NB! CURRENTLY AVAILABLE ONLY IN ESTONIAN!

First snow of Winter
I’m walking hills and valleys
Adore this mystical fog!
This fucking mist!
These cliffs are just showing off
(1)

Valge, tossu täis ruum.
Sosistades “hot hot hot hot so hot so hot”
lösutab valge näo ja valgete läätsedega
pikakoivaline tantsija toolil,
hundikarva kasukas seljas ja tulipunased tšillipiprad jalge all.
Ma istun ta jalge ees ja mõtlen:
hüper-reaalsusele
keha kui kunstiteos
Kas sa oled päris?
Autentsus on pseudo
käega katsutav gut-feeling
Ma tajun su koletisi, haavatavust,
ma tean seda hinge.
Ma virelen, ahastan
sinuga koos.
Are we human or humus?
So what? So hot!

See oli monumentaalne moment Johhan Rosenbergi “Sprints for seeds” lavastusest (etendused 19.-20. aprillil Amsterdamis SNDO 3. kursuse tudengite korraldatud Henotic Festivalil Veem House for Performance teatrimajas). Sama ürituse raames õnnestus mul näha ka Jette Loona Hermanise lavastust “Viscera Wack” – eepiline gooti esteetikas põrgulik monument südamevalule. Eepiline mõistes, et kui Johhani töö oli abstraktne ruumiline installatsioon, mis toimis publiku ja kolme ebamaise tantsija-tegelaskuju vahel ja sobitub nii teatri, galerii või hoopis kolmandasse konteksti, siis Jette töö oli klassikaliselt teatraalne, neljanda seinaga lihtsasti jälgitav armastuslugu kahe tantsija – poisi ja tüdruku – vahel. Mõni ütleb, et see on liiga lihtne...kuid minu meelest Jette kompromissitu meelekindlus ja vääramatu isepäisus joonistab välja miskit, millele on raske mitte kaasa elada. Isegi kui see tundub uskumatult ülepaisutatud või groteskne, siis selles peitub midagi inimesele nii tuumomast ja mütoloogilis-fenomenaalset, et ma jäin uskuma...ja sellist kaasaegse esteetikaga ooperit või balleti läheksin rõõmuga Estoniasse vaatama.

Kes sa oled, kuhu konteksti sa kuulud ja kes on su publik? – Olen koreograaf...tahaks teha tööd kuskil etenduskunstide majas, ei tegelikult galeriis, seal on vabam, vist, ei teistmoodi lihtsalt, mmm, kõik on huvitav, sõltub inimestest, kui mõnus koostöö produtsendi või kuraatoriga on, loeb ka ikka ja üldse ma ei teagi, kes mu publik on, lapsed kindlasti mitte, noored täiskasvanud, nagu ma ise, tegelikult emale ka väga meeldivad mu asjad, aga noh emad...ikka armastavad oma lapsi, vanaemad võiks ka ikkagi vaatamas käia ju, ma arvan pole probleemi, igaüks võib tulla, ise vaatad, mis sind huvitab. Oota, aga miks sa küsid? Kes sa ise oled ja mis väärtushinnangute alusel sa mu vastust analüüsid?

Do I accept this ending?

Will I accept my death?

Or struggle claustrophobic? (1)

Mul ei ole probleemi öelda, et ma olen koreograaf-tantsija, kuid probleem seisneb sellest, et kaasneb tugev eelarvamus – koreograaf teeb tantsulavastusi ja tantsija on tehniliselt osav liikuja. See pseudo-ootus tekitab konflikti, vaataja, kunstniku, produtsendi ja kulka ametniku vahel. Ma ei tegele loominguga selleks, et kellegi soove või ootusi või mingit süsteemi täita. Mu looming kasvab välja sisulisest tungist, soovist väljendada teemat, mida oluliseks pean. Sealjuures väljendusvahendeid vabalt valides. Liikumine/kehaline väljendus ei ole minu jaoks primaarne. Sama oluline on heli, visuaal, tekst. Need on koodid, millel igaühel on oma funktsioon. Kuidas saaksime edaspidi nii et, kui sa küsid ja ma vastan, ei oleks nii piinlik ja sildistatud tunne? Loeme veel ja veel ja veel Mårten Spångbergi laiendatud koreograafia mõistet - expanded choreography?! Veel parem, kui mõtleks oma peaga ja laseks korra lahti kõigist konventsioonidest ja kujundaks oma valdkonda nii nagu südamest soovime.

Then the body memory kicks in, and I trust the unknown

My limbs and tongue take over

Like the ancestors before me

Show me the flow

My sexual DNA

X-rays of my Kama Sutras

Summons different bodies

Compares spines and buttocks (1)

Ma olen kompleksne karikatuur ja bioloogiline protsess. Mu geneetiline kood on iidsete esiemade ja -isade pärand ja mu seljaaju ujub regenereerivas rakuookeanis. Ma olen mu lümfisõlmed ja nümfi voorused, ma olen mu viimane kaelalüli ja titaanlik atlas, ma olen mu ajukoore hipokampus ja merihobu koletis, ma olen mu rasvane pehmendus häbemeluu ristmikul ja armastuse jumalanna veenus. Nende mütoloogiliste olendite ilmnemine anatoomia terminoloogias on tõeline valdkondade vaheline abielu. Nende anatoomikute uurimused ja leidlikud seosed on panus nii teadusliku- kui kultuurimälu säilimisele. (katkend minu Supernature uurimusest STL residentuuris)

Unfathomable imagination

Surrender to future

Oh, how to capture all this love

And find a pathway for it 1

Kas võiks öelda, et tänapäeva etenduskunstide olukord on genre-fluid (mutatsioon mõiste tulenevalt gender-fluid terminist) ning võiks näiteks mõtestada koreograafide identiteedi-segadust läbi žanrite segunemise ja voolavuse. Kas selline lähenemine pigem avaks või sulgeks rohkem uksi?

Gender-fluid is a non-binary gender identity that’s not fixed and is capable of changing over time. The term gender-fluid spread with the understanding that gender was not binary (only and always male or female) and not necessarily tied to physical sex characteristics. Philosopher Judith Butler helped advance this thinking and is often credited with popularizing the idea in 1980-90s that gender is socially constructed. (https://www.dictionary.com/e/gender-sexuality/gender-fluid/)

Ühtlasi olen ma ka tantsija. Ma tantsin heameelega, kui mind armastusega kutsutakse. Alissa Šnaideri “Weird tales I have tried to write” on üks neist unistuste projektidest. Suhte-dünaamika, mis Alissa on suutnud kehtestada on inspireeriv ja motiveeriv. Ma olen tantsija/etendaja, kuid tunnen ennast ennekõike kui inimene, tehes neid veidraid inimeseksolemise asju ja panustades loominguliselt oma ihu ja hingega. Samuti on imeline näha, mismoodi Alissa asju teeb, olgu see siis tänu tema koreograafia, fotograafia või stilistika taustale. Temaga pildistamine on kogemus ja performance omaette. Ta otsib midagi, mis tuleneb sellest kõhupõhja õõnes tundest. Vähemalt ma tunnen seda ning see on ilus ja aus. Tulemuseks on ebamaised vormid. Aitäh Alissa, et sa teed neid asju nii nagu sa teed!

Then my body memory kicks in

It simply takes over

Beastiality

I redeem my body

I wasn’t born urban (1)

Ma tahaks, et me räägiks rohkem sisust, ma mõtlen kogu ainest, millest me koosneme – füüsis, mõtted, soovid-ihad. Mind huvitab, millest sina hoolid. Me ei pea arvama ühtemoodi, aga julgus suurelt unistada võiks ühendada meid. Julgus mõelda olemasoleva peale, kuulata oma kõhedat kõhutunnet, tervitada enneolematut, usaldada elu-surma protsessi, kiirendada, aeglustada, mida ja kuidas me jutustame loeb. Pole vahet, kas me oleme koreograafid, tantsijad, produtsendid, näitlejad, lavastajad, kunstnikud, muusikud, ametnikud...kõik võiks kaasa rääkida. Kõik, kes kunsti ja kultuuri mikro- ja makrofloorat oma panusega kujundavad.

It matters what stories tell stories...The human social apparatus of the Anthropocene tends to be top-heavy and bureaucracy prone. Revolt needs other forms of action and other stories for solace, inspiration, and effectiveness...Perhaps Medusa, the only mortal Gorgon, can bring us into the holobiomes of Terrapolis and heighten our chances for dashing the twenty-first-century ships of the Heroes on a living coral reef instead of allowing them to suck the last drop of fossil flesh out of dead rock…Human beings are with and of the Earth, and the biotic and abiotic powers of this Earth are the main story. (Donna J. Haraway “Staying with the Trouble: Making Kin in the Chthulucene”)

I mime my whole mountains

The moss that I’m made of

I redeem myself

I’ve been wrestling my fate

Then my body memory kicks in (1)

Mentoril on suur vastutus. Ta ütlemistel ja mitteütlemistel on suur mõju ja võim noort inimest suunata. Wikipedia: Mentorlus on protsess, mille käigus antakse edasi teadmisi, vajalikke kontakte, psühholoogilist ja sotsiaalset toetust ning arendatakse karjääri või erialaseid teadmisi. Mentorlus-suhtega kaasneb mitteametlik suhtlemine, mis toimub tavaliselt näost-näkku kindlal aja perioodil kahe inimese vahel, kellest ühel on rohkem teadmisi ja teisel on soov oma teadmisi arendada.

My myths, my customs, ridiculed

Vacuum-packed molecules (1)

Aga äkki võiks proovida vahelduseks teistpidi. Et noored on vanadele mentorid. Äkki pole nii, et ühe kogemus on suurem ja laiem vaid lihtsalt erinev. Looming ei ole miski, mida saaks käsu peale teha, seega ma ei mõista vanema generatsiooni etteheiteid, et noored ei mässa piisavalt, pole revolutsiooni nagu vanasti ja noortest, kes ootavad eelkäijatelt mingit müstilist eeskuju. Ja siis need vahepealsed peaks justkui ennast pidevalt tõestama ja selgitama. Mingit käsu peale mässu pole loota ja mingeid suuri eeskujusid ei tule. Sa oled ise enda elu kõige suurem ja vägevam eeskuju. Kasvav, õitsev, vananev, närbuv, surev monument.

Make a space
For my body
Dig a hole
Push the sides apart
This is what
I’m controlling
It’s a mold
The inside that I carve

This will be my monument
This will be a beacon when
I’m gone
Gone, gone
When I’m gone
Gone, gone
When I’m gone
So that when the moment comes
I can say I did it all with love
Love, love
All with love
Love, love
All with love

I will let this monument
Represent a moment of my life
Life, life
Of my life
Life, life
Of my life

Make a cast
Of my body
Pull back out
So that I can see
Let go of how you knew me
Let go of what I used to be (2)

(1) Björk - Body Memory Lyrics
(2) Robyn - Monument Lyrics

Pühendusega Fira Aquatinale ja kõigile teistele Medusadele.
Armastusega,
Maarja Tõnisson

Berliinis
29.04.2019

Maarja Tõnisson @ 04/29/2019

Related posts