11 kuud tagasi toimus “COWBODY/ Oh wow, it's you!” esietendus Kanuti Gildi SAALi suures saalis. Nüüd on koreograafid ja etendajad, Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo, jõudnud omadega Berliini “Fold – Fragile Welten” festivali raames, et anda lavastusele esimene suurem rahvusvaheline tõuge. Etendus toimus neljapäeva õhtul Tanzfabriki rustikaalses Gesundbrunneni filiaalis, kuhu satun haruharva. Angaaridega täidetud linnak on osavalt sisehoovi peidetud ning kerge vihm ja noirilik tänavapilt tekitab koheselt tunde, et oled sattunud järjekordse Max Payne’i missiooni algusesse. Tallinna delegatsioon on valmis metropoli “Cowbodyga” taaskohtuma.
Tüdrukud omavahel
Naised teevad kardiot ja mehed teevad jõudu – umbes nii mustvalgelt seletas keegi meessoost isik mulle neli aastat tagasi trennifilosoofiat. Mõtet lahti harutades ilmneb, et naised on järjepidevad ja mehed tugevad, välistades üpris radikaalselt üht teisest. Sellises maailmas “Cowbody” oma kohta ei leia. “Cowbody” ei skipi leg dayd ega söö steroide, et pähkel rohkem punnis oleks, sest “Cowbody” on füüsiliste ja vormiliste kompositsioonide võistlus, milles jääb peale see, kes teise omal jõul maha surub. Enamasti on meeste testosterooni sisaldus kehas suurem kui naistel, testosteroon omakorda soodustab lihaskiudude kasvu ja mõjutab rasva jaotumist. “Cowbodyle” need reeglid ei kehti. Nii Hanna Kritten kui ka Sigrid panevad end tunni jooksul füüsiliselt nõudlikesse olukordadesse, mille edukas sooritamine nõuab treenitud kehatunnetust ja keskmisest tugevamat inimest. Dekonstrueerides mõistet ennast, valgub “Cowbodyga” silme ette Põhja-Ameerika kauboi, kes Morricone saatel hobuse ja revolvriga metsiku lääne kaktuste vahel loomi karjatab. “Cowbody” pole Ameerikas, vaid meie seas ja reaalselt eksisteeriv kergelt mütologiseeritud nähtus. Esindades kaasasegset sõnamängu, milles hüpermaskuliinse kauboi nahka on asetatud naiselikud motiivid, on “Cowbody” igavikuline fenomen, mis paiskab kehtetuks paljud stereotüübid inimeseks olemise kohta.
Etenduse alguses lebab Savi teibiga kontuuritud piirjoone sees, mis tema keha proportsioone laitmatult imiteerib. Samal ajal tõmbab Tangsoo massiivset kangasse mähitud objektide kogumikku, mis etendaja miimikast järelduvalt on raske. Tehniliselt on etendajate hoiak vaba ja kergelt rohmakas, filigraansust või poosetamist kohtab harva. Pidevalt jääb selline asjuri ja tegutseja tunne sisse, hands-on ja teeme ära suhtumine, milles uinamuinal ja laiskusel pole mõtet kohale ilmuda. Enamus stseenid on väliselt kerged, kuid tuumalt paljunõudvad. Olmetegevuse ja järjepidevate korduste sisse on osavalt tikitud tehniline keerukus, mille kohta võiks nii mõnigi võhik öelda “ma oskaksin teha sama”, kuid praktikas see vett ei peaks.
Üldiselt struktuurilt on "Cowbody" hektiline. Stseenidevaheline siduv koestik tugineb suuresti erinevatele tegevustele ning kogu etenduse ajal ei leia aset ükski sõnaline dialoog. Selles mõttes on "Cowbody" üdini abstraktne kogum formatsioonidest, milles etendajad ühel või teisel määral enda järjepidevust ja jõudu representeerivad ja proovile panevad. Suurt puänti ja narratiivset lugu pole mõtet oodata. Humoorikas tahk saavutatakse deadpan suhtumisega, mis aitab kaasa ironiseeriva tooni saavutamisel.
Paradokside vastane omailm
“Cowbody” visuaalne identiteet on kaunikesti romantiline. Laval on kaks noort naist, kergelt ebatavalises ja isegi komejantlikus seisundis. Ühel on juuksepikendused ja tagumikule kleebitud hobusesaba, teine kriuksub pealtnäha ebamugavas lateks-kombekas, mida kroonib tossu eritav seljakott. Laest langeb trobikond musti tekstiilrihmasid, tossumasinad, redel, edasi-tagasi lehviv valge lipp, trampliinid ja hiigelsuur mustast tekstiilist kogum, mis erinevaid salapäraseid objekte kannab. Musta kogumi alt piilub välja teibitud sõnapaar “wow!”, mis on viiteks lavastuse pealkirja teisele poolele ning tavapärasest suurem küünal “FOREVER”, mis etenduse alguses põlema süüdatakse. Igal juhul on stsenograaf Edith Karlsoni lavakujundus pungil tähistest, mis ”Cowbody” identiteedi ellu äratavad. Erinevalt aasta tagusest Tallinna esietendusest tuleb Berliini ruumis esile helikujundus. Kõige paremas mõttes on Markus Daßau loonud “Cowbodyle” “Vandersellide laulule” sarnaneva helikujunduse, mis tänu kõlarite oskuslikule positsioneerimisele tekitab ruumis kõlakoja efekti. Sarnaselt “Cowbody” repetiitsusele naasevad Daßau sämplid korduste juurde ning restardivad seni üles ehitatud toonuse. Sellega asetatakse vaataja hetkeks tagasi stardijoonele.
Lavastust võiksin iseloomustada sõnadega järjepidevus ja pastišš. Stseenid on pikad ning tihti naastakse mõne juurde tagasi. Kõige kandvamas stseenis astuvad Savi ja Tangsoo kõrvuti asetatud trampliinidele, millel hüpatakse sünkroonis mitukümmend minutit. Kui Tallinna esilinastusel väsisin kordusest ära, siis Berliini laval õhkus tegevusest karismaatiat. Etendajate sünkroonsust ja järjepidevust oli suisa lust jälgida ja see mõjus kui üks paljudest meditatsiooni rakendustest, milles algaja mediteerijale kinnitatakse, et kui fookus kaob, siis on oluline selle juurde tee tagasi leida. Tundsin hüppamise vältel, kuidas mõte läheb olme peale, kuid pilk on pingsalt suunatud lavale, tõin mõtte tagasi ja lasin vaimul lennurežiimil laval toimuvat lihtsalt monitoorida. Sarnane motiiv kordus mitu korda ning tekitas lõpuks täitsa terves kehas terve vaim tunde. Isiklikuks hitiks oli selgi korral stseen, milles Tangsoo “kleepis” Savi justkui ämblikuna seinale. Tema kehahoiak on jäik, harali ja täiesti paigal. Hoides näiliselt ebamugavat sundasendit mitu minutit jättis Savi vaataja ootusärevalt kaela kergitama. Ega ta ei kuku? Kuidas ta seina pealt maha saab? Jõudsin nende küsimuste hekseldamisega piiripealsesse seisundisse, mis uudishimu aina juurde tootis. Tangsoole pani jällegist kaasa elama korduvalt esinev stseen, milles etendaja tõstis hiigelsuurt musta kogumikku. Istudes redeli tipus tõmbas Tangsoo köit, mille tulemusel tõusis hiiglaslik objekte peitev must mass tema taga. Kehalisest hoiakust jäi mulje, et tegemist on raske objektiga, kuid sellele kindlat vastust lavastus ei paku. Pidev huvi, kas objekt on päriselt raske või mis seal sees on ja kui kõrgele Tangsoo ikka saab selle koti tõmmatud, hoidis alati tooli serval selja sirgena.
Kulgemis(l)õpetus
“Cowbody” võitleb hinnangute vastu. Suurt üledramatiseeritud mõtet lavastus ei otsi ning seetõttu ei saa seda temalt ka paluda. Lavastuse kasuks mängib vahetu olek, millega Savi ja Tangsoo lavale tulevad. Minu jaoks mõjus “Cowbody” aasta aega hiljem enesekindlama ja küpsemana, peaaegu hüpnotiseeriva kogemusena, peale mida väljusin saalist puhanumana. Samuti sain seekord aru, et alati ei pea kõigest aru saama ja vahel on lihtsalt lõbus nähtut nautida. Seejuures on oluline nentida, et pealtnäha ambivalentse ja olmelise eesriide taga peitub suur füüsiline ja vaimne töö, mida Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo on viimased paar aastat “Cowbodyga” teinud. “Cowbody” pole mees ega naine, ta on entiteet, mis lubab vaatajal ümber mõtestada teatri tajumise reegleid. “Cowbody” on ironoseeriv, sihikindel, tugev, norme väänav, hea iseloomu ja ninanipsuga ehmatav kombinatsioon füüsiliste ja heliliste dimensioonide võimalustest, mis võtab lassosse haaratud vaataja ja vabastab ta hetkeks üleliigsest infomürast.