NB! CURRENTLY AVAILABLE ONLY IN ESTONIAN.
28.03 neljapäev
panin eile üheksaks äratuse. aga Sam hakkas 8.30 oma mänguasja mulle näkku toppima, nii et tõusin koos temaga. läksin kööki. eilsed nõud olid pesemata. pole hullu, pesin ära. samal ajal tegin kohvi. panin hunniku riideid pesema. läksin ise pesema. käisin Sammyga jalutamas. rohkem nagu jooksmas. nii soe oli. kevad. panin pesu kuivama ja keetsin endale kaks muna. peale seda kuute minutit ei olnud kõht enam tühi, nii et võtan munad kaasa. joon oma juba külma kohvilonksu lõpuni ja hakkan liikuma. panin täna meiki ka. Lars tuleb hiljem proovi pildistama.
jõudsin SAALi. tulid mingid OMAtsirkuse asjad peale. olen nüüd tunnikese neid teinud. siis helistasin Eerole, et Vabalt Lavalt valgusteid võtta. ta ei teadnud sellest midagi. Marx vist on unustanud talle öelda. pole hullu. Eero on chill. võtame ikka. teen nüüd ühe kuuma kohvi ja lähen istun sillale. iga proovi alguses pean uuesti harjuma selle sillaga. aga igakord võtab see harjumine vähem ja vähem aega.
tegin kummiga soojenduse. eilsest on õlad veidi valusad.
proovisin seal üleval ühte sellist siblamistantsukest. korraks kadus väga ääre lähedal tasakaal ära. veidi oli hirmus. ja siis meenus eilne õhtu. kell oli juba pooles öös ja ma seisin Kanuti ees. täiesti tühi tänav. järsku jalutas üks väga suur mees minu juurde ja ütles mulle: “tahad ma räägin sulle?” mina ütlesin: “räägi!” ja tema: “kui sa ei kahetse, siis sa sured ära”. jätkas pikalt teemal, et need, kes kahetsevad, saavad surmast eemale hiilida. no okei. ma saan aru, mis toimub. aga siis järsku ta lükkas mind. mitte kõvasti. aga nagu togis mu õlga. ma seisin kikivarvukil, sest mul polnud tossud korralikult jalas, nii et kadus tasakaal ära. ja vot siis järsku hakkas hirmus. nii imelik tunne. ma tavaliselt ei karda neid öösel ilmuvaid mehi, kes näevad, et pisike tüdruk seisab üksi - ta tahab kindlasti suhelda minuga. huvitav oli see seos, mis mu aju tegi nüüd täna hommikul 5 meetri kõrgusel tasakaalu kaotades.
teen pausi. väsinud. varsti on Kaja ja Alissa siin. siis ei tohi väsinud olla. kuulasin Juhan Ulfsaki eile peetud kõnet. mõnus hääl on tal. mul võiks ka selline madal hääl olla. siis räägiks ehk rohkem.
oeh. päris väsitav on see. aga tehniliselt on umbes 40 minutit valmis juba. puhastada, ajastada, sättida on palju. aga midagi on olemas. istun nüüd OMAsaalis. teen paar tunnikest koreograafiaid ja õpetan rondaati inimestele ja siis lähen südamerahus, istun koos Larsiga kuhugi õue ja joon ühe veini. trenn on tänaseks tehtud. lihased värisevad kõik. ma arvan, et ma õpetan lamades seda rondaati.
läksin STLi. ma olen nii väsinud. natuke olin, aga siis tulin koju. nii paljusid asju korraga ei jaksa. homme olen parem.
29.03 reede
ärkasin jälle enne kella. nüüd juba 7.20. Sam veel magas. vaatan, et Larsi pole kodus. ou nou. jätsin ta eile õhtul STLi. loodan, et ta kuskil urkas ei maga laua all. helistan - ei vasta. okei. natuke mures. ei tule und enam. lähen kööki. nõud jälle pesemata. pesen ära, teen kohvi. Lars vastab mulle “i’m hanging with Henri. sorry. coming home now!”. viuh. õnneks elus. nüüd istun OMAsaalis ootan Kauri. lähme tassime matid ja valguse Kanutisse.
tassitud. Eero oli naljakas tujus. osad eilsed pidutsejad olid veel STLis. uitmõte - kas Ruslan räägib eesti keelt? pole vist teda kunagi rääkimas kuulnud.
aghhh!
kurtsin Krissule, et “whäwhä kõik on kole ja molton on katki ja põrand ei mahu” ja ta vastas selle peale: “su lava on nii imelik.. äkki peakski molton poole pealt ära lõppema… või põrandast lakke rippuma?”.
käisin Kadriorus kuulamas, kuidas Lavaka omad Lennart Meri tekste esitavad. külm hakkas. nüüd peab nullist soojaks tegema end. pole hullu.
Renzo tuli. lajatasin talle kõik oma mõtted ette. me oleme samal lehel. tuli välja, et üks lugu, mille ta oli teinud ja mis mulle ei meeldinud, kõlas minu kodu kõlaritest lihtsalt nii kehvasti. siin kuulatas - jumalik. lahendatud. see oli see viimane lugu. beauty track. minu jaoks see on kõige olulisem.
done. väike cooldown ja koju. lähen vaatan filmi. “mission impossible II”. homme kirjutan, et miks.
30.03 laupäev
proovisin sisse magada. enamvähem. kell on 9.30. täna hakkan viimast kahte osa tegema, nii et mõtlesin hommikul kehal puhata lasta. aga ilgelt kibeleb saali minna. ei. korter vajab koristamist ja Sam vajab jooksutamist. näen, et tagaaias ripuvad meie riided. millal Lars need kuivama pani? mingi nädal tagasi raudselt. teen endale tee ja tulen voodisse tagasi.
käisime õmbleja juures. täiesti lõpp mis naine. 30 minutiga olid kõik nõelad sees ja riided ostetud. nad Alissaga vuristasid vene keeles - ma lihtsalt noogutasin nagu viimane kohuke. õnnelik.
natuke häirib, kui metsas valju ollakse.
Kert ja Kaja täna proovis. mul tuli jonn peale. kui keegi hüüab sulle märguandeid, kui sa teed midagi rasket - super. aga kui sa teed midagi, mis on nii valus, vot siis tuleb turts peale. “las ma teen rahulikult. valus on, goddamnit!”.
lähen Renate Keerdi tükki vaatama. vanas NOs. Lavaka omadega teeb. Kauri, Krissu, Larsiga lähen.
31.03 pühapäev
jõudsin Kanutisse. teen neid silla osasid läbi. lihtsalt üritan meelde jätta iga detaili. Renzo peaks ka tulema, panema mikreid üles. siis vahepeal pean “Luba, et lendad!” proovis käima. pärast tulen tagasi. teen ööni ilmselt.
OMAsaalis. üllatavalt hästi läheb proov. kõigil on energiat ja asjad töötavad. tegime läbimängu. midagi on neis noortes inimestes. sellega peab ettevaatlik olema… et ei suruks alla seda powerit mis neil on, aga samas õpetaks veidi kombekust ka.
Kanutis. Renzo on nii töökas. ta ikka veel siin. näitasin Shakuri osa ette. meil see teema temaga, et tema tahab näha liikumist ja siis teha muusika ja mina tahan kuulda muusikat ja siis teha liikumise. aga me saame hakkama. tuleme mõlemad vastu. oleme sõbrad. Edgar võttis mu OMAst peale. tuli jõi ühe kohvi minuga Kanutis … vaatas ka seda Shakuri osa ja rääkisime pärast punases “tegeelest” ja Kaisa etendusest ja erinevatest fruktidest. ta kasutab sõnu nagu “liikumiskeel”. nii hea on näha inimest läbi tema nooruspõlve. ma tean Edgarit sellest ajast, kui ta oli kaheksane. näha, kuidas inimene muutub. kasvada kokku või lahku.
õehh. venitasin kõik spagaadid maha ja tegelesin oma kurbade seljalihastega. vaatasin üle videosid proovidest veidi… aga raske on end vaadata. olen endast veidi tüdinud juba. kell on üksteist. rohkem ei viitsi täna. mõte: miks ma luban inimestel käia üle selle põranda välisjalanõudes. iga hommik ma pesen seda üle ja üle, sest ma tahan hõõruda oma nägu vastu veidi puhtamat põrandat. mul on räpane tunne. kuidas oleks, kui ei ütleks iga asja peale “ja-ja, muidugi mine, all good!” tore on kirjutada, aga ma tean, et nõnda on. ma pole veel piisavalt vihane selle mustuse peale, et miskit oma suhtumises muuta. vaikselt hakkan koju liikuma.
1.04 esmaspäev
täna tahtsin kell 7 ärgata. ärkasin 8. väsinud. lubasin kella kaheteistkümneks Renzole musta läbimängu. ühte osa pole eriti olemaski veel. pole hullu. lahendan. Lars pakkus mu silla aluse põranda probleemi lahenduseks bubblewrapi. lahe mõte. et kui ma sillalt alla kukun, siis on vähemalt pehme maandumine. minu peas. homme tuleb Karolin ka. ja Lars. siis paneme selle lava kokku ära. see lohakus on juba üle visanud.
oh, Karolin tuli täna juba. mul oli miskit valesti märgitud kalendris. nii tore. saab ka läbimängu vaadata ja pärast, kui ma tööle lähen, siis sahkerdada omaette.
nii töine hommik on olnud. kõik askeldavad ringi. saime mikrid paika. tegin Karolinile kiire läbimängu. mõtlen selle beauty osa nüüd paika. homme tuleb bubblewrap. mulle tundub, et see valge joon jätab sellise pildi, nagu see sild läheks veel igavesti üles. läbi seina ja taeva poole.
täiesti ebanormaalne meeskond on meil. kõik teevad kõike nii hästi ja nii kiiresti ja nii oma mõistusega. ma mainin Marxile, et tahaks bubblewrappi. ta tuleb kohale. ma näitan, et siia. hakkasin siis netist otsima, et kust saab. vahepeal jään Renzo mingit mussi kuulama. Marx astub 20 min hiljem Kanutisse, 100 m bubblewrapi käes.
jõudsin OMAsaali. mingi boomboxi jama. sai lahendatud. pean ikkagi õhtul vist tagasi Kanutisse minema. homme on nii vähe aega seal. samas mul varakult koosolek. äkki peaks magama ja siis homme õhtul peale tööd minema. nii vist on targem, jah.
nii. OMAs lõpetatud. megalahedat tantsu tegime noortega. vanad head ajad meeles, kus päevad läbi kummitab mind mu enda hääl: “üks, kaks, kolm, neli”.
2.04 teisipäev
ärkasin seitsmest. täna on kõvasti kohanemist. OMA koosolek, Lavakas, intekas, lava korrastamine, “luba, et lendad”, beauty osa proov. ma juba juhtmes. pole hullu.
koosolek. ma ei saa midagi aru.
Lavakas. nad on nii viisakad. okei, nad lõid just jalka palli mu arvutisse. ma pole elu sees näinud ühte tuba nii kiirelt kõhuli viskamas ja kätega hirmust nägu katmas. saadan neile oma laserpilgu ja vibutan korra näpuga. annan palli tagasi.
kell on 21.30. jõudsin Kanutisse. Renzo on veel siin. meil on veidi probleem selle jooksmise osaga. kuna ta ei ole seda näinud, siis ta uurib asju nagu “kust see tuleb?” “mis on kontseptsioon?” ma ei oska talle vastata. ütlen, et täna ei jaksa, aga homme näitan talle ja siis mõtleme. istusime Krissuga punasesse ja rääkisime muust elust. värskendav oli korraks millelgi reaalsele mõelda.
3.04 kolmapäev
ärkasin kell 7. täna olen rattaga. sõidan OMAsaali. poole peal mõtlen, et miks nii väsitav on. saan aru, et kummid tühjad. OMAs räägime sportakrobaatika koreograafiatest.
sõidan Kanutisse. seekord täis kummidega. räägime meediast. ma ei tea pooli nimesid, mida Eneli mulle ette vuristab. noogutan ja mõtlen, et peab rohkem interneti kasutama… või lehti lugema.
sõidan OMAsaali. istun maja taha maha ja pean plaani. Lavakatega on tund mul siin. pean nendega kuubikute otsas võimlema. noh, et näitleja oskaks üle laua veereda ja muud.
kostüümi fitting tehtud. olen nüüd Kanutis. tegelen selle jooksmisosaga. vahel tahaks, et ma oleksin lihtsalt tugevam. Krõõt astus just sisse. ta on nii pikk. ja ilus.
okei. ilma heliefektideta. ma tunnen, et ma pressin seda mussi sinna, sest ma ei suuda Renzole öelda, et ei ole vaja. ta muretseb, et liiga tühi on see koht, aga kogu see asi on vastupidi nii täis. annaks rahu meeltele.
Henry näitas seda intekat, mis Priiduga tegime. mu väljendusoskus on päris halb. pole hullu. proovin paremini.
tulin käbe Krahli sööma. mu kõrval istuvad kaks meest. eestlased ja räägivad juttu nii, et iga mõnekümne sekundi pärast vahetuvad inglise keele peale.
sõitsin OMAst Kanutisse. Renzo on siin. ta muretseb. naljakas on see, et ta igapäevaelus käitub nagu kõige lebom vana üldse… ja siis praegu mul siin kõrval higistab selle pärast, et paar inimest tulevad reedel läbimängule. teeb oma tööd ilmselt lihtsalt väga tõsiselt. ma sain ta vist veidi maha rahustatud. tegime koos beautyt ja nüüd ta läks üles Alissa juurde. ma hakkasin vaatama klippe mägironijatest.
4.04 neljapäev
päike säras kaheksast näkku. Sam ja Lars magavad veel. askeldan veidi ringi. Kaja tuleb külla kohe. lähme IDA raadiosse küsimustele vastama. Sam läheb alati hulluks, kui Kaja tuleb. nad on bestikad.
jõudsin Kanutisse. rahmeldasin ringi tunnikese. proovin seda viimast libisemist. no ma ei saa aru. kus Kris on? ta on juhuslikult Nokus. tuleb siia. näitan. ta arvab miskit. sain selgemaks. hakkasime korraks niisama lollitama.
Lars tuli läbi. ta räägib mingist asjast, millele ma ei suuda keskenduda. lahkuvad.
“don’t you fucking slide on me” - Lars, ta kardab kõrgust hoogsalt.
Lars ütles, et ära muretse, sinuga juhtub raudselt see asi, kus publik plaksutab ja siis 2 inimest, kellel on kiire ja suva, tõusevad püsti, et hakata lahkuma ja siis kõik ülejäänud vaatavad, et “okey, looks like a standing ovation” ja tõusevad ka püsti plaksutama.
5.04 reede
ärkasin vara. tegin kodus tööd veidi. tulin Kanutisse. koristan ja teibin põrandat. teip sai otsa. helistan Henryle. ta toob juurde. Karolin peaks jõudma varsti. siis teeme rahulikult valguse läbi. otsustame miskit ära, et läbimängu ajal ei peaks improma ja siis õhtul vaatame, kas tahame miskit veel muuta.
miks siin tribüüni eesosas need mustad toolid on? veits häirib. samas jääb tunne, et lava voolab edasi publikusse. ma ei tea, et miks küll seda vaja oleks.
appi! järsku meenus. ma nägin unes, et Taavi Eelmaa riidles minuga. ahh!?
sain viimase osa muusikasse. yes! väiksed saavutused.
käisin söömas Krissuga. Kaja juhtus ka mööda jalutama. nüüd tagasi. jalutan läbi asju.
aaaauu! libisesin alla. lõin varba täiega vastu posti ära. ruumitaju???
Renzol on parem tuju. äkki oli eelmised päevad väsinud lihtsalt. andis mulle oma Hollandist toodud vorsti maitsta. rääkis, et tal pole elu sees nii lihtsat skeemi olnud. põhimõtteliselt 4 lugu on vaja tööle panna lihtsalt.
esimene full läbimäng läbi. õnnelik, et midagi seal laval on. mitte rahul, aga õnnelik.
7.04 pühapäev
eilse võtsin täiesti vabaks. hommikul magasin sisse, käisin TsirkuseRingil, istusime päikese käes. õhtul oli Propelleri kontsert. Volkonski karjub mikrisse, kuidas kui me oleme nõuka aja üle elanud, siis elame ka praeguse aja. kuidagi kui sellises vanuses inimene sulle miskit ütleb, keppi jõuliselt taeva poole tõstes, hakkad sa kohe seda uskuma.
täna ärkasin vara. pesin pesu, koristasin, maksin arved, tegin endale hunniku süüa kaasa, et täna ei peaks väljas söömas käima.
tegime proovi. enam-vähem. üks osa on suht pekkis. aga pean OMAsse jooksma praegu.
OMAs proov tehtud. läks okeikalt. tagasi Kanutis. jõudsime napilt läbi proovida ühe osa ja läks läbimäng.
jõudsin koju. kell on 00.00. oeh! hästi läks! natuke rahunesin maha… miskit seal on.
8.04 esmaspäev
peale eilset läbimängu ütlesid Kaja, Renzo ja Alissa, et nad olid enne ikka nii mures, et “millega me tegeleme?”. aga nüüd on mingi rahu sees, et kõik töötab. ma ei tea, kas nad ei öelnud mulle enne seda, sest nad kartsid, et kuna mul on kaks ametinimetust siin lavastuses, siis ma lähen äkki paanikasse, kui mõistan, et jama värk on. naljakas, sest mina ei öelnud neile, et “kõik sakib!”, sest ma ei tahtnud, et nemad paanikasse läheksid. see kõige esimene läbimäng reedel oli torm enne vaikust.
päev läbi joostud. nüüd jooksen veidi veel Renzoga ja siis on runthrough.
9.04 teisipäev
väsinud. täna viimane läbimäng. sätime praegu veel valgust ja tegin veidi läbi asju. eile suure suuga peale läbimängu ütlesin, et kuule, jooksen veel ikka paar mintsa seal keskel. mis see ära ei ole. hetkel tunnen küll, et lollakas vä. aga noh… mis välja öeldud, see välja jääb. jookseme.
viimane läbimäng läbi. minu enda peas muutus nii palju, sest 2-3 tiimivälist inimest olid publikus. pärast sain veidi tagasisidet. üks näitlejanna, kes oli vaatamas, ütles mulle väga ausalt ja otse: “Kädi, sa ei ole näitleja! sul on fookused kõik laiali. fookus, pilk, pööre. nõnda käib”. huvitav.
10.04 kolmapäev
olin kodus terve päeva. nüüd tulin Kanutisse, et veidi vaadata üle asju. seda esikaeelset paanikat pole veel tulnud. nüüd natuke paanitsen selle pärast, et paanikat pole.
kavatsesin täna siin lihtsalt logeleda. valguspilte vaadata. mussi kuulata. Renzo otsustas, et peaks selle ühe stseeni uuesti lindistama. “you know, the one, where you run like crazy!” nii palju siis mu logelemisest.
okei. Renzo veel askeldab saalis. ma istusin punasesse. rääkisime korra Kajaga ja nüüd ootan, et Renzo lõpetaks. tundub ebaviisakas lihtsalt ära minna, kui teine tööd teeb.
11.04 neljapäev
nonii. esika päev. päike on väljas. mõtlen riidekapi ees, et mida selga peaks panema õhtul. võiks ju veidi kenam välja näha. õeh. Alissa võiks sellise app’i teha, et ma teen oma kostüümist pilti ja siis see app suriseb natuke aega ja siis ütleb sulle, et kas sobib või ei sobi.
pakin koti kokku. lähen OMAsaali. lindistame Kanal 2 mingit saadet “Luba, et lendad!” promoks.
nüüd Kanutis. err ja mingi muu asi tehtud. kohe hakkab.
jõudsin esikapeolt koju. närv tuli sisse alles nii 20 min enne poolt kaheksat. järsku tundus, et äkki oksendaks. või jätaks ära. kas saaks ära jätta. selle asja äkki. mingid mõtted tulid pähe, mida pole enne tulnud - äkki mikker kukub küljest ära, äkki väänan hüppeliigese välja … siis peab hakkama pileteid tagasi ostma. olenemata minu mõtetest astub Kaie saali ja ütleb, et “kas Priit tohib sõnad öelda?” ma checkin, kas Renzo ja Karolin on valmis ja lähen laman sillale. mõtlen, et kui läheb halvasti - pole hullu. teen homme paremini. seal lamades ja kuulates, kuidas inimesed sisse kobistavad, tuleb vaikselt naeratus näole. enam ei ole vahet mida, aga midagi pean ma nüüd tegema. südamerahus löön käe vastu silda ja hakkan minema. ilus romantiline algus.
