Pimedusest ei piisa. „Natten“ on pimedusest pimedam. Nii pime, et pimedust enam ei eksisteerigi. See pole staatiline pimedus, mis laotub valguse taga. See on valguse pulbitsev puudumine, olemuselt elus ja aina kasvav. Vaikus, mis kasvab välja koletust sügavikust.

„Natten“ on Mårten Spångberg’i teos, millele eelnesid lavastused "La Substance, but in English" ja "The Internet". Sel korral võtavad üheksa tantsijat ette teekonna pimedusse, viies publiku kaasa abstraktsesse igavikku, millest tärkavad tühjus ja kaos, äratades olevikuvaimud ja mädasoo, millest omakorda purskub tarretunud joana mitmetasandilist ja salapärast ilu. „Natten“ on tantsu õud ja õuduse tants. Aegade lõpust sosinal kosuv needus, niivõrd mustades toonides haihtuv kogemus, et seda sosinat nagu ei kuulnudki.

Vahest on tunne, et pimedust oleks justkui liiga palju. Kõik nagu muutuks pimedaks ja ühtäkki kaoks. Silme ees läheb mustaks, kuigi mõistus ei kao. Mõnikord on tunne, nagu pimedus polekski hääletu ja liikumatu. On ülimalt meeldiv, aga kuradi kõhe, kui öös midagi toimub ja pimeduse kuristikuline igavik läheb liikvele. Sa ei taha teada, mis seal tegelikult on ja tegelikult toimub. Vähemalt mina ei taha. On kütkestav mõelda, et öö sünnitisi on märkimisväärselt rohkem kui neid, mis valgusest alguse saavad. Mõnikord tahaks neid kõiki tundma õppida, süüa kasvõi koos õhtust, võttes neilt nii pimedusekeebi. Öö on päriselt päris, päev aga lihtsalt peegelduste peegeldus.

Ehk just seepärast mõlgutatakse pimeduses just raskeid mõtted ja pimedusest hoidumiseks on varuks hüsteeriline naer. Päev on seotud elu ja elamisega, öö lihtsalt olemisega. Öö ei võrdu surmaga, öö on päris, olles enamat, palju enamat, kui lihtsalt elu. Aeg ja valgus elavad koos. Aega saab kasutada kilbina, alati. Aeg lõppude lõpuks eristab ühe teisest. Aeg voogab ka pimeduses, ta ei peatu, ei jää seisma, hoopis libiseb minema ning kaob, nagu poleks kunagi olemas olnudki. Kõige sügavamas selgusetuses puuduvad mõisted “siis” või “hiljem”, on lihtsalt praegu ja seda kogu aeg, konstantselt ja lõputult.

On olemas viirus, mis tekitab mälulünki – mittemäletamist, mida saab tunda igas hetkes uuesti ja uuesti ja nii jääb järele vaid praegune hetk, seda surmani. On ka teisi viirusi, millega nakatumisel ei kao varjud enam ka siis, kui tuli põlema panna ja päike välja tuua. Päike tõuseb, aga varjud ei kao. Pimedus elab oma elu. Caravaggio maalidel on just musta värviga maalitud kohad need, mis eriliselt helendavad. Just valguse pulbitsevas vaakumis leiab Artaud oma sisemise õeluse ning ühetaoliseks mustaks mateeriaks keedes pöördub “nigredo” sisekaemusesse, valgustatumana. Justnimelt hinge kõige pimedamal ööl seisab inimene vastamisi sisimas pesitsevate varjudega.

Koletisi ja teisi nendesuguseid on vaja selleks, et vältida seda hirmuäratavat äratundmist, et sisemine pimedus on seesama, mis välimine ja selle juures on kõige hirmutavam, et vahel pole võimalik vahet teha kus üks algab ja teine lõpeb.

Öö on pikk, öös pole verd ei laipu, kehaosasid ega luustikke. Öö on lihtsalt niivõrd pikk, et laseb hirmul avada oma tumedad silmad ning koos sellega algab langemine lõputusse tühjusesse. Ülevoolavalt vaikne ja rahulik, liikumatu surmauni, millest pole pääsu. Unistav mõtiskelu, mis viib roiskuvasse sohu. Umbes kuus tundi täielikku pimedust, mitte sellist, kus tuli on lihtsalt kustus, või tunne natuke depressiivne, aga retk kõige pimedamasse pimedusse. Suhteliselt formaalne ja olulises osas tantsuline, tihti üsna aeglane ja peaaegu nähtamatu või struktureerimatult materialiseeruv. Päev on jagatud, öö on tervik. Pimedus lahustab struktuurid, kõik moondub kui suits ja lõpuks haihtub. Just nagu kindlalt maasse surutud juured, aga maad ei ole. Kusagil on inimesed, aga kes – ei tea. Keegi kuskil on, võibolla miski lihtsalt liigutas.
Kuskil vilksatab midagi, järsku lihtsalt peegeldus? Hõljuv keha hägusas pimeduses, pimeduses, mis on pimedusest pimedam. Mitte igasugune pimedus, aga tõeline pimedus. Aeg ei seisa paigal, vaid on liikumise ja paigalseisu vahepeal – ootel, justkui oleks liiga palav, väljakannatamatult palav selleks, et midagi üldse juhtuks. Must peegel. Hüljatud pimedus – kõlab nagu klišee, aga nagu nunnu klišee, romantiline noir. Tundeid nagu polekski, liikumatu kurjus – külm, kui Robert Pattinson – isegi must ronk – aga kurat, ilma kihvadeta, vikatimees – persse. Mitte just surnud, aga elutu, aga ikka olemas. Ava silmad. Keegi kuskilt kõrvalt sosistab midagi, mis pole päris tervemõistuslik. Ja õrn muusika – tugev müra ka – ja laul. Kellelgi on midagi suus, riided langevad. See midagi, mis on siis, kui silm midagi ei seleta, midagi, mis ei ole nähtav isegi siis, kui tuli on põlema pandud. Ja kõik ootavad.

Taimi pole võimalik enam loomadest eristada, putukad on võtnud roosi õielehtede kuju ja ühte sulandunud. Ja siis kaugemal võib taimed segi ajada kividega. Kivid on leekide või siis ajude moodi, millest tungivad stalaktiitidena välja naise rindu meenutavad kühmud, seintel libisevad mööda inimvarjud. Pimedus ei seisne pelgalt valguse puudumises. Kahvatu, külm nahk, higist niiske, korrapäratu kordumine. Hirm. Kui valgus vabaneb asjade materiaalsuses, siis pimedus tulvil, puudutades inimhinge otseselt, mässides end tema ümber, murdes sisemusse ja läbi voolates. Ego on pimeduse poolt läbitav, aga valguse poolt mitte. Öö tühistab kamuflaaži eesmärgi.

Vaataja ees on uus tantsuetendus või miski, mida nimetatakse „Natten’iks“. Seda tuntakse kui miskit muud ja see, millena teda tuntakse, pole teps mitte see, mis ta tegelikult on.

Tants eksisteerib meist väljaspool. Liikudes ükskõikselt ja erapoolikult meie poole või meist eemale. Suunamata liikumises peitub õud, öö ning nigredo ei ole performatiivsed. See kulgeb ilma subjektita, tema ähvardavus peegeldub tema ükskõiksuses ja selle absoluutses kõikvõimalikkuses. Kõik ümbritsev saab üheks, kõiksuseks, öö on samuti üks ja jagamatu, millest puuduvad kooslused, jäävad vaid tekstuurid. Intuitsioon on pimeduse mõistuslikkus. Mõte läheb uitama nagu piire polekski, aga pimeduses on omad olendid, millele annab sära pimeduse läbitungimatu ilu. Nagu islandi muusika või midagi.

Mårten Spångberg (snd.1968) on Brüsselis ja Stockholmis elav ning töötav koreograaf. Oma töös keskendub Spångberg tantsu laiendatud mõistele, millele on kunstnik lähenenud erinevates tehnikates läbiviidud eksperimentaalpraktikate ja väljendusviiside kaudu. Spångberg olnud lavategevuses hõlmatud nii esineja kui loojana aastast 1994. Aastast 1999 on tegelenud oma koreograafiate loomise ja seadmisega soolodest suuremahulisemate projektideni, millega on ka rahvusvaheliselt tuuritanud. Leibeli „International Festival” alt tegi Spångberg koostööd arhitekti Tor Lindstrandiga, projekti raames uuriti sotsiaal- ja laiendatud koreograafia mõisteid. Aastatel 1996-2005 organiseeris ja kureeris Spångberg festivale Rootsis ja rahvusvahelisel areenil, ning 2006. aastal oli üks suhtlusvõrgustiku INPEX asutajatest. Spångbergil on rikkalik kogemustepagas õpetamise vallas – nii teooria kui praktika. Aastatel 2008-2012 juhtis ta koreograafiaalast magistriprogrammi Stockholmi tantsuülikoolis. 2011. aastal ilmus Spångberg’i esimene raamat “Spangbergianism”. Hetkel on Spångberg dramaturgia- ja koreograafiaprofessor tantsu ja teatri kateedris Oslo Rahvusliku Kunstiakadeemia juures. 2017-2018 jooksul on Spångberg seotud ka Oslo Black Box teatriga. Tema viimased tööd; “La Substance, but in English”, “The Internet”, “Natten” ja “Gerhard Richter, une pièce pour le théâtre” on pälvinud palju rahvusvahelist tähelepanu. Ta on varem korduvalt oma etendustega Tallinnas esinenud ning on ka üks sügisel Tallinna Fotokuul osalevatest kunstnikest.