Astun keldrisaali uksest sisse ja kojas võtavad mind vastu rohelistes arstikitlites medõed. Seintel ripuvad ikka loosungid “ravikindlustus kõigile”, kuid päris kindlalt eesti keelt oskav Kirte Jõesaar (autor-lavastaja) keeldub minuga emakeeles kontakteerumast. Mingi clash on siinse ja välise maailma vahele tulnud. Kärt Männa abiga aitab Kirke kõigil saabujatel üleriided seljast võtta ning juhatab nad ükshaaval edasi valgesse ootesaali, kus valgesse riietatud meditsiinitöötajad meid juba ettemääratud kohtadele juhatavad. Istume neljas küljes, suunaga saali keskele. Näen postamenti, mille keskel on näritud nätsude rodu. Töötajate tempo on aeglane, kõnepruuk hillitsetud, juuksed sulnilt klambriga kuklasse kinnitatud. Hakkan mõistma, et siin ruumis kehtivad omad mängureeglid, millega ei tasu nalja teha.
Üks medõdedest (Rebecca Green) ulatab ankeedi, mis tuleb enne protseduuride algust ära täita. Selles küsitakse näiteks:
Kas sul on allergiaid ? JAH-YES/ EI-NO (jooni vastus alla)
Kas sul on foobiaid ? JAH-YES/ EI-NO (jooni vastus alla)
Lisaks loen taolist kirja: Etenduse käigus küsitakse sinult palju küsimusi, millele saab vastata jah või ei. Palume jaatavalt vastata vaid neile küsimustele, mille suhtes tunned täielikku kehalist ja vaimset kindlustunnet.
Panen allkirja alla ja ulatan selle tagasi. “Kas ma võin sulle vett pakkuda,” küsib ta. JAH. “Gaasiga või ilma?” Ilma, palun. Seejärel möödub teadvustamatult pikk aeg, mille jooksul teevad etendajad (ka Sofia Filippou ja Liisamari Viik, neid on saalis viis) kõigile osalistele erinevaid ettepanekuid: Kas sa tahad, et ma laulaksin sulle? Kas sa tahad, et ma toetuksin sulle? Kas sa tahad mu pead hoida? Kas ma võin su pulssi võtta? Kas sa tahad mu kõhuhääli kuulata? Kas sa soovid kallistust? Musi laubale? Soovid apelsini süüa? Aga õuna? Kes soovib, saab jalavanni ja seljamassaaži, kes ei soovi, võib rahulikult oma kohal istuda.
Ühel hetkel otsustavad meditsiinitöötajad teha suitsupausi. Me saame nende mõnusat melu jälgida läbi akende. Saalis tekib juba vestlus ja muljete vahetamine. Etendajad saabuvad õndsas rahus ja istuvad meie kõrvale. “Kas sa tahaksid mulle vett tuua?” küsib ta. JAH, vastan ma. “Gaasiga palun.” Mõneks ajaks tekib saalis justkui rollide vahetus, kuid olukord ei püsi kaua. Peagi olen veeretkelt tagasi istumas ja küsimused liiguvad minu suunas. Alati ei saa ma vastata täiesti informeeritult. Näiteks küsib üks etendaja minult, kas ma sooviksin harjutada. “Harjutada mida,” küsin ma. Pean siiski vastuseta otsuse langetama. Kui ma olen nõustunud, tuuakse mulle plastikust nukupea ja me hakkame kõrvalistujaga koos vaikselt patsi punuma.
Ülejäänust erinevad veel kaks stseeni, mida võiks ehk tantsulisekski pidada. (Kodulehel on ürituse päisesse märgitud PERFORMANCE/TANTS, etendajate õppekavagi on füüsiline etenduskunst, mu ootused on kõrgel ja neid ei peteta.) Ühel hetkel haarab Liisamari Sofia pea usalduslikku haardesse ning hakkab teda hellalt mööda ruumi liigutama. Sofia on kõikuv ja ebalev nagu hirv. Teised arstid esitavad küsimusi ja panevad Liisamarilt saadud tulemused oma ankeetidesse kliinilise täpsusega kirja. Kehakaal: 59 kilogrammi. Lõunasöök: võileib singi ja juustuga. Usutlusest areneb tants ja varsti keerlevad-maaldevad Sofia ja Liisamari kaelakuti põrandal. Kuskil sündmuse lõpusirgel jääb aeg peaaegu et täielikult seisma. Etendajad vajuvad aegluubis põrandale ning mõtted hakkavad liikuma oma rada. Ühel hetkel märkan, et Liisamari seob prügikoti kokku ja hakkab põrandat pesema. Sofia ja Rebecca seisavad ukse kõrvale meid välja juhatama ning Kirte ja valveõde Männa naasevad fuajeesse, et meile mantlid ja moonakotid selga aidata. Leiame end taas keldrisaali esiselt munakivisillutiselt, ometi ühe turvalise ja julge ruumi võrra rikkamana.
Fotod: Jaan Krivel, Kirte Jõesaare lavastusest "Anna mulle end"