartust, on see video elust enesest. Kunstnik on roninud tuulise ilmaga kuhugi tuletorni otsa ning hoiab kramplikult piirdest kinni, riided lehvimas. Kehahoiak on tüüpiline hirmust krampis inimesele, see tuul, see ilme, kõik on paigas. Samas on see projektsioon 98% sama, mis pool aastat tagasi Lee Kelomehe Lasnamäe kodu teemalisel näitusel. Täpselt samal seinal luupis videomontaaz, mis kujutas enam-vähem sama vana ja samast soost kunstnikku üheksakorruselise maja katuselt teisele hüppamas. Kuna need paneelikad on teinekord üksteisele suht lähedal siis võib seda hüpet hea füüsilise vormi korral ka reaalselt sooritada. Maarja Nurk aga ei hüppa kuhugi, kaugel sellest. Hüpe, mis näituse enda teistsugusesse aegruumi viib, sellest järgmise lõigu lõpus.

Kunstiteoste esitus- ja vastuvõtunormid on muutumas isegi Tallinnas ning Valge Kuubi kui objektide looja kõrvale oleks ruumi Ruumi Kuubil, mis katsetaks ja nihestaks ka muudes dimensioonides (taju jm) kui vaid füüsiline vorm. Galeriikülastajat ei tohiks enam ammugi kottida interaktiivsus – teosesse sekkumiseks nuppe plõksida enam ei viitsita, osalusjärgsel ajastul oleme enda soovides ja ihades juba niipalju infot laiali pritsinud et galeriisse sisse astudes teab suur vend meie kohta rohkem kui me ise tahaks. Osalus on aga meetod, millest me hetkel üle ega ümber ei saa, võtame näiteks kasvõi Akadeemia Spordiklubi, kelle iga-külastaja-on-Apollon-või-Aphrodite muutis sellesama Hobusepea Galerii pärast Maarja Nurga näitust toimivaks spordisaaliks ilma igasuguste kiiksude ja liialdusteta. Teine, veidi keerulisem ja aeganõudvam meetod on tajudega mängimine – meenutagem kasvõi maast laeni peegleid kunagi EKKMi viltuses söesahtis, mis vaatajate tasakaalumeeled korraliku tsirkuseillusioonina vägagi proovile panid. Üldiselt võiks Maarja Nurga või siis Elin Kardi või siis Valge Kuubi näituse Hobusepeas visata sinnasamma, kuhu lendas näitust tutvustav tekst või siis soovida et enda pea asemel oleks näitust külastades olnud hobuse pea, et mitte saada mõttetusest reostunud. Aga. Näitus „Surm struktuuri läbi“ sisaldas perfokaõhtut, kus (põhiliselt kõnepuldi-kirstuga) suhestusid etenduskunstnikud. See seletab Maarja suhtumist kõigesse, mis selles artiklis kriitikat sai. Näitus oli üks tühi exceli tabel ja seda täitsid loominguliselt perfokaloojad-esitajad ning nautisid umbes viisteist perfokagurmaani. Selles mõttes oli tegu näituse-halli ja pruun-ala kuubi sisepindalaga, kus kohtusid black box, white cube, brownfield jne, ehk tühi etteantud formaat! Etteantud formaat oligi perfokaõhtu nimi, kus siis hetkel suht tegijad ja kuumad tüübid tõid kõnepuldinäitusel vaatajate ette oma taidluse:

Tanel Rander häälutas Puu-Putin riimiga regilaulukest, mille ta oli kokku pannud poolikutest mõtetest, mis Sirpi, Putini teemalise näituse ülevaatesse ei mahtunud. Putin on kuum macholik teema – kes üldse saab aru täielikult, palju Randeril-Allmäel on kirge, allasurutud imetlust nimetatud tegelase vastu.

Muti Vana – nii ebakontseptuaalset, ebakaasaegset ja ülepea kahtlast tegelast galeriisse ei tohiks üldse lasta. Võib olla vaid see räägib tema kasuks, et ta on loom, teate ju – elementaarsed loomade õigused. Ehk on ta muul ajal puuris tiheli koos teiste luksuslike kasukaloomadega. Ta on muldvana, kole, riietub pruuni. Ja milles seisneb tema perfokas? Playboxi stiilis laul sellest, et ta ei ole veel surnud, et kondid veel kannavad ja kark püsib all. Täielik mittesuhestamatus üldisema kultuuriruumiga, ignorantsus noorsoo vastu ja lihtsalt jälkus kuubis. Jookseb täiega lati sodiks. Mida kord vaadanud oled peast juba ära ei saa.

Kaspar Aus on koreograaf, kelle arvukatel tegemistel tasub silma peal hoida. Ta on laval tema ise kuigi ülihästi moondunud – antud juhul virilaks, just püksi sittunud kunstnikuks. Tihti suhtleb ta etendusel publikuga, nõuab ootamatult ja tungivalt rahvalt midagi, küsib küsimusi, millele vastuseid pole. Võis paralleele tõmmata universaalse loomeinimese-kunstniku töö- ja eluprotsessiga üldisemalt kuna tema ruumis paiknemised suhestusid otseselt erinevate teoste kui kunstiteoste, mitte niisama objektidega. Kuigi siin võib lõpmatult erinevaid tõlgendusi olla ei jäta kipsplaadist teose lõhkumine, eelnevalt sellele kritseldamine palju tähendusvõimalusi. Võiks isegi oletada, et Kaspari kritseldus enne Maarja oma olemas oli.

Roomet Jakapi perfokas jäi suht lühikeseks – kirstu täies pikkuses jõudnuna erutus ta liiga kiiresti, läks krampi, lämbus ning ta tuli kaaslaste poolt sealt pulksirgena välja tõsta ning tagaruumi toimetada.

Katrin Essensonil oli kõige põhjalikum-kestvam-professionaalsem-terviklikum etteaste. Liiga palju leveleid, et siin kõike lahkama hakata. Samas kandis ja tahtis edasi anda ilmselt sama vaibi, mida artikli alguses kirjeldatud Suure Perforaatori Evelyn Raudsepa kunagine kunstisaali-perfoka ürituse Liis Varese etteaste, kusjuures siinsamas Hobusepeas, kus ta esines voodis, istudes asendist aegluubis lamavaks muutudes, kestvusega minuteid. Peaaegu plankasendis suure pinge all hakkasid lihased värisema ning lõpulanguskraadid toimusid gravitatsioonijõukiirusel. Essensonil oli propse palju rohkem: õhupalle, kehamaalinguid, karvane kostüüm jne.

Keegi esines tekstilise etteastega seda kirstus lugedes. Kellele meeldib sõnateater, kelle meeled seda kuulates kiiresti väsivad ja tähelepanu hajub.

Kõiki perfokaid tegelikult ei pidanudki vaatama kuna samal ajal toimus üle tee Art Allmägi artist talk – räägiti Putinist.

Seotud postitused