NB! TEXT ONLY AVAILABLE IN ESTONIAN CURRENTLY!
A river flows from ashes from Kaspar Aus on Vimeo.
MN600721.mp4 from Kaspar Aus on Vimeo.
Magasini toimetus (Eva Labotkin, Epp Kubu, Lilli-Krõõt Repnau): Millest räägib sinu viimane videoteos? Mis on selle impulss? Kas sa valgustaksid oma loomingulise protsessi tagamaid?
Kaspar Aus: Sosistan, eelmise aasta alguses läksin Iisraeli vennale külla. Enne minekut kujutasin ennast Vahemere äärde rannaliivale, vaatamas mere horisondist ülesse taeva poole, kust läheneb tasa ja targu tumerohekas rauatükk järjest valjemaks muutuva heliga. Tegelikkuses, kui kohale jõudsin, anti mulle hoopis uued rõivad selga. Ööbisin mitu nädalat magamistoas, mis oli metallukse, raudselt suletava akna ja betooni valatud seintega, et riikliku eriolukorra ajal sinna peitu pugeda.
Taju viis mind igal õhtul Tel-Avivi randa jalutama. Võtsin ette koreograafia loomise kohalikus pargis. Liigutasin maasse läbi keharaskuse ja hingamise oma kujutluspilte, et sealt saaks kasvada midagi ilusat. Lõin mõttestruktuure, mida endas korrata. Otsisin vaimsest ummikseisust väljapääsu. Juba enne lendu bussis teel Vilniusesse ilmutas mulle justkui kaitseingel kilekotina.
Hiljem teel Jeruusalemma ilmutas järgmine olevus helevalge peegeldusena otse rongi aknast. Jeruusalemmas läksin juhuste kokkulangemise saatel noore juudi mehe juurde, kes juhatas mind oma kodus keldrituppa. See maja asus üsna linna keskmes, mitte kaugel Vanalinnast. Keerdtrepil teretas mind äratuntav abstraktne kunst. All oli kõik nii pilla palla, nagu bändi proovikas, aga siis veel palju muud kola. Keskel oli laud, kuhu sai pikali heita. Lamades nägin paremal pool seinas lae all kahte kandilist väikest akent üksteise kõrval, kust langes ruumi päevavalgust. Viibisin koos temaga mõnda aega. Mina olin laual pikali ja tema istus. Vestlesime isiklikel teemadel. Varbaotstes oli tunda külma. Mu teadvus muutus selgeks, täis vaikust, valgust ja rahu.
Olin pärast rõõmus ja avatud. Külastasin Jeruusalemma kunstimuuseumi, käisin kõrbes ja Surnumere ääres. Ronisin varahommikul enne päikesetõusu koos vennaga Masada mäe otsa, kus oli toimunud massigenotsiid. Kogu viibimine Iisraelis oli minus tekitanud täieliku paradiisi ja lõputu avaruse tunde.
Kui jõudsin läbi Vilniuse tagasi koju Tallinnasse, siis tajusin hoopis midagi muud. Olin sattunud põrgusse. Magasin soojaveepaagiga. Püüdsin väikevennale kaissu ronida. Mind ehmatasid vanad mustrid. Helgema seisundi poole viis ajapikku sõprus, pallimäng ja Kloostrimetsa männid. Kõik muu tundus surutisena. Siis hakkas järjest enam ühiskonnas end ilmutama Koroona, mis oli minu jaoks olematu, võrreldes pingetega enda sees. Surusin ennast asju tegema, tekkis kaos. Ainuke võimalus oli lõkete tegemine, millega hakkasid kaasa tulema ka sõbrad ja tuttavad. Takerdunud põrandaehitus suvilas, meditatsioon ja Pääsküla raba oja on ka meeles. Ma olin siis ühe suure ja enda jaoks tundmatu hirmu küüsis.
Selgemaks läks pilt resideerumisega Massiaru koolimajas, kus sain endaga olla ja loomingusse kuidagi teistmoodi süveneda. Seal hakkas sündima keha ja ruumi tajust tekst ja luuletus, mis avaldati nüüd Moskvas kureeritud kunstiväljaandes* ja kannab pealkirja „Liikuv koda“. Nii et hakkaski sündima poeesiat, mis kokkulangemiste ja äratundmiste jadana kasvab siiani. Ilmselt nendest impulssidest sündis edasi ka see video hämaras, mida filmisin ööl vastu haiglaoperatsiooni selle aasta alguses. Olin oodanud koroona tõttu songa operatsiooni järjekorras tervelt aasta aega. Tundsin, et pean enne tantsima kui magama pannakse. (naerab) Nõnda läksingi mere äärde, et lõkke valguses liikuda. Juhuslikult tuli tunne ja idee telefoniga filmida. Tantsuga tekkisid tunded ja mõtted, millest lahti lasta. Võtsin seda oppi väikest viisi osalusperfokana või rituaalina. Pärast monteerisin videot hämaras, kuna päevavalguses ekraanilt midagi ei paistnud, ja hämaras hakkaski ta mulle rohkem huvi pakkuma ja mõju avaldama. Näen seda videot rütmi ja liikumisena, see on täis nüansse, mida tavapärases elus vähemalt minu jaoks ei eksisteeri. Soovitan vaadata täisekraanvaates ja samuti hämaras. Ja eks ikka on see lisaks kõigele muule ka oma enese peegelpilt. Muutumise manifestatsioon. Kuigi tegelaskujuna ma videost äratuntav ju pole. Vot selline lugu. Sosina lõpp.
kunstiväljaanne „Arvo Pärt“, autor, toimetaja ja väljaandja Sergei Lotsmanov, Moskva 2020
Magasini toimetus: Kevadel tegid video, kus tantsid öösel autotulede valguses. Kas sa näed mõttelist seost nende kahe teose vahel?
Kaspar Aus: Selle mõttelise seose saab loomulikult luua. Sisuliselt ma neid kokku ei viinud. Need on pigem nüüd hiljem nõnda kokku pandud siin.
Mis see mõtteline seos siis oleks?
Magasini toimetus: Kuidas töötamine kunstikollektiivides on mõjutanud sinu sooloprojekte?
Kaspar Aus: Olen püüdnud hoida koostegemisi sooloprojektidest eraldi, et saaksin aru, mis on minu töö ja mis on töö koos teiste inimestega. Millegipärast on see mulle olnud oluline. Ma pole võimeline teistele inimestele sõnades lahti seletama sisu, et mis see on. Ma küll aga saan viia inimesi kontakti selle sisuga. See tähendab, et minus või minu poolt tajutavas kõiksuses peab olema armastust, mida endas kultiveerida, mida teistega jagada. Aga mul on hoopis vastupidised tunded, et tihti inimesed ei taipa, mida mõtlen või öelda tahan. Või hoopiski ei saa aru ja käivitub grupis kellegi teise plaan või idee. Pean koheselt hakkama suhtuma kriitiliselt oma tunnetesse ja sellesse, mida otse tajun. Päris raske on, kuidas siis koos kulgeda. Aga see on minu probleem. Armun oma mõtetesse liiga ruttu ja loominguline tuhin õhin tuleb peale. On olnud ka koostöid, kus taipamine on õhust haaratav, teine inimene on justkui meele pikendus, täielik usaldus ja kontakt. Aga need on olnud loomingulised paarisuhted, mitte nii väga grupiga. Loomulikult on imeline kulgeda ühe organismina ja oluline on see, mida luuakse, mitte see, mida mina või keegi teine mõtleb, et võiks luua. Aga siis peab ühises väljas see miski olemas olema, mida luuakse. Ideede maailm. See võib olla väga ilus ja ülendav. Inimlikud ihad, kiindumused ja tahted peaksid olema allutatud sellele. Puhas kristall või teemant. Aga loomulikult, mis on minu kogemus kollektiivis, et inimesed saavad panustada ebavõrdselt aega loominguga tegelemiseks, ja prioriteedid elus võivad erineda. Keegi võib ikkagi jääda kannatajaks, kes ei saa oma hinge ja südant grupiga avada, mis võib olla tegelikult tingitud väga erinevatest põhjustest. Kollektiivne looming, kus puudub nii öelda kunstiline juht, on väga kompleksne ja huvitav teema. Aga üldjuhul on grupis palju sotsiaalsem ja energia liigub, miskit võib ootamatult muutuda, inspireerivat salapära ja teadmatust üksteise suhtes on õhus palju.
Kuidas see on mõjutanud soolotegevust? Tegelikult soolot tehes sa ei tee seda üksi. Sa suhtled inimestega, saad erinevaid impulsse, lepid ruumi ja aja osas kokku. Inimesed on kogu aeg ümberringi sinust eemal või sinuga koos. Tänu teiste inimeste kontaktile ongi võimalik soolot teha, see ei ole vaakum. Looming on omavaheline suhtlus. Keegi mõjutab oma olemisega sind rohkem, keegi vähem. See on mitu, mitte üks. Soolos küll aga saad kogu kunstilise terviku suhtes lähtuda oma enese intuitsioonist.
Magasini toimetus: Kuidas on läinud Sinu viimase aja kulgemised, kuidas võrdled praeguseid meeleolulised kevadise koroona ajaga?
Kaspar Aus: Kulgemised on olnud loomingulised pärast seda, kui kaubarong Valgemetsa ööpimeduses mu pea kohalt üle raudse silla vuhises nii, et tekkinud heli läbistas kogu minu keha ja vaimu. Sellest helist moodustus üle jõe betoonseinale kahest vertikaalsest kõrvuti langevast roostenirest Tempel. Lisaks olen natuke enda jaoks avastanud ka Tartut. Kui sinna lähen, siis hakkan kohe luuletama. (jälle naerab) Töötan ka uue etenduse kallal, ja ei tea veel täpselt, kuhu suunas see liigub. Tajun, et olen sellega pingsalt tegelenud juba alates eelmise aasta juunist. Alles nüüd olen kokku pannud kolmeliikmelise loomingulise meeskonna, kellega koos tegime sügisel õunasiidrit. See küll kukkus välja väga maitsev. Loodan, et kõik läheb hästi.
Võrreldes kevadise koroona ajaga tunnen ma end vabamalt ja ei muretse olukorra pärast nii palju. Usun, et kõik on muutumises, ja see raske aeg kogu ühiskonna jaoks saab varsti läbi.
Väike lisamaiuspala
"Vaikiva järve peal tuli. Talviku ja Järv jääl. 10.02.2018 - 19.05.201
liikudes saab pisikest leeki. Tulihingeline taevas, et meid
2007. aasta 1. Elul on elu. Hämarais tiirutab."
Soolol kui soolol ja selle peal
2007. aastal oli eesti likvid 100 000 m2. Soolo
pseudokangelane, et, etenda alterego, on olevus,
2) kui see ei ole Tema nimi Sarah kohta. Tatjana Datlivas
olemi, mis on seotud inimpsüühikaga.
Tatjana Hüljeste pitsat, mis on ja valged, mille
jaan aimata. Tatjana Olevusena,
kus on objekt, miss 000 000 000 000 000 000 000 000 00 Alles 10 000
miss, miss õues, rütmide ja rütmide objektid ilu ja
2) kui see ei ole nii