NB! CURRENTLY AVAILABLE ONLY IN ESTONIAN!
Eile osalesin platvormil https://elektron.live/ Liis Varese etendusel “Kõik loeb”. Liis korrutab inglise keeles, et see asi, mis nüüd algab, on eestikeelne. Selline sissejuhatus mõjub mulle märgina, et ma sisenen ühte teise kultuuriruumi. Tavavaatajad on e¯lektronil ilmselt ingliskeelsed. Neid peab rahustama ja hoiatama võõra asja eest. Aitäh, Liis! Ilmselt meelitas mind sinu juurde just see, et asi on eestikeelne ja tekstmeelne.
Teiseks meelitajaks oli kohtumise kogemus NU Performance’il. Viimane elav ponnistus. Maike ütles, et mul olid selleks kohtumiseks valed riided valitud. Tal on õigus. Mul oli kõik vale. Mina ei osanud seal olla. Kõik läks sassi. Ajarännak kuhugi minevikku, sinna, kus elav kohtumine oli veel normaalsus. Mina tulin võõrast ajast. Pean siin lõigus veel natuke vanu arveid klaarima. Jelena ei öelnud üldse neid sõnu, mida mina kuulsin. Ta ei rääkinud selles keeles, mis minuni kostus. Nõme ja sürr. Kõik sulandus üheks. Aga Jelena tegi vastukäigu. Ta tegi hiljem seda, mida ta Kanuti laval varem ei teinud. Ta muutis minevikku. Kirjutas teksti nende sõnadega ja selles keeles, mis mina olin kuulnud. No super. Nii muutis ta minu vale tõeks. Kontseptualism ei ole veel surnud. Jällegi, aitäh!
Ajad lähevad sassi. Asjad lähevad sassi. Toad lähevad ka sassi. Ja pea läheb sassi. Ja see ruum, kuhu Liis mind kutsus, on ka sassis. Kui mõlemad pooled on sassis, siis see on ühine platvorm. See on normaalsus, tegelik seisund, ühine alguspunkt, millelt saab hakata midagi looma ja vastu võtma. Sama aeg ja sama ruum. Pärast “Kõik loeb” etendust ei saa küll keegi enam öelda, et teater ei kõlba veebi. Jaak Alliku teater muidugi ei kõlba. See tekitaks arusaamatust ja kokkupõrke, seda valede ootuste tõttu. Liisi ja Taaveti oma kõlbab küll.
Vaatasin kellegi võõrast arvutit, võõraid mõtteid ilmnemas ja kadumas. Black box’iks arvuti. Page’i programm piire seadvaks vormiks. Sõna ja pilt vahenditeks. Liis soovib venitada pildi suuremaks kui lehekülg, tahtes rebida millegi suuremaks kui vorm võimaldab. Tahe on olemas, idee on olemas, aga leht ja ekraan piiravad. See õnnestub. Tapeet laotub ja laieneb. Mina kujutlen, et see retrohõnguline muster laieneb tapeediks, laieneb seinale, lakke ja siis ka põrandale. Nii tuli teater minuga ühte ruumi. Aitäh!
Üks mõte tuli veel. Kui ikka võrrelda teatriga. Liis ja Taavet olid head lavastajad. Neil oli hea mõte. See mõjus. Mis oleks olnud teisiti, kui kampa oleks võetud oma tööd tundvad näitlejad? Selle lavastuse puhul siis keegi, kes oskaks teksti ja kirjutamisega täpsemalt suunata nii enda kui ka vaataja-lugeja tähelepanu. Või võtta kampa graafilise disainiga igapäevaselt tegelev proff. Ma pean silmas ikka seda, et nad oleksid olnud näitlejad. Kontseptsioon oli lavastajatel tugev ja olemas. Ehk oleks see reaalne etenduse tegemine hoidnud vaataja tähelepanu veel enam pingestatuna.
Aga võib-olla ka mitte. Kui sa lood midagi, mis veel ei ole teada, siis ehk ei olegi vaja liiga proff olla. Muidu kaob fookus kontseptsioonilt ja hakkad nautima head näitlejat. Ma ei tea. Igal juhul vaatan ma e¯lektroni värki veel. Tahaksin, et edaspidi suhtutaks minusse sama lugupidavalt, kui suhtuti ingliskeelsesse publikusse. Soovin, et mind rahustataks, et Kaja, järgnev voog on ingliskeelne, ära muretse, ära mine närvi. Sa ei pea kõigest aru saama, sa ei pea isegi sellest aru saama, mis keeles räägitakse. Ilmselt jääd sa natuke sisust eemale, aga nautida saab ikka, mis sest, et poolikuna. Nüüd see enam ei peleta. Nüüd, kus ei püüta teatrit enam nii tõsiselt ja jäigalt võtta, saab tõesti luua voogi kaudu päris kohtumise. Aitäh!