Platvormi evendi all on kirjas, et viimasel ajal on hakanud tunduma, et liiga palju noort loomingut ja värskeid ideid jääb suletuks tantsusaalide seinte vahele ja peitu juhendajate selja taha ning ei jõua mitte kunagi suurema vaatajaskonna ette. Nüüd on kõigil võimalus seda vaatama tulla!
Hiiumaa TantsuFestival kutsus kokku noored, kes astusid meie ette originaalsete lühivormidega. Sõltumatu Tantsu Laval sai kokku värske looja, ruum ja publik. Meile näidati noort kunsti.
Enne üritust tänava äärekivil istudes ja väikest õlut rüübadets möödus Peeter Kutman ja küsis, kas me läheme platvormi vaatama kohustusest või huvist. Ta ise ei olnud veel otsustanud, kas tulla või mitte. Meie vastus, et ikka suurest huvist, ajast teeda veel enam segadusse. Teine vastuse variant oleks muutnud otsuse tegemise palju lihtsamaks.
Ma ei teadnud, et hiljem hakkan sellest kirjutama etenduskunstide ajakirja, seega ei ole mul ühtegi ülestähendust, mis mind hetkel aitaks. Kahju, püüan siis veidi oma mõtetes sobrada ja meenutada, mis värk oli.
Oli umbes kaks tundi umbes kümneminutilisi etteasteid umbes seitsmeteistkümmne kuni kahekümne nelja aastastelt noortelt. Ei olnud kindlat vanusepiiri, puudus igasugune süüdistav noot, et sa oled ju laps, sinu koht on Koolitantsul. Puudus ka patroniseeriv suhtumine, et nii tublid, et vähemalt tegelete millegagi või noorte üritustel tavaliseks saanud energia pühitsemine. Kõik noored olid ise tulnud selle peale, et nad tahavad etenduskunstiga tegeleda ja neil on midagi öelda ja nad on viitsinud ka vaeva näha selle ütlemise vormistamisega. Mõnusalt töine ja sisukas õhtu.
Korraldajad olid leidnud suurepärase formaadi - iga tantsu alguses tutvustas lavastaja või tantsijad video peal lühidalt oma teost ja lõpus pidi ka kõva häälega ütlema, kas ta sel suvel tuleb Hiiumaa TantsuFestivalile. Umbes pooled olid tulemas, mõned ei olnud ja mõned teadsid kedagi teist, kes kindlasti tuleb. Selliseks enese lühitutvustuseks oli iga esinev noor ideaalselt valmis, ta oli oma mõtted läbi mõelnud ja sõnastas need julgelt. Nii võttis kunstnik vastutuse oma teose eest, tuleva kümne minuti eest ja ka publik sai järgnevat tantsu vaadata kontekstis.
Kõik teosed, mis ikka veel meeles püsivad mõjusid oma konkreetsuse, idee selguse ja võimalikult ratsionaalse teostusega. Olid olemas tsirkusekunstnikud, kelle keha ei varjanud oma võimekust, aga siiski oli nende vägevaimaks trikiks sünkroonis näpu tõstmine. Oli eesti oma peterampe, aga veel vitaalsem ja lootusrikkam, just oma nooruse tõttu. Oli ka hoopis teistsugene noormees, kes on võimeline laval olema ülemäärast teatraalsust kasutamata, aga vaatamata sellele oli huumor garanteeritud. Hiljem kuulsin, et lisaks Tea Teearule ja Netti Nüganenile on ka tema järgmisest aastast kuulsa SNDO kooli õplilane Amsterdamis. Oli ka suht lamp asju, mis kahjuks nii väga lamp ei olnudki.
Kõik oli kuidagi lihtne ja selge, mis andis suurepärase võimaluse töiselt asjasse suhtuda. Oli selgelt näha, et kui koreograaf on laval, siis kahjuks jäävad mõned olulised otsused tegemata. Noorte lemmik värviks on must, tüdrukute lemmik riietuseks need poolde kintsu ulatuvad võimlemise püksid, noh need, mida muidu vanaema kannaks kui nad musta värvi ei oleks. Ei olnud ühtegi “kaunist kannatavat naist”. Noortel on palju põnevamad teemad. Sain ka vahest aru, millal liigutus muutub tantsuks ja millal koreograafiaks. Parimad hetked olid kui liigutuse põhjus oli selgelt tajutav, aga seda polnud võimalik määratleda kindla aja või ruumi punktiga. Sai aimu ka töömeetoditest, mis olid vägagi erinevad - mõni töötas puhtalt liigutuse uurimisega, mõni puhtalt koreograafiaga, mõni keha võimaluste katsetamisega, mis näitab selgelt meie tantsuõpetajate mitmekesisust ja professionaalsust.
Kõik etteasted olid tantsukunst ja kõik esinejad olid noored. Olen kuulnud kurtmist, et kahjuks eriti ei tantsita enam, kahjuks eriti ei tule peale noori. Need kahtlused said platvormil kummutatud. Aga sellega mure ei lõpe, tekib küsimus, et kuhu nad siis lähevad ja mis edasi saab. Kui see sama noor kunstnik töötab edasi, näiteks kuus aastat, et miks siis ikka tunni ajases etenduses on ainult üks või kaks kümneminutilist professionaalset ja orginaalset lõiku. Kuidas etenduskunstiga tegelevad asjaajajad saaksid korraldada noorte lavastajate ja koreograafide järgmist kuut aastat selliselt, et toimuks areng, et näiteks Kanuti Gildi SAALi lavastust vaatama minnes ei peaks rahulduma tõdemusega, et need kaks lõiku olid ju vägevad. NOT good enough for me!
Sellele küsimusele saaks ehk vastust otsida STL-i juhtfiguur Triinu Aronilt, aga kahjuks ei olnud teda kohal.
Korraldaja: Hiiumaa Tantsufestival / http://tants.org
Koht: Sõltumatu Tantsu Lava / http://stl.ee
Mis: Platvorm - noor kunst tärkab!
Millal: 21. mai 2016
Lisainfo: https://www.facebook.com/events/618301558322165/
Videoteaser: https://www.youtube.com/watch?v=D9W3xpZgp5k
