Eelmise aasta oktoobris avaldatud avalikus kirjas nõudis kogukond Eesti Kunstiakadeemia tudengeid, töötajaid ja vilistlasi selle juhtkonnalt, et kool katkestaks Erasmuse partnerlussuhted Holoni Tehnikaülikooliga, mis toetab avalikult Iisraeli kaitseväe rünnakuid Gazas ning võtab vastu annetusi Iisraeli kaitsejõududega seotud heategevusorganisatsioonidelt. Pärast seda, kui tudengid olid avanud Instagrami konto nimega EKA in Solidarity with Palestine, nõudis akadeemia enda nime kohest eemaldamist kontonimest. Nimelt levis kooli siselistis ametlik kiri, mis sedastas, et akadeemia on apoliitiline institutsioon, paludes selle nimel tehtud poliitiliste avalduste kohest eemaldamist ühismeediast ning viidates tudengite tegevusele üldiselt ja umbisikuliselt.
Pärast seda, kui akadeemia nõudis, et tudengid eemaldaksid kontonimest kooli nime, sai sellest Community in EKA for Palestine.[1] Vastuseks tudengite avalikule kirjale saatis rektoraat teaduskonnale ja üliõpilastele välja avalduse, mida juhatas muuhulgas sisse lause: „Kahjuks on Lähis-Idas taas puhkenud julm ja verine konflikt“. Mõned päevad hiljem otsustas kool korraldada paneeldiskussiooni pealkirjaga “Lähis-Ida konflikt”, mis proovis ‘konflikti’ osapooli käsitleda võrdselt ja neutraalselt. Apoliitilisele institutsioonile kohaselt pakkus kool peamiselt aega ja kohta teema käsitlemiseks, adresseerimata kordagi enda rolli või vastutust.
In a Sideways Manner Bulletin 3, 3.11.2023, kirjutas Fatima-Ezzahra El Khammas, disainisid Linnea Lindgren ja João Pedro Nogueira
Infrastruktuuri kriitika
Viimase kümnendi jooksul on kunstiväljal toimunud üha äratuntavam nihe institutsiooni kriitikast infrastruktuuride kritiseerimisele.[2] Sellele nihestusele on pühendunud paljud süsteemikriitilised aktivismi, publitseerimise ja sotsiaalse kunsti praktikad, mis püüavad astuda vastu erinevatele ummikseisudele nagu majanduse ohjeldamatu finantsialiseerumine ja ulatuslikud kliimamuutused.[3] Infrastruktuuri kriitika keskmes on institutsiooni põimitus “objektiivsete (ajalooliste, sotsiaalmajanduslike) ja subjektiivsete (sealhulgas afekt ja kunsti subjektiviseerumine) tingimustega, mis on vajalikud institutsiooni enese ja selle kriitika eksisteerimiseks.”[4] 2016. aastal avaldatud artiklis “Between Not Everything and Not Nothing: Cuts Towards Infrastructural Critique” kõneleb Marina Vishmidt ennekõike “endise lääne”[5] ehk postkommunistliku, 1989. aasta Berliini müüri lagunemise järgse lääne kontekstis, kus globaalne, rahvusvaheline ja võrgustunud kaasaegse kunsti väli tegutseb valitseva neoliberaalse turu- ja poliitilise ideoloogia kiuste ning vaimus. Ent infrastruktuuri kriitika on sageli vähemal või rohkemal määral olnud juba esindatud sotsiaalsetes- ja institutsioonikriitilistes kunstipraktikates alates 1960ndatest. Mõelgem näiteks selliste kunstnike nagu Andrea Fraser, Hans Haacke või Mierle Laderman Ukeles praktikatele ning rühmituste Art Workers’ Coalition, Working Artists and the Greater Economy (W.A.G.E.) ja Gulf Labor Coalition tegevusele. Neid kunstipraktikaid seob kunstniku agentsuse kasutamine selleks, et tuua nähtavale kunstivälja majanduslikud huvid ja suhted ning sotsiaalpoliitiline reaalsus, milles kunstiloome toimub.
Vastupidiselt institutsiooni kriitikale, mida iseloomustab institutsionaalsete piiride, “sisemise” või “välise” ja “kulisside taga” või “avalikkusele suunatud” positsioonide artikuleerimine, tunnistab infrastruktuuri kriitika, et seda piiri ei eksisteeri. Teisisõnu, kunstiruumid on spetsiifilised, kuid mitte eraldiseisvad ülejäänud elust või üldiste materiaalsete infrastruktuuride toimimisest. Kui institutsioonikriitika keskendus kunstiinstitutsioonide võimudünaamika kaasosaluse paljastamisele ja kritiseerimisele, siis infrastruktuuri kriitika jätkab seda, kasutades samaaegselt kõnealuseid institutsioone ja kunstniku positsiooni, et mõtestada ümber nende funktsiooni ning sekkuda laiematesse poliitilistesse ja majanduslikesse struktuuridesse.[6]
Infrastruktuur on defineeritav korduvate tegevuste kogumina, milles on teatud aja jooksul talletunud materiaalsed tingimused ja sotsiaalsed suhted. Nagu Vishmidt kirjeldab, on infrastruktuur nähtamatu ja toimib taustal, mistõttu ei mõtle me kuigi tihti selle olemusele. Jäädes enamasti märkamatuks, paljastab infrastruktuur ennast hetkel, mil selle jätkumises tekib auk/nihe/katkestus, mille tulemusel saavad nähtavaks teatud ajaloo- ja võimusuhted. Katkestusi infrastruktuuris on viimaste aastate jooksul olnud mitmeid, alates pandeemiast ja kliimakatastroofidest lõpetades sõdade ning kasvava majandusliku ebavõrdsuse ja polariseerumisega. Kliimaprotestid, solidaarsusliikumised (Black Lives Matter) või ka näiteks quiet quitting[7] ja anti-work liikumised viitavad kõik moel või teisel katkistele infrastruktuuridele ning vastumeelsusele jätkata vanaviisi. Nende probleemide põhjus-tagajärg seostest ei saa enam mööda vaadata.
EKA kogukonna solidaarsusaktsioon Palestiina toetuseks leidis aset mitmete teiste sarnaste protesti-liikumiste ja katkestuste kontekstis, mis viimaste kuude jooksul Ameerika ja Euroopa ülikoolides avalike kirjade, protestide ja laagrite näol hoogu on kogunud ning ka selle teksti kirjutamise hetkel aset leiavad. Nende nõudmine on ühine: et ülikoolid katkestaksid suhted Iisraeli akadeemiliste asutustega, mis on ideoloogiliselt motiveeritud ja toetavad Iisraeli apartheidi režiimi ning genotsiidi Palestiina rahva vastu. Seejuures on ülemaailmselt ilmsiks tulnud mitu juhtumit, kus Palestiina nimel avalikkuses sõna võtnud akadeemikuid, kriitikuid ja kultuuritöötajaid vallandatakse või vaigistatakse oma seisukohtade tõttu.[8] See on pannud proovile sõnavabaduse[9] ja õiguse rahumeelselt protestida[10] ning taaselustanud diskussioonid akadeemilise vabaduse üle.[11]
Community in EKA for Palestine poolt asutatud esialgne Instagrami konto EKA in solidarity with Palestine, – mis lubas arvata, et tegu võiks olla kooli ametliku seisukohaga, – tekitas esmapilgul väikese, kuid tähelepanuväärse nihestuse infrastruktuuris. See võimaldas märgata ideoloogilist topeltstandardit: solidaarsust näidatakse sõjalistes konfliktides valikuliselt, mida kinnitavad EKA poliitilised avaldused Ukraina toetuseks. Akadeemia apoliitilisuse seab kahtluse alla juba ainuüksi tõsiasi, et selle nimes on Eesti, mis, pole kahtlustki, viitab lojaalsusele Eesti riigiga. Akadeemia avaldust tuleks seejuures võtta täie tõsidusega: juhtkonnalt ei saa oodata mingit autentset poliitilist seisukohta, kuivõrd poliitika jääb ennekõike pedagoogilisele ja arutelude tasandile, mistõttu eksisteerib kooli seisukohtade ning tudengite/töötajate seisukohtade vahel nn. double bind, kus poliitilisus on okei seniks, kuni see ei lähe “sisust” kaugemale, see tähendab pole tõeliselt poliitiline.[12]
Siinkohal põrkume vastu institutsionaalset, metafoorset seina. Olgugi, et tudengite poliitiliselt laetud ja ühiskonnakriitilist loomingut tunnustatakse, – suisa julgustatakse õppekavades, mis kriitilist mõtlemist treenivad ja lihvivad – on see määratletud lubatud kriitika piirides.[13] Nõnda võib akadeemia poolt dialoogi vaimus organiseeritud “Lähis-Ida konflikti” teemalist vestluspaneeli näha pigem hoolikalt kureeritud lubatud kriitika piiride etendamisena, kui institutsionaalse vastutuse võtmisena. Kui sama paneel oleks käsitlenud akadeemia dekoloniseerimist, selle rolli ning vastutust tudengite ja töötajate seas, keda sõda mõjutab ning kelleta akadeemiat kui sellist ei eksisteeriks, oleks see pakkunud võimaluse näha suletud, apoliitilisest ning neutraalsest institutsioonist kaugemale. Otsust korraldada vestluspaneel “ekspertidega”, mis käsitles geopoliitilist olukorda, võib näha kui tähelepanu kõrvale juhtimist sellelt, mis oli solidaarsusaktsiooni tegelik tuum – Iisraeli akadeemilised asutused on osa selle koloniaalprojektist, toetades avalikult Palestiina rahva represseerimist ning nende väline maine on üles ehitatud üliõpilaste akadeemilisele vahetusele programmide kaudu nagu Erasmus.
Akadeemia apoliitiline positsioon joonistas maha selged institutsionaalsed piirid selle vahel, mis toimub “sees” ja “väljaspool” – sisult poliitiline, kuid väliselt neutraalne. Infrastruktuuri normaalses, igapäevases toimimises tekkinud väike, kuid tähelepanuväärne katkestus, mida Community in EKA for Palestine poolt saadetud avalik kiri kaasa tõi, oli üheltpoolt püüd võtta institutsiooni vastutusele inimõiguste väärtuste eest, mida nad väidavad end toetavat. Teisalt tegi see nähtavaks akadeemia kui institutsiooni, mis ei praktiseeri tingimata seda, mida ta jutlustab. Rumeenia päritolu, Hollandis tegutsev kunstnik Alina Lupu on seoses pro-Palestiina bänneri eemaldamisega Rotterdami Piet Zwart Instituudi fassaadilt 2021. aastal, kirjeldanud tabavalt seda, kuidas akadeemia rakendab mitmekesisuse, sallivuse ja poliitilisuse fassaadi peamiselt oma maine tõstmiseks, kuid taganeb vastutusest selle kogukonna ees:
I guess it’s safe to say, in the case where statements have gone missing or advocate neutrality after teaching decolonial theory, that your institution isn’t woke, it’s just instrumentalizing you for street cred. It’s taking your hopes, your dreams, your aspirations, your country of origin as a marker for international reach, tolerance, and openness. And this used to be fine up until recently, up until spines started growing left and right within the art field. This used to be a symbiotic relationship. I scratch your back, you scratch mine. I give you my support, you give me yours. /…/ You take my image, you bend it and fold it and turn me into a worthy product. /…/ In spite of the students asking on an open online stage, there was no instant materializing of general institutional accountability. But when faced with the sincerity of the demand, the institution laid itself bare as what it is, a neoliberal instrument which can be used to further one's career but isn’t a real community, with ties that bind, but merely a casual, temporary, colorful, accumulation of individualities.[14]
Kuivõrd üliõpilased avastavad ja avalikustavad üha enam oma poliitilist kuuluvust, seisavad akadeemilised institutsioonid silmitsi küsimustega, mida nendega peale hakata. Apoliitiline hoiak ei tule üllatusena, kuid peaks jääma vaidlustatuks infrastruktuuri kriitika kaudu, mis hõlmaks lisaks ideoloogilistele ka materiaalseid tingimusi, milles teadus- ja kunstiloome aset leiab. Akadeemia neoliberaliseerumine, individualism, konkurents ja ebakindlad töötingimused, kus ületöötamine on norm, mitte erand, ei mõjuta ammugi ainult selle töötajaid ja õppejõude.[15] Neoliberaalne poliitiline ja majanduslik kontekst, peegeldub tagasi teooria ja praktika vahelise tasakaalustatud suhte häirituses, mis on tudengite loomepraktika kujunemise eelduseks, kuid millele turg osutab selle igast küljest survet nagu on näidanud Pascal Gieleni analüüs kunstniku biotoobist.[16]
Kunstivälja business as usual konkurentsile ja tunnustamise poliitikale üles ehitatud tingimustes on solidaarsuse näitamine ja ainuüksi organiseerumise potentsiaali avastamine, – ammugi ühiste eesmärkide nimel reaalselt tegutsemine, – seda raskem, kuivõrd see rajaneb autonoomia müüdile, mis võimaldab selles tegutsejal põgeneda kunstiinstitutsiooni turvalisse sõltumatusse kohe, kui asjad lähevad päriselt poliitiliseks. Ent nähes end autonoomse ja sõltumatuna (samuti apoliitilisena) – mitte mõjutatuna teiste institutsioonide, võimu või turu poolt – tegeletakse kunstiväljal samaaegselt oma seisukohtades ja kriitikas läbivalt kõigi nende elementidega.[17] Autonoomia on maagiline tolm, mis teeb kunstiakadeemiad ahvatlevaks ja kunsti kriitilised voorused vahendiks, mille kaudu toimub selle väärtustamine. Infrastruktuuriline lähenemine seab kunsti autonoomia kuvandi kahtluse alla, kuivõrd sellega põrkuvad kunstivälja tegelikud ideoloogilised ja materiaalsed tingimused. Kunstiväli ei eksisteeri muust maailmast lahus, vaid eeldab “elu ja kunsti” vabamat vaheldumist. Solidaarsuse näitamine valdkondade üleselt on liikumine õiges suunas, et uuristada süsteemi tavapärasesse toimimisse auk, millest ideed saaksid läbi libiseda ja anda lootust muutusteks. Katkestused infrastruktuuris, olgu need nii väikesed kui tahes, osutavad sellele, mis saaks olla teisiti.
[1] Community in EKA for Palestine.
[2] Vishmidt, M. (2017). Between Not Everything and Not Nothing: Cuts Towards Infrastructural Critique. In M. Hlavajova and S. Sheikh (Eds.), Former West: Art and the Contemporary After 1989 (265-269). Cambridge, MA: The MIT Press.
[3] Kogumikus “Between the Material and the Possible. Infrastructural Re-examination and Speculation in Art” on kokku koondatud erinevate autorite kirjutised, mis käsitlevad infrastruktuuriga seotud kunstilisi sekkumisi viimase kümnendi jooksul. – Baroni, B. E. (Ed.). (2022). Between the Material and the Possible. Infrastructural Re-examination and Speculation in Art. London & Oldenburg: Sternberg Press and Edith Russ Haus für Medienkunst.
[4] Vishmidt, M. (2017). Between Not Everything and Not Nothing: Cuts Towards Infrastructural Critique. In M. Hlavajova and S. Sheikh (Eds.), Former West: Art and the Contemporary After 1989 (267). Cambridge, MA: The MIT Press.
[5] FORMER WEST on pikaajaline, riikidevaheline uurimis-, haridus-, kirjastamis- ja näituseprojekt kaasaegse kunsti ja teooria valdkonnas, mille organiseerija ja algataja on Hollandis, Utrechtis tegutsev platvorm BAK, basis voor aktuele kunst. Vaata ka: https://formerwest.org/About ja https://bakonline.org/en
[6] Zammit, M & Lupu, A. (2023). Institutional Critique Is Not Enough We Need to Target the Infrastructure. Tijdschrift Kunstlicht. Volume 44, 2023, no.4, 20-29.
[7] https://www.newyorker.com/culture/2022-in-review/the-year-in-quiet-quitting
[8] Kunstiväljal sai see mõtteliselt alguse 2023. aasta oktoobris Artforumis ilmunud avalikust kirjast Palestiina toetuseks, kuhu kirjutasid alla paljud kunstitöötajad, teiste seas väljaandes töötav David Velasco, kes seetõttu vallandati.
[9] Saksamaal on antisemitismivastane võitlus üha enam suunatud progressiivsete häälte vastu, sh. kunstnike, kes ei nõustu riigi valitseva arusaamaga poliitilisest olukorrast Iisraelis/Palestiinas. See on kultuuriasutusi viinud vabatahtliku enese-tsensuurini, keeldudes juba eos pakkumast platvormi neile, kes võiks Iisraeli suhtes kriitilised olla. – Morris, L. & Brady, K. (2023, 23. detsember) In Germany’s struggle against antisemitism, the arts are suffering. The Washington Post. https://www.washingtonpost.com/world/2023/12/22/germany-antisemitism-israel-gaza-arts-censorship/
[10] Tartus keelati Palestiina toetuseks korraldatud meeleavaldus ning Tallinnas trahviti meeleavaldusel osalejaid, kes kasutasid “Jõest mereni” loosungit. Eesti Inimõiguste Keskus pöördus trahvitud meeleavaldajate kaitseks kohtusse. – Grossthal, K. (2024, 22. jaanuar) Meeleavalduselt ära viidud noori kohtus kaitstes seisame väljendusvabaduse eest Eestis. Kuidas sellest aru saada? Eesti Inimõiguste Keskus. https://humanrights.ee/2024/01/meeleavalduselt-ara-viidud-noori-kohtus-kaitstes-seisame-valjendusvabaduse-eest-eestis-kuidas-sellest-aru-saada/
[11] Akadeemilise vabaduse kaitsmist on kasutatud ühe argumendina Iisraeli boikoteerimise vastu, kuivõrd see välistaks koostöö sealsete teadlastega. Judith Butler on osutanud selle vabaduse mõiste kitsikusele, kuivõrd see eirab tegelikke tingimusi, milles seda vabadust praktiseeritakse – tingimusi, mis paljudel Iisraeli ja Palestiina elanikel puuduvad. Maya Wind väidab hiljuti ilmunud raamatus “Towers of Ivory and Steel – How Israeli Universities Deny Palestinian Freedom”, et Iisraeli ülikoolid on oma asutamisest alates osalenud Palestiina teadlaste represseerimises, piirates nende vastuvõttu ja lubatud teadus- ning õppetöö piire. Vabaduse ja demokraatia mainele tuginedes jätkavad Iisraeli ülikoolid Palestiina tudengite ja teadlaste vabaduse eitamist.
[12] Silvio Lorusso on hästi sõnastanud selle dünaamika, mis avaldub institutsionaalse hoiaku ja tudengite/töötajate hoiakute vahel seoses 2021. aastal Rotterdami Piet Zwart Institute’i fassaadilt eemaldatud pro-Palestiina bänneriga. – Lorusso, S. (2021, 18. mai) Notes on the WdKA’s Removal of a Pro-Palestine Resistance Students’ Banner. Institute of Network Cultures. https://networkcultures.org/entreprecariat/notes-on-the-wdkas-pro-palestine-resistance-banner-removal/
[13] Suhail Malik juhib raamatus “Politics of Study” tähelepanu sarnasele probleemile, väites, et professionaliseerumise nimel on kunstikoolidest saanud zombikriitilised institutsioonid, mis õpetavad kriitilisi kunstipraktikaid ja aitavad kaasa üldiste sotsiaalpoliitiliste arusaamade kujunemisele, kuid ei paku vahendeid vastuhegemooniliseks tegevuseks. Kriitiliste seisukohtade esitamine kunstivälja jaoks aktsepteeritud raamistikus võimaldab jätkata tegutsemist samades võimumehhanismides. – Malik, S. (2015). Art Education and the Predicament of Professionalised Criticality. In S. M. Hansen & T. Vandeputte (Eds.), Politics of Study (52-54). Open Editions.
[14] Lupu, A. (2021) The Palestinian Conflict Rippling Across Dutch Educational Institutions. https://theofficeofalinalupu.com/printed-matter/the-palestinian-conflict-rippling-across-dutch-art-educational-institutions/
[15] Seda, kuidas akadeemiliste töötajate tasustamata ja vabal ajal tehtud töö hoiab ülikoole elus, on vähenenud rahastuse ning neoliberaalse mõtteviisi taustal kirjeldanud Kadri Aavik. – Aavik, K. (2018, 27. aprill) Neoliberaalne vampiirülikool. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/neoliberaalne-vampiirulikool/. Birgit Poopuu on omakorda arutlenud, miks akadeemilised ametiühingud ei edene ja tõdenud, et ülikoolides ei nähta probleemide struktuurset tausta, vaid vastutus pannakse indiviidile. Seda soodustab omakorda neoliberaalne majandusmudel, mille alusel ülikooli juhitakse. – Poopuu, B. (2023). Miks akadeemilised ametiühingud ei edene? Vikerkaar, nr 1-2, 76–91.
[16] Kunstniku biotoobi kontseptsioon, hõlmab kodu, kolleege, turgu ja avalikku valdkonda, mille vahel loovisikud liiguvad ja mille tasakaal on vajalik selleks, et loomepraktika oleks jätkusuutlik. Sellele osutab vastupanu loomemajanduse keskne lähenemine kultuurile ning püüd kujundada ühtset Euroopa identiteeti näiteks kõrghariduse programmide ühtlustamise kaudu (Bologna deklaratsioon), mis teeb lihtsamaks akadeemilise vahetuse, kuid sunnib ülikoole üksteisega konkureerima ja tegutsema turuloogika alustel. – Gielen, P. (2020). Reframing European Cultural Production: From Creative Industries towards Cultural Commons. Reshape. https://www.reshape.network/article/reframing-european-cultural-production-from-creative-industries-towards-cultural-commons. Vaata ka: Gielen, P. & De Bruyne, P. (2012). Introduction. The Catering Regime. In P. Gielen & De Bruyne (Eds.), Teaching Art in the Neoliberal Realm. Realism versus Cynicism. (2-11). Amsterdam: Valiz.
[17] Sadaawi, G. (2022) Vapid Virtues, Real Stakes: Diagnosis for Left Art Protocols. In B. E. Baroni (Ed.) Between the Material and the Possible. Infrastructural Re-examination and Speculation in Art. (76) London & Oldenburg: Sternberg Press and Edith Russ Haus für Medienkunst.