“Physics and Phantasma” pühendub fantaasia funktsioonile, tekkimisele ja meie vajadusele selle järele. Fantaseerimine on inimesele omane võime, mis ulatub kaugemale headusest ja kurjusest. Fantaasia on meie ihadele raamistik ja vajalik vahend selleks, et meist saaks terviklikud subjektid. Samal ajal on see ka iga revolutsioonilise potentsiaali ning rassistlike eelarvamuste aluseks. Antud lavastuses on see miski fantasmaatiline (*phantasmatic, ingl.k.) kaitsemehhnism, mis aitab meil aduda ebatäiusliku maailma vastuolusid.

Teater on tühi ruum, lihtsalt vaikiv raamistik, millesse me asetame oma teosed. Just see tühjus võimaldab meil jätta kõrvale geograafilised ja ajalised seaduspärad ning reisida ajas ja ruumis. See tühjus on hinnatud nii publiku kui ka loojate poolt. Lavastuses “Physics and Phantasma” on see tühjus tajutav ka millegi sügavalt dramaatilisena – tühjus, mida peab täitma, millegagi(!); millegi muu kui mittemillegagi; millegagi, mis on kaetud fantaasialooriga. Etendus, mängides fantaasia loomisega, proovib olla see loor. Loor, mis pannakse mängu publiku ja vaataja vahel.

Fantaseerimine on keelepõhine praktika. Seega kutsub Iggy Lond Malmborg meid etendusele, mis koosneb tervenisti sõnadest (või hoopis sõnade puudusest). Oma uues soolos töötab ta kergema ja vähem selgitava stiiliga, kui varasemates töödes. Tulemuseks on lavastus, kus Iggy poolt pakutud motiivid leiavad aset peamiselt vaataja kujutluses. Motiivid, mis varieeruvad kõige igapäevasematest fantasmilistest nägemustest kuni kõige süngemate, vägivaldsemate sügavusteni meie kujutlusvõimes.

Iggy Lond Malmborg (1987) on vabakutseline näitleja ja etenduskunstnik Malmöst, Rootsist. Kuigi klassikalise näitlejaharidusega (Malmö Teatriakadeemia 2006-10), kasutab ta erinevat esteetikat ja stiile nii soolodes kui koostöödes. Tema põhihuvi seisneb reaalse etendussituatsiooni olukorra kasutamises mudelina, millele rakendada lavastuse diskursust. Kasutades strateegiaid, mida võib võrrelda minimalismiga, toob ta fookusesse teatri (võimu)struktuurid, vaadeldes teatrit kui hierarhilist masinat, mis koosneb (alateadlikest) kaasamise ja eraldamise mustritest.
Alates 2009. aastast teeb ta koostööd Johannes Schmit'iga duo White on White nime all, mille etenduste seeria eesmärk on kasutada critical whiteness studies teooriat teatriruumi hierarhiate ja normide kriitiliseks analüüsiks. Tema eelmine soolo "b o n e r" esietendus 2014. aastal Baltic Circle festivalil (Helsingi) ja on külastanud erinevaid festivale ja etenduspaiku, sealhulgas Auawirleben (Bern), Spielart (München) ja Oslo rahvusvaheline teatrifestival. 2015. aastal esietendus koostöös Maike Lond Malmborgiga lavastus “99 Words for Void”, mida on seni esitatud festivalidel Auawirleben (Bern), Le FAB (Bordeaux), Baltoscandal (Rakvere) ja Bastard (Trondheim). Mõlemad tööd jätkavad tuuritamist ka 2017. aastal.

NB! 26. märtsi etendusele järgneb vestlus kunstnikuga mida juhib Anders Härm. NB! Etendus sisaldab ebatsensuurset keelt, mis võib mõjuda solvavalt ning ei ole sobiv alla 18 aastastele.