(Foto: Andre Joosep Arming. Fotol: Moms of Pulmsi koosseis)
Getriin
Ma hakkan kuskilt minema. Mul oli võimalus osalejana pluss-miinus üheksa tundi Püha Vaimu bäkkaris istuda ning jagan mingeid mõtteid, mis tekkisid nii selle kestel kui ka post-maraton.
50 (rekordilise!) osaleja seas oli nii sõpru, tuttavaid kui ka täitsa võõraid nägusid, üks huvitavam kui teine. Maratonipäeval, 9. märtsil, saabusin esimeste seas, sest hirm viimaste seas jõuda oli suur ja seeläbi tähelepanu saada ei tundunud atraktiivsena. Pean tõdema, et hirmu kõrval teine domineeriv tunne oli elevus, sest maratonile eelnes mitu unetut ööd ja pikka proovi, mis lõpuks jõudsid (võiduka?) lõpuni. See tunne, kui astud lavalt maha, on äärmiselt rewarding ning gratification on igati mõnus.
Aga tulles tagasi liiviliku ”must lagi on meie toal” ruumi ja inimeste juurde. Kui jõudsin bäkkarisse (nii lahe sõna mu arust), olin seal veel mõne üksikuga, kes mingil põhjusel olid sinna varem tulnud ning korraks tekkis tunne, et olen jõudnud mingile auditionile. Lööki pehmendas supp ja jook, mis andsid kinnitust, et maratoonarite eest hoolitsetakse ning mõtteharjutusena võib sellest isegi mõelda kui tööst, mis sest, et raha ei saa ja kõik on igati vabatahtlik.
Saja inimese ette astumine oma loomingulise katsetuse, eksperimendi või sahtlis pikutanud ideega nõuab tööd ja pühendumist, vaatamata sellele, kas laval toimuv lõpuks on hoolikalt struktureeritud või superspontaanne, vormilt vägagi lihtne või just kompleksne. Võibolla seesama pühendumine võiks hästi kokku võtta kõik need, kes on otsustanud ühel või teisel moel midagi lavale panna.
Istudes tagaruumis diivanil, vaadates inimesi, kes aegamisi sinna laekusid ja kompsude jaoks head kohta otsisid, sain aru, et me oleme siin võrdsed. Maitse-eelistused ja väljavaated kunstile võib praegu kõrvale jätta, sest fakt oli see, et me istusime, higistasime, lürpisime suppi ja natuke närveerisime seal kõik koos, ühises aegruumis. Sõltumata sellest, kas need inimesed olid minu sõbrad või kontvõõrad, tundsin teatavat ühist hingamist ja vibe’i, mis vist tegelikult ongi Made in Estonia Maratoni kandev jõud. Eelkõige ikkagi inimesed ja siis etenduskunstid. Tegijaid, nii neid, kes on majas statsionaarselt, kui neid, kes põikavad läbi, ühendab soov luua päevaks maratoni nimeline paralleeluniversum, kus on ruumi häbita eksimisele, võimsale õnnestumisele ja võimalus kohtumis(t)ele.
Kärt
Ma just nägin, et Getriin on ka praegu meie ühises dokumendis ja ta on juba päris palju kirjutanud. Otsustasin, et ei loe kohe, vaid kirjutan enne ise ka midagi.
Kui ma mõtlen maratoni peale, siis mulle meenub esimesena hämarus ja must värv. Sest enamuse ajast veetsime bäkkaris - Püha Vaimu saalis - mille seinad on mustad. Meenub ka ajataju kaotus. Ma siiani ei saa aru, kui kaua me seda maratoni siis jooksime. Või ootasime. Või kogesime. Või vaatasime. Või etendasime. Või sõime. Või rääkisime. Või suitsetasime. Või naersime. Või plakustasime. Seda iseloomustavad juba mainitud hämarus, supilõhn, sõbrad ja inimesed, kellega tutvusin seinale projitseeritud video kaudu, kui nad laval oma etteasteid tegid.
Minu jaoks koosneski maraton seintest. Aga mitte sellistest, mis piiravad ja takistavad ning on ees. Hoopis seintest, millele saab otsa vaadata, millest saab läbi vaadata, milles saab olla. Mis pakuvad võimalusi teistsugusteks olemisvormideks kui ruumid. Istun bäkkaris ja vaatan inimesi enda ümber. Nad muutuvad - vahetavad riideid, meigivad, keskenduvad. Iga natukese aja tagant keegi lahkub ja varsti näen teda 2D-s ruumi seinal. Tegemas midagi, mida ta varem ei teinud. Mida ta vist muidu ei teegi? Ehk ainult selle seina peal saabki neid asju teha? Mõne aja pärast näen seda inimest selle seina eest läbi kõndimas. Ta on tagasi ruumis. Tegemas harjumuspäraseid ruumilisi tegevusi.
Varsti lähen ka ise seina peale. Aga enne käin läbi ühest ruumist, mis on nagu vahesein. Seal on vaikne ja pinev ning olen seal oma etteaste-kaaslastega. Jääb rohkem ruumi elevusele. Lava ühel küljel on veel üks sein, mis koosneb inimestest. Nad on küllaltki staatilised, ent mitte 2D-s. Enda kohta ma ei oska öelda. Me vaatame üksteist. Teeme midagi (mida me vist muidu ei tee?). Ja siis ma kõnnin tagasi bäkkarisse, videoseinast mööda ning püüan ennast uuesti ruumi paigutada.
Vahepeal on paus, kus kõik inimesed tulevad korraga kõikidelt seintelt alla ning naudivad vahelduseks ruumilisi võimalusi. Aga vaid korraks, sest kui janu kustutatud, (tuletan meelde, et tegemist on maratoniga) jalad-käed sirutatud ja sõbrad tervitatud (või rahvahulgas kaotatud), on aeg edasi minna. Kõik naasevad oma kohale, mõni positsioneerib ennast ümber ja maraton jätkub, kuni kõik on jõudnud sinna seinale, kuhu soovisid.
Getriin
Tegin pausi ja lugesin vahelduseks Kärdi teksti. Niimoodi kahasse/dialoogis on päris tore kirjutada, sest minu arust see langeb hästi kokku ka maratoniga, kus põhirõhk on suuresti asetatud kohtumistele. Publik ja lava, tuttav ja võõras, uus ja vana. Ma arvan, et see, kes on langetanud otsuse maratonile tulla, on inimene, keda huvitab kohtumine teistega piisavalt, et sellele pühenduda ja usaldada protsessi, isegi, kui tulemus niivõrd mahlakat vilja ei kanna.
See ei ole küüniline kommentaar või hinnang mõnele tööle, vaid omast kogemusest tunnen, et lavale minek ei olegi niivõrd lõpptulemus kui just osa kogu sellest melust, mis maratonile eelneb (regamine, väljamüüdud piletid, proovid) ja järgneb (arvustused, pildid, aftekas). Olgu laval toimuv lõpuks minutiline karjumine või võimalikult aega täis tegev maas rüselemine.. Olles ise lava taga istunud ja teisi tegijaid põnevusega jälginud - niisama sinna jaurama ikkagi ei tulda. Ja see on äge. Arusaam, et kõik hea peab sündima läbi raske rassimise ja kannatuse, on mage ja iganenud. Maraton on hea näide, kuidas tööd tehes ja asjale pühendudes saab funnida ja iseend nautida.
Tahaks nagu kirjutada, samas kõik vajalik on konarlikult juba kokku lõigatud ja kleebitud. Esialgu oli mõte avada ka seda, kuidas ma ise sinna üldse läksin ja miks, aga praegu ülejäänud tekstile tagasi vaadates tundub see kuidagi kohatu. Kollektiivsus on popp ja minu arust maraton, seda suurelt reklaamimata, ka endas kannab ja hoiab. Üksi olla, üksi käia, üksi teha pole midagi, üheksatunnine rännak sünnibki tänu igaühele, kes seal on, olgu ta siis laval maas mudas, publikus pingil või leti taga lehvitamas.
Kärt
Lugesin nüüd Getriini kirjutatud teksti ja otsustasin asendada oma tekstis sõna “backstage” sõnaga “bäkkar”. Nagu näha, läbisime maratoni küllaltki samas (pühas) vaimus, mis on ka igati loogiline, sest maratoni kogemuse loovadki kaasteelised. Saab veel vaid rõõmu tunda, et neid nii palju oli ning oodata juba järgmisi kohtumisi uutel seintel.
Moms of Pulmsi koosseis: Getriin Kotsar, Kärt Kokkota, Maria Helena Seppik, Ronja Marie Tepp