Alustan hoopiski lõpust,
R: Noh, kas kirjutasid kõik üles?
K: Enam vähem.
R: Ja said targemaks ka?
K: No ikka sain.
R: Mis siis?
Sel hetkel segas Madli meie vestlusele vahele ja hakkas oma juttu rääkima, kutsus mu vestluspartneri kohvikusse. Jäin nõutult seisma, umbes kahe mintsa pärast hakkasin eemalduma, Rait hüüdis veel, et olgu peale ja ma viipasin käega, et las jääb.
Kirjutasin kõik üles jah, just sellepärast, et ma liiga inimeste juttu ei süveneks, ega muutuks emotsionaalseks. Kirjutamise ajal saab kibekiirelt välja öeldud lausetest distantseeruda, mitte hakata kohe vastanduma. Siis, kui inimeste ütlused on paberil, on võimalik neid võtta sõnade jadana ja mitte seostada ütleja näo või emotsiooniga.
Loon lühidalt inimeste profiilid,
Veiko Märka - Päevalehe vabakutseline teatrikriitik, kes leiab, et teater põhineb tekstil ja siit on saanud tema huvi ka alguse. Kirjandus ja teater väga erinevad just teatrikriitiku ameti ohtlikuse tõttu. Kuna teater, kui institutsioon, võib sulle kõrri karata, väike kirjanik taksikoerana kriitikule väga palju halba teha ei suuda. Tantsuauhinna peaks andma välja tantsupäeval, sest tants, kui tegevus on palju madalamal tasemel kui tekst ja lisab, et me ei anna ju puuetega inimestele auhindu. Ka kunstniku auhinda ei tohiks välja anda. Lõpetuseks ei tohiks ka parima näitleja auhinda anda näitlejale, kes mängib monotükis. Isiklikult annaks ta parima lavastuse auhinna välja Rakvere Teatri suvetükile, kuna seda ei mängita enam, noh nagu mälestuseks või nii. Kuna Päevalehel puudub palgaline toimetaja, siis Märka üksi ei suuda midagi väga ära teha.
Kadi Herkül - Talle meeldib kirjeldamine, sest teater on kaduv kunst ja kui asi on kord suurepäraselt üles kirjeldatud, siis jääb tast midagi alles. Ükskord ta kohtus Ita Everiga, kes küsis küsimuse tema tekstis kirjutatud lause kohta ja marssis edasi. Tema oleks andnud parima lavastuse tiitli Libahundile.
Pille-Riin Purje - teatrivaatleja, armastab raadioteatrit. Talle meeldib kui keegi täpselt kirjeldab, mida tegija teeb.
Keiu Virro - seisab kindlat väiksemate üksuste kajastamise eest, kes muidu jääksid tähelepanuta. Ta leiab, et kriitik ei peaks peegeldama lavastaja taotlust, ta saab peegeldada vaid iseenda kogemust. Parima lavastusena ta midagi välja tuua ei soovi, kuna ükski asi ei saa olla samal ajal suur ja väike korraga.
Madis Kolk - on konservatiivne ja leiab, et Keiu on lapsesuu ja hea ongi. Madise, kui toimetaja ülesanne on hoida kogukonda koos, tal hakkab väga kurb, kui Anders Härm valab kellegi vanema generatsiooni kunstniku kaela kogu sita ja sunnib teda võtma vastutust millegi eest, milles ta süüdi ei ole. Madis saab suhteliselt vähe raha oma töö eest ja leiab, et tänapäeval inimesed enam ei kirjuta blogi, sest neil lihtsalt ei ole enam mõtteid. Žürii tööd kirjeldades palub ta mitmeid kordi publikul uskuda, et nad on ausad ja alati võidab parim, kinnitab, et tendentse ei ole, ebaausat žüriid ei ole. Miks Pärdi tantsutükki nominentide seas ei ole, põhjendab ta üle promomisega, kuid kohe korrutab ka, et see ei ole päris põhjus, päris põhjuseks on see, et teda lihtsalt ei pandud lauale. Madis ei näe vahet, kas preemia annab välja Teatriliit või žürii, kõik inimesed on ausad. Lõpetuseks lisab ta loosungi, et see, kes ei ole Jaak Printsi poolt, ei armasta teatrit ja punkt.
Madli Pesti - leiab, et tema tugevaim külg on välisilma nägemine ja kogemine, missiooniks Eesti kultuuriruumi avardamine, veidi sekka ka õpetuslikku funktsiooni. Analüüsides meediaväljaandeid leiab ta, et toimetaja nägu oleks rohkem vaja, et oleks olemas erinevad ideoloogiad, mille eest seistakse ja mida kuulutatakse. Žürii töö käivat hääletamise teel, lihtsalt seitse erinevat arvamust ja hääled loetakse kokku. Erinevad žüriid omavahel ei suhtle, nominente ei sätita siia ja sinna. Siiski, kui toimuvad arutelud, siis iga žüriiliikme subjektiivne arvamus läheb järjest tugevamaks. Nominentide nominendid tekkivad nii, et iga žüriliige paneb midagi lauale ja seejärel toimub arutelu. Ta viskab ka väikese noole Teatriliidule, kuna nemad otsustavad kategooriad, sinna vahele Madli käsi ei ulatu.
Heili Sibrits - Postimehe toimetaja, kes suhestub lugejaga, mitte teatriga. Ta soovib, et inimene ei satuks valesse kohta ja seepärast tellib lugusi erinevatelt kriitikutelt. Vaadake kes kirjutab ja siis tehke oma valik, hüüatab ta. NO Teatrist kirjutab ta palju, kuna midagi ei ole parata, NO lihtsalt on kõige põnevam teater. Ta protesteerib kõva häälega, kui Märka tantsuauhinna tahab tantsupäevale lükata. Sama selgel hääleb kommenteerib ta Madise ütlust liigse promomise kohta, et kui kriitikud lasevad ennast mõjutada turunduse osakonnal, siis on meil endil vaja peeglisse vaadata. Osavalt katkestab ta Madise manipulatsiooni - asi ei ole Vene Teatris, kui institutsioonis, vaid sellesd, et ükski kriitik ei teadnud preemia võitnud etendusest varem midagi.
No nii, tagasi Teatripreemiate juurde.
Olen juba soliidses eas ja vanainimene astub ikka sammu tagasi, et näha, millega täpselt tegu on. Vaatamata kõlanud väidetele, et žürii ei aruta asja, või siis vahel arutab siiski, on võimalik välja lugeda, et parima lavastaja tiitel läks Vene Teatrisse protestiks seal pukis istuva kunstilise juhi vastu. Žürii on hea ja aus, just nii nagu Madis korrutas, nad tahavad ainult head. Just, just, aga miks seda ei või kohe välja öelda, miks püüatakse mingit adekvaatsuse ja objektiivsuse ja häälte enamuse juttu ajada. Ma ei kahtle, et hääletati, aga iga inimene on mõjutatud sellisest sigadusest ja annab oma hääle vaesele kannatajale. Ela ja Sära preemia saavad need näitlejad, kes on pidanud kannatama riigiteatri orjust ja ühel hetkel julenud sellega lõpparve teha.
Seega, tegemist on inimliku headusega, empaatiaga, mis pesitseb ka kõige kurjema kriitiku sees. See kõik kokku on nagu meie õpetajad, kes tahavad õpilastele ainult head ja sunnivad neid koolitükke tegema, või emaga, kes käsib suurest headusest oksele ajava kliidega pudru lõpuni süüa. Või vapra relvastatud sõduriga, kes paneb käe hellalt naisterahva õlale ja kinnitab, et mina kaitsen sind, ära karda. Äkki kasvaks ükskord suureks, hakkaks ausaks ja tunnistaks oma lõpmatut inimlikku headust, ahh?
Sain kokku 7000 tähemärki, võiks selle artikli isegi Madisele saata, annab mõõdu välja küll, ega ma mingi nännipunn pole, et 3000-ga piirdun. Oma mõtteid siin tekstis väga palju ei ole, aga sai siiski hästi kirjeldatud.
