NB! CURRENTLY AVAILABLE ONLY IN ESTONIAN!
10x10 meetrit rühmituse ühiskirjutamine. Kevad 2020.
Iga kirjutaja nägi ainult eelmise osaleja viimast lauset.
I nädal
Kas ma saan iseendalt õppida?
Kuidas olla lihtsalt eesmärgitu tühi kest süümepiinu tundmata? See on mu praeguse hetke eesmärk. Senine elu eesmärk on hägustunud. Sotsiaalmeedias käib võitlus tundmatu vaenlasega, isiklikus ruumis igavuse, igatsuse, enesedistsipliiniga. Kihutan autoga tundmatusse. Oksad lendavad vastu vaateakent. Elekter kaob. Üle taeva lendab parv suurte tiibadega linde, kes naudivad ootamatult vabanenud õhuruumi. Mis on elus oluline, on hetkel palju selgem: inimliigi väljasuremine annab teistele elusolenditele võimaluse. Annab ruumi ja õhu, mida sisse hingata. Ühe surm on teisele elu. Inimliik muidugi halab, sest vanad surevad, šoppamine on piiratud, kallistamine on keelatud, sõpradega baaris joomine on keelatud, pulmad on keelatud, sünnitused isadele on keelatud, matused on keelatud. Vanaema tuhk urnis peab ootama uut maailmakorda, et maha maetud saada. Saan hakkama palju vähemaga kui kunagi varem. Selles hetkes on paljude unistuste täitumist. Unistus vabast ajast, kus ei pea ennast kuidagi tõestama, on täitunud. Kestana jõlgun igapäevaselt ringi: koduümbruses ja looduses. Avastan kohti, millest mul varem aimugi polnud.
Zoomi ooteruumis pole peale minu veel kedagi. Konverentsi alguseni on 7 minutit. Ma ei lülita oma mikrofoni sisse. Istun pimeduses ja kuulatan.
Miski kahiseb siin – minu mõtted ja meeleolud. Täna on pimedus nii suur, et kevad ununeb. Vana koer ei taha täna enam üles tõusta. Kogun end, et minna tema juurde ja teha talle pai. Küla on lukus. Miski ajutine veniv ollus voolab alateadvusesse ja soovib tõusta. Kaspar tuletab meelde, et kolmandal ringil hakkab kõik voolama. Ootan juba soojust ja püsivat avatud-olekut.
Külmas kevades olen lasknud oma kehal vajuda kivile. Kujutan, kuidas keha võtab kivi kuju. Hingamine elustab külma maastiku pinda käelabade, rinna, kõhu ja lauba all. Kogu elus maha joostud vägi koondub kolmanda silmana ja kaob kuhugi sinna pimedasse kivi sisse ära. Ümbritsev maailm haihtub koos sõnadega. Keha hakkab vajuma kõigele järele. Mõtted puuduvad, helid on. Ma ei saa enam vajumist takistada. Ja ühtäkki leian ennast kivi sees sammaldumas. Jällegi mõtlen, et ma ei saa ennast takistada.
Juba siis, kui mul esimesed piimahambad ära tulid, pani ema mu kergejõustiku trenni. Olin enda vanuserühma parim jooksja, eriti hästi tuli välja tõkkejooks. Teised lapsed olid minu andekuse peale kadedad ja hakkasid mind kambast välja tõrjuma. Sealt sai alguse minu elu üksinduse periood. Mäletan, kuidas riiete vahetamise ruumis üks tüdruk viskas mind kommipaberiga. Ema ei saanud aru, miks ma enam trennis käia ei taha. Treener helistas korduvalt ja kutsus tagasi. Minus nähti järgmise tippsportlase potentsiaali, võimalikku olümpiavõitjat! Aga ma keeldusin. Mitte miski ei ajanud mind tagasi. Kogu mu nooruspõlv on olnud üks takistuste rada. Aga nüüd mõistan, et see on teinud mind tugevamaks. Siin ma nüüd olen. Vaatan seina ja mõtlen, et võin ka sellest läbi kõndida.
On asju, mida iial enam tagasi ei saa, ainus elu mõte on nende pärast elada.
II nädal
Päev päeva järel mineviku ehitamine, kus pixlid neelavad reaalsuse ja nahaaluse mustri kampsuni liigne niiskus ei luba renderdada Lihtsuse Seriaali.
Lihtsuse Seriaal ei ole tegelikult see, mida ma mõtlesin. Mida ma siis ikkagi mõtlesin täpsemalt öelda? Ma mõtlesin ennast kirjeldada viimaste päevade jooksul. Sunnin igal hommikul, kui on veidigi energiat, end keskenduma iseendale püstitatud ülesannete täitmisele. Suurim ülesanne on kirjutada valmis stsenaariumi uus versioon ja teha valmis näitusele virtuaal videotuur. Kuid kõik lõpeb tavaliselt päeva lõpuks iseendas pettumisega. Rööprähklen järjepidevalt erinevate tegevuste vahel. Kirjutan lõigu filmi stsenaariumisse, loen veidi Jeanette Wintersoni “Frankisssteini”, kuulan podcaste, käin dušši all ja poes, kastan ja istutan lilli, tõmban kardinaid eest ära ja ette. Räägin venna ja isaga telefonis, sellest mis saab vanaema majast ilma vanaemata. Kes läheb maale elama? Vaidlen telefonis kunstigaleristiga teemal, miks kunstnik, kelle näitus oli 3 päeva avatud, peaks nüüd karantiini ajal jätkama galerii rendi maksmist? Vastus on lihtne, et galerist saaks jätkata pangalaenu maksmist. Lisaks ootab galerist nüüd, et kunstnik ise reklaamiks oma näitust, teostaks videotuuri ja oleks näituse valvur hetkel, kui keegi peaks soovima näitust külastada. Mõnel päeval osalen tundidepikkuses vestluses Itaalia kursavenna Domenicoga. Arutame kuidas stsenaariumi ideedega edasi minna. Unistame sellest milliseid filme hakkame tegema, kui see karantiin läbi saab. Korra nädalas olen ka virtuaalses toiduhuviliste grupivestluses. Vestluses osalejad on maailma eri otstest, Eestist, Soomest, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Inglismaalt, Belgiast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Ameerika idarannikult. Vestluses osalemine tekitab sürreaalse tunde mitmes ajas korraga eksisteerimisest. Minevik, olevik ja tulevik: see on üks aeg. Arutame kuidas praegune olukord meid on mõjutanud ja muutnud. On rahulolu, et lõpuks saab tegeleda asjadega, mida on kõvasti edasi lükatud. Ja on hirmu, et tavapärased sissetulekud kaovad ja tuleks kirjutada stipendiumitaotlusi. On meeleheidet, et võibolla tulevikus ei saagi teist inimest kunagi enam füüsiliselt puudutada.
Eile käisin Espakis, ostsin haamri, sae ja veidi puitu. Täna saen ja kleebin liiste, teen taimedele uut riiulit, et neid aknale ja valgusele lähemale liigutada. Selle asemel, et tegeleda oma näituse reklaamiga, tegelen aiandusega. Mu peas on dilemma, kas avaldada pilte galerii ruumist, mis kuidagi ei asenda näituse kogemust, kuid on siiski 2 minutiline kunstielamus. Iga päev kujutlen, et mis oleks, kui see olukord muutuks veel ekstreemsemaks ja vaiksemaks. Kui ei peakski millegagi tegelema? Kujutlen, kui lõpetaksin muusika kuulamise, rääkimise, helide tekitamise? Mis muutuks, kui kõik inimesed üle maailma osaleks ühisel Vipassana retriidil?
See on äärmiselt kõrgelennuline eesmärk.
Seni pole me suutnud kõiki maailma inimesi isegi lugema õpetada. Kuidas teha selgeks midagi nii keerulist nagu meditatsioon inimesele, kelle peamine mure on ellujäämine. Kuidas keskenduda hingamisele, kui kõht koriseb?
Eile küsis Henri: “Sa polegi täna mediteerinud?” Tõsi, nii kui jääb üks päev vahele, tunnen kuidas pinge tõuseb. Täna rõõmustab mind päike, aga ikkagi on veel külm. Koeral on ka täna raske. Kas ta veel paraneb? Jalad on nõrgad: söögiisu on küll hea, aga ülestõusmine on väga vaevaline. Püüan häid mõtteid mõelda. Kaspar ütles, et saadab ka häid mõtteid. Usun, et see mõjub: kohal olla, jagada oma kaastunnet ja hoida oma meelt. Hingata!
Signalisatsiooni karp seinal väljastab korrapäratus rütmis piikse teadmata ajahetkedel. Vahest tuleb järjest ja siis alles võib olla tundide järel. Piiksud on just kui saatuse märgid ja hetkega peaks suutma neid südamega tõlgendada. Süda teki all aga härdub ja soolikad vajuvad pimeduses oma raskusega kõhuõõnest peopesadele kaissu. Valu veel pole, kuid ei mõista, miks ma kuhugi suunas ei liigu. Kohe plahvatub ju pomm. Mis on see heli? Või on see lihtsalt tunne? Kas see tähendabki surma? See kindlasti ei eksisteeri minust väljaspool, see on minu sees peenike ja pidev, lakkamatu. Võtan kõik olnud elu kokku sellesse kujutletavasse helisse. Ma soovin vaikust tagasi, palun! Kas olen siis tõesti hakanud kuulma oma enese vereringet? See tundub õudne ja rahutu mõte kuulata seda häirivat heli nüüd kogu oma elu. Palun, ma ei soovi seda! Laske mul rahus hingata sisse ja välja. Sellest piisaks küll.
Vist. Tunne on taevalik. Siht on silme ees. Kõik, mida tegema pean, on vaid ületada limiidid, rohkem tööd tegema, unistama kõrgemalt ja avama silmad võimalustele. Vaatan peeglisse ja näen seal ideaalset inimest - olen parim! Kuid stopp - ma ei torma läbi elu, olen teadlik praegusest hetkest.
Kaks ööd pole tulnud und. Kolmandal päeval saan aru, et peaksin midagi sööma, vajan proteiini ja valku! Sean sammud köögi poole, avan külmiku, valin kõige hõrguma veise sisefilee lõigu - lõigu, mille mu külmkapp on ise kasvatanud. Kõige puhtam kraam, meeldib mulle laboriliha kohta öelda. Valikus on veel kana, siga, lammas ja forell.
Nad kõik ärkavad ja tulevad siia tagasi. Nad tulevad meie juurde tagasi.
III nädal
Me joome tajude allikal kuni janu on suurem kui läte. Otsime sealt peegeldust, aga seda ei olegi meile enam vaja, kui selle pildi viimaks tabame. Tuleme tagasi, et peitu pugeda peeglite läikivasse hõbedasse.
Iseenda peeglist vaatamine on üks raskemaid asju üldse. Lihtsam on minna lavale alasti ja teha perfonksi. Väldin enese peeglist vaatamist ja uute hallide juuste ja kortsude lugemist. Tean, et see traumade kõrvale lükkamine ja nendega mitte tegelemine ei aita mind, muuta midagi minus endas. Peas vasardavad hoopis igasugu mõtted tegevustest ja ülesannetest, mida plaanin karantiini ajal ära teha. Lühifilmi stsenaariumi stseenide paranduste kirjutamine, kunstniku loometoetuse taotlus, remondi alustamine, taimede ümberistutamine suurematesse pottidesse, iga kolmapäevane zoomimine inimestega maailma eri otstest, sinna vahele toidutegemine, aknast välja vaatamine, pesemine ja poes käigud.
Iga päev teen endale plaani päeva tegevustest, millest suudan ära teha 1 protsent.
Sageli ajab see mind vihaseks, tunnen ennast läbikukkununa. Parematel hetkedel veenan end, et isegi väike panus viib lõpuks mingi suurema tulemuseni. Nagu tilgad, mis uuristavad lõpuks kivi sisse augu. See on maraton, mitte sprint. Viimasel ajal aga tundub järjest sagedamini, et ehk see 1 protsent ongi kõik, mis on reaalselt vajalik ära teha. Kõik muu on ülearune sebimine.
Eriolukorrast on saanud tavapärane rutiin. Tõstan iga päev koera toast välja, koos venna või peikaga. Vaikne hääbumine. Koeral jalad ei kanna juba ammu, aga isu veel on. Vaatasin juutuubist kuidas teha poekotist tagajalgasid toetav tugi. Mõned sammud päevas veel teeme koos. Olen hakanud jooksmas käima, et kuidagi vaimse ja füüsilise pingega toime tulla. Väsimus on. Kõik päevad on nii sarnased.
Kraavides õitsevad Varsakabjad. Keha vallutanud surin palub mul peatuda ja hakata puuks. Käed tõusevad okstena üles taeva poole. Lehtes puud aga tunnetavad palju rohkem. Iga väiksemgi tuuleiil on mõjus. Lasen hingel lehtede kaudu avaneda. Ja siis äkki avastan end mererannaliival koos teistega upitamas oma keha, et teha kukerpall.
Tunnetan lülisamba nõtkust, veri tuksleb soontes. Tean, et olen varsti veelgi võimekam, produktiivsem, olen suuteline rakendama oma täit potentsiaali. Kontrollin emotsioone teadlikult. See on vaid üks võti edukuse saavutamiseks. Perfektsionism on minu mantra.
Treeningud hakkavad läbi saama, on viimane päev “Boss of the Leaders” koolitusel. Jäänud on veel seminar “Valgustunud teadvuse arhitekt”.
Korralduskomitee on mööda põldu nagu laiali nühitud - vagude vahel lebab paberilipakas, millele keegi on justkui hajameelselt kritseldanud "Su isa on esimene sekretär!”.
IV nädal
Muld ei jäta kutsumist seni kuni saab vastuse.
Eva Labotkin, Epp Kubu, Kaspar Aus, Laura Kõiv, Lilli-Krõõt Repnau, Maria Aua ja Tanel Rander
Nimed on esitatud tähestiku järjekorras.