Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, milles vahelduvad laulud ja kannatamine. Me oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Isegi Märt Avandi kriiskas “Tujurikkuja” sketšis Patarei vangla vahitornist laulda: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, kannatamegi. Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse. Ajalooõpikud kinnitavad meile: oleme orjarahvas ning kõige saavutatu hinnaks on higi, veri ja pisarad.

Kas tegelikult on ka kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?
Meile on maalitud pilt minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat. See on tants eesti talumeestest, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: “Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!” Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis? Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie näitlejate, publiku või ühiskonnaliikmetena oleme valmis taluma?
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”

“Peks mõisatallis” on debüütlavastus noorele lavastajale, Birgit Landbergile, kes lõpetas 2015 a. kevadel TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavastaja ning näitleja erialal. Oma varasemaid töid, diplomilavastused “Aadamamängud”, “Ada ja Evald” (Must Kast), “Kaunitar ja Koletis” (Endla teater), iseloomustab ta sõnapaariga “pidu laval”. Birgit ei hinda kunsti kunsti pärast, Birgitile ei meeldi ka kunsti pärast kannatamine.

Must Kast kui lavatüüp on midagi sellist, mis on avatud kõigile võimalustele ja kus teatriime võib sündida millest iganes. Sellesse Must Kast kui teater usubki – vormipiiranguteta maagia sündi. Teatrisse, mis ei manifesteeri end sõnades, vaid tegudes, teatrisse, mis kasvab koos oma publikuga, teatrisse, mis kunstilisi allahindlusi tegemata võib kõnetada igaüht.
teatermustkast.ee