magasin elektron labotkin vol2_01

Romeo & Julia #5 tekitas minus palju küsimusi. Kohe etenduse alguses ütles Aleksander Väljamäe, kes esindas projektis teadust, et etendus on mõeldud minu ajule. See tähendas, et etendusel näidatu pidi mõjutama minu alateadvust viisil, millest ma ehk teadvuse tasandil aimu ei saagi. Olgu, tegelikult oli vaid ajule pühendatud ainult teatud osa etendusest, ülejäänu oli ikka kunsti pärast, terviklikule ja teadlikult analüüsivale vaatajale (see on oletus). Siiski, kuidas kirjutada etendusest, mis on suunatud minu ajule mitte aga mulle? Kuidas analüüsida teadvustamata protsesse, mida teosega kohtumine minu ajus tekitas?

Otsustasin, et kättesaadavaim, koduste vahenditega läbiviidav moodus on näha und. Loomulikult ei pretendeeri see “uurimus” mingil moel teaduslikkusele. Ma ei saa selgelt eristada ega kindlalt väita, kas ja kui palju mõjutasid minu unenägusid etendusel läbi viidud eksperimendi käigus näidatud pildijadad, veebis/laval vaadatud etendus tervikuna, hilisem artist talk või mingid muud kogemused, teadmised, mälestused, füüsiline seisund jne.

Romeo & Julia #5 esietendus Baltoscandalil 1. juuli

Sõitsin õhtul pärast etendust festivalibussiga koju ja mul oli hirmus paha olla. Tavaliselt ma bussis merehaigeks ei jää, kuid tollel õhtul jäin. Ilmselt läksid omavahel konflikti päeval söödud maasikakook ja värsked soolakurgid. Tugev iiveldus ei lubanud hetkekski unustada füüsilist reaalsust ja unigi oli hiljem tugevalt sellest mõjutatud. Unenäod ei jäänud meelde.

Romeo & Julia #5 voogedastusena platvormil elektron.live 12.oktoober

Läksin magama suurte ootustega, kuid ärkasin millegipärast juba kella 2 paiku üles. Kas ma nägin mingit halba und? Ei oska öelda. Igatahes tundsin suurt seletamatut ärevust. Tegin tassi rahustavat taimeteed, et kiiresti oma unenägemise juurde naasta, kuid uni rohkem ei tulnudki. Olin hommikuni üleval.

Romeo & Julia #5 Kanuti Gildi SAALis 16.oktoober

Vaatasin etendust saalis ja kuulasin ka etenduse järel toimunud artist talki.
Sellel õhtul ei tahtnud ma unenägemist enam juhuse hooleks jätta. Panin äratuskella helisema 2.30-ks, 4.30-ks ja 6.30-ks, lootes tabada REM-une tsüklite lõppemist. Ärgates panin nähtu märkmikku kirja ja uinusin uuesti.

magasin elektron labotkin vol3_02

I äratus I kell 2.30

Kõndisin mingis lagunenud tehasehoones. Oli pilvine sügisene ilm, kuid vihma ei sadanud. Ronisin üle kivihunnikute ja sodi, otsisin midagi. Enesetunne oli lootusrikas, hirmu ei tundnud. Põrandas haigutasid kohati suured augud, läbi mille nägin hoone alumisi korruseid. Minuga koos liikus varemetes palju inimesi, mõned ka lihtsalt seisid seal niisama, meid juhatas giid. Meil kõigil olid seljas pikad mustad mantlid. Ma ei kuulnud eriti midagi, mida see giid rääkis.

II äratus kell 4.30

Minu kass tuli õuest tuppa, selg täis leheprügi ja takjanuppe. Silitasin hajameelselt tema pikka kollast kasukat ja noppisin sealt lehti. Noppisin ja noppisin, lehti oli palju. Ühel hetkel vaatasin kassi ja märkasin, et ta paljas roosa nahk paistab. Olin koos lehtedega korjanud ta seljast ära ka karvad. Kiilas kass silkas rõõmsalt mööda tuba ringi ja ei teinud juhtunust väljagi.

III äratus kell 6.30

Pahad tulid minu majja, et varastada salajane relv, mis nägi välja nagu kastitäis rohelisi klaaskuule. Põgenesin tagauksest ja peitsin kasti trepi alla. Seejärel hüppasin üle traataia - see käis nii lihtsalt, et imestasin selle üle isegi unes - ja jooksin käpuli mööda pimedaid Tartu tänavaid, et jätta enda ja Pahade vahele võimalikult palju maad. Ma arvan, et nad ajasid mind taga, vähemalt esialgu, kuid ma ei näinud neid. Jõudsin Annelinna, sisenesin ühte majja. Lootsin ennast peita esimesse ettejuhtuvasse korterisse. Korteris toimetas 7 kaunites riietes sõbralikku neidu ja naist. Nad pakkusid mulle teed ja süüa. Ma ei muretsenud enam relva pärast. Jäin nendega vestlema, kuni lõpuks ärkasin.

Seotud postitused