Intro: Järgneva teksti orientiiriks on artist statement’i kirjutamine - Nele ja Maarja etenduskunsti projekti “AfektRuum” raames - kaasloomise meetodil. Puhtpraktilise suunitlusega protsessi (google docs’is residentuuritaotluste kirjutamise) käigus avastasime, et üheagselt samal lehel viibimise ja ühise teksti kokku kirjutamisel tekib omalaadne ruumilisus vahealadega eesmärgipärases tekstiloomes. Tuvastasime, et selline lähenemine iseloomutab meie ühisloomingut üldse. Mõtte(loomis)protsessid muutuvad simultaanseks, ülekirjutatavaks, äravahetatavaks. Lineaarselt nähtavale ilmuvasse teksti tekivad ajutised avaused, kus unub kergelt milline on kelle mõtteliin; kus kaks pead ei ole enam kaks pead, vaid üks ennast loov mõttejada; kus monoloog ei ahista, sest info voolab paralleelselt kahest allikast pidevalt peale; kus soolo ei tähista, sest tähendus tekib kahevahelises ruumis.
Tere kunstnik.
Käisin inspiratsiooni ootamas. Vaatasin Eesti naisfotograafide portfoolioid. Millegi pärast.
Leidsid miskit?
Vaatasin naiste ilu. Või jõudsin kuidagi selle ilu küsimuseni taas.
Tegelikult ei leidnud. Lihtsalt vaatasin.
Mõtisklesin selle üle, et mis asi see artist statement üldse on…
See on nagu STATEment nagu mingi seisund, samas minu jaoks on see seisund pidevalt muutuv. Nii et raske on midagi paika saada.
Nagu.. seisukoht, asjade seis, mõtte seis, seisund, seiskumine. Stopp-kaader.
Aga midagi me siiski teame sellest, millega me tegeleme ja mis suunas tirib. Siit annab juba mingeid järeldusi teha. Ja hetkeseisu sõnastada. Välja öelda, selleks, et taas edasi liikuda.
Ehk siis, mida me oma loominguga väljendada soovime?
Kui ma niimoodi küsin, siis ma saan ainult ühe vastuse: ennast. Aga see ei aita mul läbipaistvamaks muuta seda, mida ma loomingu tegemisel silmas pean. Enda kaudu püüan väljendada loomingus tõekspidamisi, mis igapäevas märkamatuks jäävad, selle kohta, mis on tegelikkus.
Avardada tajuruumi, ennekõike iseenda, aga kui keegi veel sellest huvitatud on, on väga tore. Ma arvan, et võib küll ka nii aus olla. Jah, aga see lausestus on jube. Tee ilus lause sellest, kui tahad. Nii või?
Uurida inimeseks olemist kunsti meetodil.
Mille poole me püüdleme? Mida me püüame? Õngitseme?
Aga, kui alustaks sellest, et kumbki püüaks kätte saada oma tuumast tulevad püüdlused, tõukejõud, huvid?
Alustame.
Tähendab ma juba alustasin sellega niimoodi. Mõtlesin, et kui ma kohe mõtlen “meie”, siis ajan ennast segadusse, sest püüan sinu eest ka mõelda.. justkui.
Samas kui me koos loome, ühte teost, siis me saame mõlemad seista selle eri aspektide eest või me peame mõtlema ühtemoodi. Me võime. Aga ei pea.
Siis?
Kas meil juba ei olnud mingit sellist kohta?
Ei, sellepärast ma pakkusingi, et kirjutaks kõigepealt mina-vormis. Siis saab meie-ruum ise vormuda. Nii nagu Kreetal juhtus konkreetses ruumis.
Jah, ma saan alati rääkida ainult enda eest, aga teineteise mõtted on nagu pigem edasiviivad pidepunktid või tugipunktid nende “oma” mõtete vormimise koha pealt.
Et kindlam oleks kohe üldisemaks tõmmata? Aa, saan aru. Jah, niimoodi toimib mul ka.
Nii et mina-vormis siis? Võib ka umbisikulises vormis, kui nii on mugavam.
Tuleb nii kuidas tuleb. Kui me paralleelselt kirjutame, siis on nagunii fookus teine, kui ma üksi kirjutaks oma kunstniku seisukohta. Aga kui ei võtaks teist fookust? Vaid laseks sulanduda? Selleni ma tahtsingi jõuda, et aru saada, kuidas su artist statment muutub sõltuvalt sellest, kas see on sinu artist statement või sinu artist statment minuga koos?
Sulanduda? Ma ei võta teist fookust, see fookus on paratamatult teine, sest ma olen huvitatud ka sinu mõtetest, mitte ainult enda omadest. Sellest tekibki see sulafookus.
See on artist statement kooskõlas/dissonantsis Sinuga. See saabki ju tekkida, kui kõigepealt mõelda ainult oma mõtete mõtlemisele.
Jah. Aga kas ma saan üldse kellegi teise mõtteid mõelda? Kõik mis ma mõtlen ja ütlen on minu mõtted. Kinnitan. Jah, sellepärast ma saingi vastata küsimusele, et see, mida me püüame väljendada loomingus, on ennast.
Just. Aga kus tekib see sulakoht? Siis, kui erinevad osapooled on selgelt ennast väljendanud?
Okei. Oleme selgelt erinevad osapooled. Kas me võiksime lihtsalt väljendada oma looja mõtteid ja vaadata, mis saab? Ja ärme kasuta meie-vormi.
Muidugi võime. Nii et oleme kokku leppinud, kuidas me seda teeme? Tundub nii.
Mina-vormis ja üksteisele vahele ei sega? Haha. Lihtsalt mina-vormis ja siis vaatame, kas pärast mäletame kes mida mõtles. Võib-olla on ikka võimalik teise mõtteid ka mõelda.
Kui mõtted ühtivad, siis need on ühised mõtted. Mõtted on vaba vara. Võib-olla üks statement ongi, et pole vahet enda ja teiste väljendamisel loomingu kaudu? Võib-olla on minu üks statement, et püüdlen diskrimineerimatu loomingulise väljenduse poole? Haha. Super mindfulness, hipi-hipi, aktsepteerin kõiki värve vikerkaares.
Minu statement on, et ma püüan luua keskonda, ruumi, kus avalduks midagi enamat, kui meie mõtted...haha, see on nii naljakas. Oot, ma kogun ennast.
Kogu. Kogu mõtteid. Kogu mõtted kokku. Kelle mõttekogu?
Minu statement on, et ma püüan loomingu kaudu tekitada ruumi välis- ja sisekeskkondade vaheliseks suhtluseks.
Ma püüan tekitada ühisruumi, kus suhelda süvataju tasanditel.
Minu meelest sai kõik öeldud, hahahaaa.
Oot, ma alles alustasin. Haha.
Ma sain sinust juba aru...
Kütame edasi, äkki tuleb veel selgemaid mõtteid.
