Selleks ajaks, kui ma De Bottoni “Muret staatuse pärast” lugesin, oli mul kogunenud hulk kentsakaid kogemusi, mida ma päris täpselt ei osanud mõtestada, aga mis olid seotud erinevate rollidega, mida me elus täidame. Tegelikult, loomulikult, puutuvad nendega kokku kõik inimesed, aga kui pikalt või kui palju ühes või teises rollis viibitakse, on muidugi inimeseti erinev. (Märgin siin igaks juhuks ära ka ilmselge, et minu kogemused on subjektiivsed ning minu tõlgendused veel enam; niisamuti ei välista ma, et negatiivseid reaktsioone ei ole pälvinud mitte minu kaheldav staatus, vaid lihtsalt ligipääsmatu iseloom või arusaamatu tegevus. Samuti märgin ära teise ilmselge: minu võimalus neid asju kirjeldada näitab ennekõike mu väga suurt privilegeeritust. Olles võtnud elus mh ka rolle, mis staatuseredelil on justkui allajoonitult baseline’ist allpool, saan sõna võtta kolleegide või kaaslaste eest, kel seda platvormi kunagi pole.)
Kui ma põgusalt ajakirjaniku rolli täitsin ja puhuti ka näitlejatega intervjuusid tegin, märkasin vahel, kuidas suhtumine minusse muutus ka nende inimeste poolt, kes mõnel teatripeol mind kaasteatraalina enamvähem tõsiselt võtsid - nüüd, teatrist eemaldununa, olin justkui langenud paar kasti allapoole ja kohtasin veidi tüdinud hoiakut, millega avaliku elu tegelased kohtlevad tüütuid ajakirjanikke. Kui töötasin trükikojas ja pidin küljendama ühe amatöörluuletaja debüütkogu, imestasin nipsaka hoiaku üle, mis autori e-kirjades mulle, anonüümsele trükitöösturile, läbi kumas. Kui tegin talle ettepaneku korrigeerida interpunktuatsiooni, mida ta vääralt kasutas, vastas ta väga veendunult ja isegi pisut agressiivselt, et käsikirja on vaadanud läbi eesti filoloogia taustaga inimene, kes ütles, et nii on õige. Alles siis, kui saatsin talle lingi EKI lehele, mis tõendas, et õigus oli minul, taltus ta pisut. Imestama pani see kirjavahetus mind sellepärast, et mõnes teises olukorras ja rollis tuleksid samasugused naisterahvad minu juurde, et säravisilmi, isegi alandlikult öelda mulle, kui väga nad austavad mu ema luuletajana ja kas ma võiksin ema nende poolt tervitada, mõnel neist oleks ehk ka minu raamat, millele nad autogrammi küsiksid.
Ütleksin, et mind ei häirinud sellised staatuse-errorid isiklikult, need vaid tegid mind uudishimulikuks, kuidas me vaatleme teisi inimesi vastavalt nende ametile, seisusele või seisundile (nii palju, kui me sellest teame), ning aegajalt peame õigeks kohelda endast nö allpool seisvaid üleolevalt ja isegi vaenulikult. Kui töötasin koopiakeskuses, juhtus mõnelgi korral, et sinna sattunud tegevteatraal ehmatas lausa ära, nähes mind leti taga, ning puhuti tundsin, nagu nad tahaksid kaastundlikult küsida, mis ometi juhtus, miks ma nii lihtsat tööd teen; sageli arvasid kliendid, et nad tunnevad trükispetsiifikat paremini kui mina, kuna ükski spetsialist ei seisaks ju neist teiselpool kassaaparaati.
Oma elukutsevalikud olen teinud ise ja mind on neid tehes juhtinud ilmselt natuke muu, kui mõnd teist, kes võibki õigusega öelda, et on eesmärkidele orienteerunud, õppinud spetsialist, teenib korralikult raha ja püsib enamvähem ründamatus staatusemullis. Räägin neist kogemustest mitte nutuvõru suul - vastupidi, tunnen hästi ära oma privileegid -, vaid siirast uudishimust, millele De Bottoni raamat pakkus üsna selge võimaliku vastustekogu justkui tööjoonisena.
Mulle tuleb alailma meelde hea sõbra naljatamisi öeldud lause lavakapäevilt: “Meie olemegi nüüd need, kelle eest meie vanemad meid alati hoiatasid!” Selles on justkui leppimine sellega, et mingid valikud on meid tõuganud sellest meile projitseeritud kujutluspildist, millised me peaksime olema, ja ühtlasi selle eest ka vastutuse võtmine: kui ma iseenda suhtes ausaks jään - ja võimalik, et teen selle käigus ka suuri vigu -, ei saa ma alati vastata teiste kujutlusele sellest, millisena nad mind näha tahavad, ütleme, parema staatusega kui ma tegelikult olen.
Või see hämmeldus ning piinlik naeruturtsatus, mis pea alati juhtub, kui poes kedagi ekslikult peetakse poetöötajaks ning küsitakse näiteks mingi toote asukohta: “Ta arvas, et ma TÖÖTAN siin!” See on piinlik, eks? Aga mispärast? Sest ma ei töötaks ometi poes, ega ju? (Aga jube paljud teised ju töötavad!)
Proovide käigus rääkisime üksteisele mitmeid lugusid sellest staatusega seonduvatest dissonantsidest. Elina jutustas, kuidas poes tema selja taga kaks tüdrukut arutasid, kas tegemist on “Kättemaksukontori” Freyaga. Elina oli sõbralikult ümber pööranud ja öelnud, et jah, tema on Freya, ning tüdrukud ehmatanud ära (Tartus, Ümberlülituse festivalil, paar tundi enne viimast etendust, läksime Elinaga kohvikusse, et tellida toit kaasa; meie kõrval järjekorras seisev neiu ahmis õhku ja hüüatas: “Freya Narvik!”) - oletan, et tekkis teatav kognitiivne dissotsiatsioon, kui arvustad anonüümselt ekraanil nähtavat projektsiooni, kuid kogemata päris elus. Kertu märkis mõtlikult, et kui ta on poes mingi probleemiga teenindaja poole pöördunud, siis ta ei saa ilmselt kunagi teada, kas teda koheldi hästi sellepärast, et need on lihtsalt kenad teenindajad, või nad tundsid ta telekast ära ja on sellepärast eriti vastutulelikud. See on ilmselt üks sagedasi probleeme, millega tuntud - või ka rikkad, võib-olla ka erakordselt ilusad - peavad pidevalt vastamisi olema, kui neil introspektsiooni ja alandlikkust jätkub: kas neid koheldakse teistmoodi nende privileegide pärast, või on maailm üleüldiselt meeldiv ja need, keda koheldakse halvasti, on lihtsalt ise ebameeldivad?
Hästi huvitava nähtusena seguneb siia näiteks neurodivergentsus, millest me ühiskonnas nüüd lõpuks räägime oluliselt avatumalt ja võib-olla tasapisi hakkame mõistma osade inimeste “teistsugusust” (mitte vaid “hullu geeniuse” troobi alusel, mis on ammune). Üks autismispektril olev inimene rääkis, kuidas ta läheb hommikul tööle ja ei ütle kellelegi tere, vaid istub kohe töölaua taha ja teeb pausideta tööd, kuni on aeg koju minna. Tema töötulemused on vaidlustamatult väga head, aga kui firmas on vaja ümberkorraldusi teha ja võib-olla keegi koondada, siis harvem koondatakse need, kellega ülemustel on mõnus kohvipausidel juttu vesta või lausa lõunal käia. Esimesena lähevad need, kes on “teistsugused”. Tahaksin väga sellele vastu vaielda ja öelda, et kogenud firmajuhid kindlasti teavad, kuidas töökollektiive komplekteerida mitte oma egost lähtudes, vaid töötulemusi hinnates, aga mu enda kogemus erisuguste juhtidega näib viitavat samale - firma kasumlikkuski ohverdatakse sageli sellele, et ülemuse ümber oleksid inimesed, kes tema ülemuslikkust, kui tahes ebakompetentset, kummardavad. Jälle omaette mure staatuse pärast. (Möönan siiski, et ilmselt valdkonniti on see ka erinev; minu kogemus on peamiselt ehk nö vanaaegsetest tööstustest/institutsioonidest; kas või nt IT-valdkonnas olevat väidetavalt paremini.)
Palju on uuritud seda, et alateadlikult kipuvad inimesed konventsionaalselt ilusaid inimesi pidama mh ka targemaks, väärikamaks, ausamaks, töökamaks jne (nn “halo effect”). Need hinnangud ei ole harilikult teadlikud, vaid seotud väärtuste dihhotoomiaga, mida meile kultuuris kogu aeg ette söödetakse. On küll väärikalt “koledaid” - näitena meenub Jane Eyre, Cyrano de Bergerac, Quasimodo või miks mitte ka Shrek - aga isegi viimase näite puhul on pahategelane Lord Farquad rõhutatult ebameeldiv, pisike, kole ja libe. Sellistel puhkudel on hea tegelase koledus või koletislikkus teatav dramaturgiline tööriist, mis töötabki ainult selle tõttu, et meil on välja kujunenud vastupidine ootuspärasus.
Tagasi neurodivergentsuse juurde: mulle oli väga silmiavav ühe konventsionaalselt hea välimusega autistliku naise analüüs selle kohta, kuidas konventsionaalne ilu tõmbab inimesi ligi, aga noil on harilikult kujunenud teatud ootused selle kohta, kuidas ilus inimene käitub; kui nüüd aga avaldub tema autistlik loomus, reageerivad teised sellele valulikult: asi pole mitte selles, et nüüd ta lihtsalt “ei meeldi” neile enam; ei, neil tekib justkui tunne, nagu neid oleks tüssatud, petetud, ja nende reaktsioon on vistseraalselt vaenulik. Mõtlesin mõnele neurodivergentsele inimesele oma elus ja see tundus kohutavalt loogiline. (Olgu näiteks kas või levinud troop selle kohta, kuidas kõige ilusam on naine, kes ise EI TEA, et ta on ilus! One Directioni laulusõnad “you don't know you're beautiful, that's what makes you beautiful”[1].) (Selle vistseraalse tüssatuse kohta võib näitena tuua ka tohutuid vihakuritegusid, mis on saanud osaks trans-naistele, ka meil Eestis üsna hiljuti.)
Ma ütlen, justnimelt: KOHUTAVALT.
Sest mis kõige on selle juures erakordselt kohutav, on neurotüüpiline või kolonialistlik vms kujutlus ühiskonnast kui treppidest, ja need, kes on treppidel sinust madalamal - trepid võivad olla konstrueeritud erinevatel põhimõtetel, aga harilikult on need seotud suhtelise võimu, raha, konventsionaalse ilu, hariduse prestiižsuse, neurotüüpilise suhtluslaadi, rassi või orientatsiooniga - väärivadki seda, et neid ei kuulata ära, ei püütagi mõista või surutakse järjest madalamale. Ma arvan, et sageli me ei saa aru, et me seda ise teeme; ma arvan, et enamus inimesi ei saa aru, kui nad teisega halvasti käituvad, või peavad seda õigustatuks isegi mitte pahatahtlikkusest; nad saavad sellest aga järsku väga teadlikuks alles siis, kui selgub, et keegi, keda nad pidasid suvaliseks tondiks, keda sõimuga kostitada (või ehk ka viisakalt, kuigi valedel alustel, ignoreerida), on tegelikult “väga tähtis inimene”.
Ma ei taha ülearu kristlikuna kõlada, aga võiks ju olla, et me alustame suhtlust lähtepunktist, et kõik inimesed on meiega võrdselt väärtuslikud, sõltumata oma ametist või sellest, kui palju nad raha teenivad; kui nad edaspidi meie endiga - või teistega - nõmedalt käituvad, siis meil on muidugi õigus oma arvamus selle järgi korrigeerida. Ühtlasi ei taha ma kindlasti öelda, et me võlgneme arvestatava hulga oma aega ja huvi inimestele, kes meiega suhtlevad halvas usus, näitavad välja pahatahtlikku ignorantsust ka pärast mitmendat katset ühendus luua, või tahavad meid millegi jaoks ära kasutada (või et me üldse kellelegi oma aega/huvi võlgneme, kui see meie väärtustega kokku ei lähe). Küsimus on mu meelest vaid selles, mille järgi me kategoriseerime inimesi, keda tasub kuulata ja keda mitte, ja kui palju mängivad selles rolli mingid ajale jalgu jäänud moraalitud staatusemudelid.
Üleolevust võib väljendada ka vaikimisi eeldus, et teist on vaja “õpetada”, öelda talle, kuidas asjad “tegelikult” käivad (kas või retoorika “ma ei vihka patust, vaid pattu” vms). On olukordi, kus õpetus on igati loogiline ja vajalik - kas või teatri- või kunstikoolis, kus tuleb aluspõhimõtted selgeks teha juba kas või selleks, et antud kooli metoodika järgi õppida, mitte vaid sellele vastanduda; vahel on see aga väga libe jää, kus mõistapüüdmine jääb dogmaatiliste, arenemisvõimetute kujutluste taha, ja (ehk enda soovimatagi; vahel täiesti teadlikult) ehitame tegelikult klaaslagesid ja -seinu teistsugustele mõtteviisidele. Teiste/teistsuguste tunnustamine või püüd neid mõista ähvardab meie endi raske vaevaga ehitatud staatust ja status quo’d. (Enne, kui arugi saame, oleme aga ise lukustatud klaaskasti ja meie staatus pole muud kui dekoratiivne klaaskuul.)
Välimusest rääkides väike kõrvalepõige. Meil tuli proovides juttu sellest, et algupärane Hamlet oli ühe teooria alusel tüseda kehaehitusega. Selle kohta on Shakespeare’i algtekstis mingeid viiteid, mis vist eestikeelsetes tõlgetes puuduvad, ning selle kohta on internetis mitmeid analüütilisi artikleid. Selgus, et probleemseks osutus see alles 19.-20. sajandil, kui inimese tüsedus oli ühtlasi tõendus tema moraalse karakteri puudulikkusest. Hamlet, ja paks?! Ah, küllap sellepärast ta oli nii otsustusvõimetu! Aga lava-Hamletid olgu ikka lüürilised, poeetilised, õrna hingega Altermannid, Viidingud, Olivierid ja Cumberbatchid.
Kuulasin sel ajal päris palju podcast’i “Maintenance Phase”, mida veavad vaimustavalt teravad Aubrey Gordon ja Michael Hobbes. Gordon, self-proclaimed “your fat friend”, on elu aeg ülekaaluga võidelnud aktivist; Michael Hobbes seevastu erakordselt pisikest ja kleenukest kasvu ajakirjanik, kelle lapsepõlv möödus aga oma ema kaaluprobleemide ja -neurooside foonil. Alles seda podcast’i tundide kaupa kuulates hakkasin mõistma, mis laadi tühistamist ja diskrimineerimist kogevad nö paksud inimesed (rassismi ja homofoobia kõrval justkui “nähtamatut”; tõsi, rohkem ameerika kultuuris kui meil, aga meie sotsiaalkultuuri imbub arvestatavalt suurel määral Ameerika päritolu hinnangutesiirup, millest suure osa moodustab ka taustsüsteem, millelt kõnelen), ja mismoodi nende kõrvadele kõlavad laused nagu “ma olen lihtsalt mures su tervise pärast!” ja et “kas sa oled proovinud lihtsalt vähem süüa?” Väärt mõistmine, mis aitab pisut paremini mõista ka “positiivset” misogüüniat või rassismi. Iga selline kategooria on täis kummalisi paradokse: näiteks on Aubrey kirjeldanud seda, mismoodi hakkab “endine paks”, kes on kaalu kontrolli alla saanud, suhtuma teistesse, kes seda teha pole suutnud; kuidas ülekaaluline kannab endas kogu aeg internaliseeritud paksuviha. Ma ei hakka laskuma vaidlustesse selle üle, kas ja mida saab ja peab tegema inimene, kes on oma kehakaaluga pahuksis; küll aga on väga problemaatiline stereotüüpne kujutlus, et paksud inimesed on ka nt töö juures vähem tõhusad, sest ilmselgelt nad on laisad ja aeglased ega suuda oma impulsse vaos hoida; ja kindlasti on nad ka rumalad, kuna nad ei tea, kuidas kaloreid arvutada, mistõttu neid ei tasu ka teistes valdkondades eriti kuulata. (Paratamatult on tegemist ka soolise ja vanuselise teemaga; (eriti just vanemate) meeste puhul on palju kergem kujutleda, et tüse firmajuht on lihtsalt nii hõivatud oma väga tähtsa tööga ja äkki sellepärast ei jõua trenni; pealegi te ei kujuta üldse ette, kui stressirohke on juhi töö! Ja kuna ta on nii tark ja võimekas, siis ta ei peagi tegelema millegi nii trafaretsega kui oma välimus (sest ülekaalulisus on ennekõike eksimine välimusereeglite vastu). Jne, jne.)
Miks pidasin vajalikuks see kõrvalepõige teha - meid ümbritsevad kogu aeg arbitraarsed kujutlused sellest, milline on tõeliselt väärtuslik inimene; kui aga luubi alla võtta need väärtused, siis harva räägime aususest, heatahtlikkusest, intelligentsest empaatiast jne. Olgem ausad: Euroopasse trügiva kauboikapitalismi valguses on “pehmetest väärtustest” üsna vähe kasu, eks ole. Omajagu on räägitud ka sellest, kuidas 2016. aastal erakordselt heleda leegiga lahvatanud poliitilise retoorika lagunemine kandub subtiilselt edasi inimeste omavahelistesse suhetesse, töökultuuri, lastekasvatamisse jne. Pidevas uudistevoos, agressiivses polariseerumises ei suuda me tingimata enam vahet teha poliitilisel ja personaalsel - seda enam kui “the personal is political” - ning märkamatult ilmuvad meie isiklikku arsenali vahendid ja tööriistad täiesti valedest valdkondadest. Ja siis on juba täiesti absurdne tõsta ahastuses käed taeva poole ja imestada valjuhäälselt, miks nt noorte seas on nii palju vaimse tervise häireid, söömishäireid jpm, aga samal ajal vajutada vanaaegsete patriarhaalsete väärtussüsteemide, sealhulgas kivistunud staatusekujutluste, pedaali.
Mõni aeg tagasi laskusin pidevalt aruteludesse selle üle, kas ja kuidas talitada poliitiliste vaidlustega, mille ühel pool on Trumpi jt populistide demagoogiat ning “reljeefset” retoorikat valdav kõneisik. Kas sellega kaasa minna? Kas diskuteerida liberaalselt pehmel, tasasel argumenteeritud viisil (mitte, et ma isiklikult nimelt seda pehmust ja tasasust valdakski)? Või siis hakata varjamatult naerma ja mõnitama? Mõnd aega jälgisin sotsiaalmeedias, näiteks Twitteris (kaasaegse nimega X), toimuvaid vaidlusi; pidevat irvitamist, naeruvääristamist, parodeerimist. Inimlikult saan muidugi aru, kuidas traagilises kommunikatsioonierroris aitab teise üle naermine mingit raskust lahustada; aga kas sel on ka mingi instrumentaalne väljund? Kui Trump 2016. aastal presidendivalimised võitis, ilmus mitmeid mõtlikke artikleid, mis tema võidus süüdistasid justnimelt ennekõike liberaale ja nende ülbust poliitiliste parempoolsetega suhtlemisel. Need, keda tembeldati pidevalt rumalaks, rassistlikuks, ksenofoobseks, misogüünseks jne, otsustasid vasakpoolsetele koha kätte näidata. (Sestsaadik toimunu on muidugi ka neid vaateid tasakaalustanud. Oma osa Trumpi võidus võis mängida ka nihilistlik, küüniline noorema põlvkonna trolliplatvorm 4-chan, mida võib lihtsalt kirjeldada kui “some people just love to see the world burn down” või “for the lulz”, aga see selleks; nende puhul võib staatuse mängu tuua kui lose-lose situation; kui neil niigi mingit arvestatavat staatust pole, siis võib ülejäänud maailm ka samahästi plahvatada.)
Ühesõnaga: feminism ei “võida” patriarhaati, kasutades patriarhaadi vahendeid. Liberaalid ei saavuta oma eesmärke, kasutades paremäärmuslaste vahendeid (või kui, siis selleks ajaks on need eesmärgid juba tundmatuseni moondunud). Ameerika - ega meie tema tuules - ei lahenda “infinite growth” problemaatikat majanduses, püüdes veel kiiremini kasvada.
See kõik, mida ma siin kirjeldan, on kõigile teada ja ei midagi uut. Kriitik ütleks isegi, et trafaretne ja pealiskaudne ja võib-olla tuleb sellega nõustuda. Ühe suure probleemina näen valdavalt seda, et kõik tahaksid, et maailm muutuks paremaks, aga meil pole ühtset kujutlust, milline see parem maailm peaks olema. Üks osa tahaksid ajas mõned dekaadid (või sajandid) tagasi minna; teised püüavad olemasolevat süsteemi lappida, aga tegelikkuses hoiavad ainult käigus seda vana fossiilkütuste peal sõitvat masinat, mis võiks õieti vanarauda põrutada. Mõlemal juhul hoiame silme ees praeguse toksilise süsteemi erinevaid variatsioone (ja eriti Eestis, vanema põlvkonna puhul, toome hoiatava näitena “alternatiivse süsteemi”, s.t. Nõukogude Liidu - “Kas sa seda siis tahad?!” (Ei, ei taha seda.)). Võimalik, et neid alternatiivseid kujutlusi tegelikult on, ja ehk isegi palju, aga kära on nii vali, et neist ei jõua tekkida võimekat kogukonda - kuigi hoian väga pöialt kõikidele tänastele noortele, kes seda innukalt püüavad luua.
Kui mul endal oli “Murega staatuse pärast” mingi eesmärk, siis võib-olla ennekõike kaardistada ära vana maailma tähestik, mis aitaks neid aegunud väärtussüsteeme ümber hinnata ja uut keelt luua. Mind üllatas ühes tagasisides lavastusele De Bottoni kui trafaretse eneseabifilosoofi kõrvaleheitmine; mu arust ei ole küsimus niivõrd eneseabis kuivõrd ühes võimalikus viisis püüda mõista, mille peal meie praeguse maailma konfliktid ja probleemid seisavad; eneseabifolosoofia vastandamine päris filosoofiale - kuivõrd väga vajalik mõnes teises kontekstis, absoluutselt nõus - on antud juhul mu meelest täpselt sellesama staatusehierarhia kinnistamine automaatreaktsioonina (kriitikaga lavastuse suhtes ma iseenesest ei vaidle; minu praeguse kirjatöö eesmärk on võib-olla rohkem avada mingeid proovideaegseid arutelusid, mõttekäike ja maailmavaateid). Samuti ei arva ma, et meie viide De Bottonile on ühelgi viisil püüd legitimiseerida teemapüstitust nö “filosoofiale” toetudes; De Bottoni “Mure staatuse pärast” ei ole iseeneses filosoofia, vaid teoreetiline ülevaade erinevatest filosoofiatest ja ajaloost, umbes samuti nagu teatriajalugu ei ole teatrikeel, vaid ülevaade erinevatest olnud keeltest. Retseptsioon pani mind mõnelgi juhul muigama või kulmu kergitama (nt anonüümselt, pseudonüümi alt avaldatud kriitika selle kohta, et lavastus näib poliitliselt julgusetu, võrreldes nt NO-teatri sõnumitega; sellele viitas ka üks osaline viimase etenduse järel toimunud vestlusest, tõstes esile anonüümse arvustuse väidet ja arvustades lavastuse poliitilist teravusetust või seisukohavõtu leigust), sest aegajalt tõestas kriitika iseeneses puhtal kujul lavastuses tõstatatud (või kui mitte seda, siis vähemalt selgelt temaatilisi) probleeme. Igapäevases elus ei ole meist paljudel luksust pidevalt oma staatust ümber hinnata, sest see tähendaks raskesti talutavat kognitiivset dissonantsi, absurdismi serval kõõlumist, ja saboteeriks meie raske töö ja kuuluvussoovi paine tulemusi. Küll aga on mure staatuse pärast ennekõike väga hea väärtussüsteemi lakmuspaber. See, mida me kritiseerime, räägib omakorda meie väärtustest; ja kui me ei ole oma sõnastuses täpsed - mis on mõistetav, sõnu on nii palju, aega on nii vähe, kollektiivne psüühe on viimaste aastate jooksul üsna hapraks taotud, kõige tühisemastki võib tõusta arusaamatu konflikt -, ei pruugi me täpselt aru saada, kas me ehk ise ei esinda seda, mida kritiseerime.
Näiteks öelda “minu arust see on igav” on miskipärast ebaviisakam kui öelda “ma ei võta tõsiselt noorte elukogenematute inimeste arvamust” (see on suvaline näide, mis möödunud aastal silma jäi), kuigi esimene väide on enesekohane - MINA ei viitsi (näiteks lugeda kellegi pikki majanduskäsitlusi) -, teine aga on eelarvamuslik ning paneb vastutuse vestluskaaslasele, kes kogemata on noor ja ma järeldan, et elukogenematu (vähelugenud, naiivne jne). Olenevalt olukorrast võib selline eelarvamus olla väga kasulik - võib-olla tõesti ei peaks meditsiininõu võtma inimeselt, kes viis end vaktsiiniteadusega kurssi kolme vaba päeva jooksul ning teab nüüd, et vaktsiinid on üliohtlikud, ning ma ei näe mitte midagi halba selles, kui sa lihtsalt ei viitsi nende argumente kuulata, samamoodi nagu sa ei pea viitsima kuulama isegi iiri kirjanduse ajaloo eksperti, kes mingil arusaamatul põhjusel parajasti tahab kirglikult debateerida Oscar Wilde’i vastuolulisuse või biograafia teemadel, kui sul tegelikult hetkel on vaja tegeleda hoopis tulbisibulate istutamisega. Aga on olukordi ja debatte, kus ühel või teisel põhjusel ei saa teatud tüüpi eelarvamusi lubada, kui ausalt tahta hea edasiviiva lahenduseni jõuda. Ja sellisel juhul on nii endale kui ka kogukonnale kasulik, kui suudaks saada omaenda eelarvamustele jälile, näha need läbi ja neid ausalt analüüsida (nt kas “noor” tähendab tõepoolest “ei saa aru, mismoodi asjad käivad” - võib-olla hetkel, selles kontekstis tähendab! Aga mõnes teises vastupidi - võib-olla 20-aastane on oluliselt rohkem aja pulsiga kooskõlas?; kas “vaene” - selles olukorras - tähendab kindlasti “rumal ja oskamatu”; kas “kõrghariduseta” tähendab “rumal” või “ambitsioonitu” või on siin mingid muud faktorid mängus? Ja mida ma pean silmas “ambitsioonitu” all?) ning sellest lähtuvalt saab targemaid valikuid ajakasutuse ja info omastamise osas langetada. Me võime selles analüüsis otsustada nii või naa, ja siis endalt küsida, kas see on antud olukorras relevantne ning päriselt kooskõlas mu väärtustega - ja kas see oleks kooskõlas mu väärtustega ka siis, kui keegi sedasama minu peal rakendab. (Ilmselgelt heiastuvad mulle praegu mingisugused sotsiaalmeediakonfliktid, mille puhul on ilmne, et nende taotluslikuks püssirohuks ongi teise retoorika kasutamine tema enda vastu, a la lumehelbekesed ja vehmad vms; aga võib-olla veidi ohtlik on see, kui sotsiaalmeedia meelelahutus hakkab alateadlikult või kompulsiivselt üle kanduma meie igapäevastesse suhetesse ja maailmakonstrueerimisloogikasse; s.t., kui minu kujutlus, et “ma põhimõtteliselt ei võta tõsiselt 20-aastaseid (või heteroseksuaalseid valgeid keskealisi meesterahvaid)” muutub printsiibiks, mille järgi ma otsustan iga järgmise interaktsiooni käigu - sel puhul, ma oletaks, on tegemist atributsiooniveaga, ehk siis antud käsitluse mõttes staatuse-erroriga.)
Selle kõigega muidugi on väga tugevasti seotud ego ja enesepilt. Ikka ja jälle riivame serviti teadvuse, teadlikkuse teemat. Proovide käigus tuli jutuks Julian Jaynesi teooria (võib-olla õigem oleks öelda mõtte-eksperiment) “The Origin of Consciousness in the Breakdown of the Bicameral Mind” (1975). Väga lühidalt öeldes teoretiseerib Jaynes, et teadvus sellisel viisil, nagu me täna seda mõistame (oluline märkida vist, et teadvus kui selline on üldse väga problemaatiline ja lahendamatu probleem mis tahes valdkonnas; mis seda põhjustab, tekitab, millest üldse tuleneb võimekus oma kogemusi tajuda või neile reageerida, milles seisneb “isedus” jne), arenes välja paar tuhat aastat tagasi, hilispronksiajal. Enne seda olla inimesed oma mõtteid peamiselt tajunud endast välisena - nendega rääkisid nende peas pidevalt kas esivanemad, jumalad, võimukandjad jt. Seega inimestel endil polnud sedavõrd palju vastutust ja süüd oma mõtete ja neist lähtuvate tegude eest. Umbes samale on viidanud Elizabeth Gilbert oma ammuses TED-i kõnes [2], mis võtab vaatluse alla inimese ja geniaalsuse - kas geniaalsus on inimeses, nagu me tänapäeval tajume, mis paneb kunstniku tohutu surve alla, kui tal ei õnnestu pärast esimest edukat raamatut sama head teist üllitada; või on inimese kohus lihtsalt kohale ilmuda, vajalikul määral end treenida, hoida oma keha ja teadvust, ning see on geeniuse suva, kas ta otsustab kohale tulla ja mis ta läbi inimese korda saadab. (Inimene ei saa sel puhul ehk küll selliseid hüvesid oma kunsti eest kui ta sooviks, seevastu ei pea maksma ka vaimse tervise ja kokkukukkumise hinda nii rängalt kui meie ühiskondades näikse üsna ootuspärane olevat.) Aga mis ma selle kõigega öelda tahan? Mitte väita, et oli nii või naa, vaid seda, et enesemääramises, enese eest vastutuse võtmises, enese õiguste kehtestamises on kuskil mingi tasakaal, mida me ehk praeguses ühiskonnas väga hästi ei valda või vähemalt kipume pidevalt kaotama; hoida ülearu kinni oma egost, enesekuvandist, privileegidest või märterlusest teeb meid ühtlasi ka võimetuks märkama, kui me kellelegi ülekohut teeme, kui me ei lase huvitavatel, arendavatel ideedel endani jõuda või ümbritseme end millegagi, mis teeb meile (ja meie keskkonnale) kahju.
Staatus on ainult üks munakivi selle kesktee leiutamises. Ja see, kuidas ja millel põhinevat staatust me kasutame relvana või abivahendina. Aga üks väga oluline viis, kuidas neid munakive selles sillutises paigutada, on see, kuidas ja mille alusel me hindame ja kohtleme teisi inimesi. Ja jälle - see ei tähenda, et me peame teiste inimeste bullshit’i aktsepteerima - kuni nad ei suuda seda moraalselt põhjendada. Niikaua, kui meil on arusaam oma väärtussüsteemist üldiselt ja see on suunatud kogukonnale, mitte vaid oma egole. TOUGH JOB!
P.S: Selgitus muruvaiba kasutamisele lavastuses, mida me tekstiliselt lõpuks ei põhjendanud - ühel hommikul enne proovi taaskord mingit podcast’i kuulates sattusin väitele, et põhjus, miks me peame hoolikalt pügatud muru staatuse sümboliks, tuleneb ajast, mil rikkamatel inimestel oli palju lambaid, kes muudkui muru nosisid. Vaesematel seda luksust polnud ja nende aasad ja aiad olid niitmata rohumaad. Väide on kaheldav; kui ma ei eksi, siis seda esitatigi kui intrigeerivana kõlavat valeväidet, mis hakkab oma elu elama. Proovis analüüsisime neid hoiakuid, mis praegu veel Eestiski muruplatsidesse puutuvad, ja kuidas niitmata rohi väljendab aiaomaniku kaheldavat natuuri: laiskust, hoolimatust, teistega mittearvestamist. Tuleb meelde lugu perest, kel oli niitmata aias mitmeid huvitavaid lilli ja orhideelisi; ent kui nad ühel päeval, mõnd aega eemal olnuna, tagasi oma majja jõudsid, oli usin naaber, kes oli oma aiale tellinud niitmise, lasknud ka nende aia nulli pügada, muidugi suurest abivalmidusest.
Mina, kel mul oma aeda pole ja kes pole naabritega pidanud laskuma vaidlustesse, kui pikk tohib üks murulible olla - sellinegi vaidlus leidis tuttaval aset -, näen selles mõnes mõttes staatusemure üht kokkuvõtlikumat ja absurdsemat sümbolit.
P.P.S: Antud artikli autor annab endale aru, et kõlab osades lõikudes tobedalt didaktiliselt, nagu tal oleks kõik selge ja tahaks teistelegi oma elukäsitlust peale suruda. Nii see ei ole, ilmselgelt ka tema - äkki isegi eriti tema - on pidevalt nende väärtussüsteemide, inimestevaheliste suhete ning moraalihoiakutega kahvlis ning sunnitud alailma neid analüüsima ning ümber hindama.
[1] One Directioni album “Up All Night” esimene lugu “What Makes You beautiful”, debüütsingel, mis avaldati 11. septembril 2011. Ja kes seda kuulata võttis, soovitan vastumürgiks Bo Burnhami laulu “Repeat Stuff” 2013. aasta showst “what.” (Burnhamil üldiselt on nii palju staatuse-temaatilisi konnotatsioone, millesse ei jõuagi laskuda), kuigi kindlasti sotsiaalmeediast on praegu ka aktuaalsemaid vastureaktsioone
[2] Elizabeth Gilbert, “Your Elusive Creative Genius” https://www.ted.com/talks/elizabeth_gilbert_your_elusive_creative_genius