Kuulasin eˉlektron.live digikultuuri kohta: pilt hakkis ja kõne kiilus kinni (minu mobiili kehva levi pärast). Niisiis jäid mõned mõtted ja ettekanded kuidagi poolikuks. Samas, see, mida kuulsin oli huvitav, kuid kuidagi ootuspärane. Märksõnadeks isolatsioon, valdkondade vaheline lõiming, digipädevus ja virtuaalreaalsus. Sel hetkel lõpu poole, kui Priit Raud soovis leida ühisnimetajat voog-teatri näol, jooksis telefon lõplikult kokku. Lapsepõlvest mäletan sõna teleteater ja ütlen ausalt, see sõna tekitab veel siiani jälestusjudinaid.

Üks digikultuuriruumis õhku visatud mõte mugavusest ja teatriskäimisest. Ma ei tea kohe. Minu jaoks ei ole alati mugav teatrisse jõuda. Selleks et üldse kuhugi jõuda tuleb tänapäeval läbida maskistatud ühistransport, lisaks veel mitmed erinevad punktid. Teiseks, kuna teater toimub enamasti õhtu poole, siis pärast pikka päevatööd valdab mind oht pimedas ruumis magama jääda. Niisiis ka see reede: stuudiost, raamatukogust, kodust läbi, hüppan trammi ja lõpuks juba jooksen läbi pimeda vanalinna SAALi poole.

Hetkeline õnn enne kohalejõudmist. Aga ebamugavus ei lase uinuda. Karolin Poska kutsub endaga kaasa: rituaalsus, kordus, surve ja surin. See on etendus Sinu nirvaanale. See on päris ja natuke fake, siin ja praegu, veidi vastik, veidi nihkes. Tehis-küünlavalguse kumal avanevad uksed. Justkui mõne veidra kanuti maniaki koobas, kes on kogunud kõik etenduste plakatid ja nad kaootiliselt seinale laotanud. Kas tõesti ei ole siin midagi muudetud, keskkond toetab rännakut. Kultuurikihistused helgivad seintel ja teekond võib alata. Suundume sügavamale. See ei ole mugav, vaid pingestatud liikumine läbi erinevate kihistuste. Millal liikuda kohalt, millal järgneda protagonistile? Sisekõne toimib.
Poska kaaperdab mõnuga, tsiteerib ja kombib läbi kehalise kohalolu keskkonda. Üks tsiteeritav, Ene-Liis istub kõige ees ja hetkel, kui mõtlen nendele laenatud kordustele, suunab ta mulle kaamera näkku. Järgnen noolele. Laskume sügavamale. Jah, me, kuna kohtade arv on piiratud, siis tekib omalaadne sekti tunne. Kohati on ruumis märgistatud istekohad publikule, kuid see piir erinevate stseenide käigus hägustub. Aga siinkohal peatun, soovitan kõigil ise kogeda seda rännakut Kanuti allilma ja eredamaid hetki mitte avada. Loodan, et jaanuaris need etendused jätkuvad…

Paratamatult viivad mõtted pärast etendust voogamisele.
Seda just kogetud teravat aistingulist kehalist kohalolu on raske saavutada läbi helendava ekraani. Erinevad vahevormid on muidugi põnevad ning miks mitte eksperimenteerida. Aga, see ei asenda teist inimest või siis teatrirituaali laiemas mõttes.

Foto: Martin Buschmann

Seotud postitused