Mul pole tädi Õiet, aga mul on tädi Helle, kellel suriseb pea alati taustaks magnum opus Õnne 13. Tädi Hellel on puuküttega pliita, millel säriseb rasvane triibuliha, pidevalt soojas filtrikohv, mis külalisi ootab, pool sajandit vana serviis, mis tähtpäevadel kohviga täidetakse, krants nimega Muki, kauss Kalevi merekividega, ookeanilõhnaline peldikusprei, majaesine, kust kevadel nartsisse korjata, tagahoov, kus augustis mureleid õgida ja kogu selle omailma keskel suur ja täitmatu süda, mis üritab kõikidele lastele salaja rahakupüüre taskusse pressida. Rituaalne ja ema poolt sisse kasvatatud tagasihoidlik “ei ole vaja”, mis siis sõbralikult vägivaldse “jäta jutt ja võta”-ga lõpeb. Ja nii juba 20 aastat järjest, krooniajast alates. Tädi Hellel on hea meel, kui lapsed helistavad ja veel õnnelikum on ta, kui lapsed kohale tulevad. Ta hindab privaatsust, kuid pelgab üksindust. Tädi Helle on päris inimene, tädi Õie pole.
On mahe atmosfäär
Mul puudub otsene kokkupuude Urmas Lüüsi senise loominguga. Ühest küljest kahju, et pole millegagi võrrelda, teisalt puudub (a)sümpaatia, mis mõjutaks minu arvamust tema uuslavastuse “Tädi Õie 65. sünnipäeva” hindamisel. Saabun esietendusele suure uudishimuga, sest kõik etendused on peaaegu või täiesti välja müüdud. Kanuti Gildi SAALi baari kogunenud rahvast hakatakse sisse laskma väikeste gruppidena, sest sünnipäevale ei jõua ju kõik samal ajal. Minu kolmene punt saab Püha Vaimu SAALi viimasena ja istun seljaga seina poole, kus tädi Õie oma peamise aja veedab. Dekoor imiteerib mingi piirini väga pädevalt ajastusse kinnijäänud hingust: kõrged pruunid sektsioonkapid, teeserviis, linikud, nipsasjakesed, tüüpiline lillemuster ning kusetooni hämar valgus, mis eelmise sajandi tunnet luues kõik natuke rustikaalseks muudab. Nurgavoodis põõnab tädi Õie ema Lehti Tolm, kes tõstetakse publiku abiga teiste sekka istuma. Lehti pole inimene vaid teki sisse mässitud savist pea, mis inimese vormi edukalt võtab. Sügavamat funktsiooni Lehtil pole.
Algul pakutakse teed, küpsiseid ja barankasid, tädi Õie tänab sissejuhatavalt kõiki tulemast ja istub siis tegevusetult toolile. Käivitub raadio, ilmselt Elmar, kust klassikalisi õnnesoove lähedastele edastatakse. Segment kestab pea mõned minutid. Muutun ärevaks. Närin kuiva barankat, mis oli lapsepõlves mu lemmik, ning vahin Tädi Õiele küsivalt näkku. Tädi Õie vahib sama nõutult mulle ja teistele fiktiivsetele sugulastele otsa. Võitlen tundega midagi öelda või küsida. Küsides ei tea, kas peaksin võtma sugulase rolli või üritama kuidagi tädi Õie rolli murda? Rolli, mille murdmist ma tegelikult kardan, sest ilmselt oleks see päris lihtne. Mõttekäigu lõppedes istub tädi Õie endiselt staatiliselt ühe koha peal, hübriidmaki kõrval, ja vaatab naerusuil publikut. Ühel hetkel esitab Tädi Õie karmoškaloo ja noorusliku tantsukava. Mingi hetk läheb köögis ahjus midagi kõrbema ja tuba täitub tossuga. Midagi kukub, midagi liigub. Kõik need pisikesed Tädi Õie etüüdid ja nüansid on piisavalt lühikesed ja mannetud, et tunda muret sünnipäeva saatuse osas. Ühtäkki avaneb aken, kust lendab sisse masside viisi kuivanud puulehti. Akna tagant on näha üleni mustas Lüüsi, kes lehepuhuriga neid sisse lennutab. Igal juhul on olukord kurbnaljakalt kohmakas. Lauad, seinad, riiulid, põrandad, absoluutselt kõik kohad on täis kuivanud lehepuru. Saan korraliku hulga lehti endale kaela. Kõik kohad sügelevad, soeng on rikutud ja Tädi Õie on endiselt täiesti iseloomutu. Ühtäkki kutsutakse rahvas salapärasesse magamistuppa. Toa keskel on madrats, mille kohal ripub lambipirn ja korraga liigun olmest metafüüsilisse paralleeluniversumisse. Magamistoas hakkab toimuma üsna obskuurseid asju. Alustuseks paneb Õie üle pea valge padjapüüri, millele tunnetuslikult näo mingib. Siis väänleb ta toa keskel madratsil. Hetkeks saabub ruumi salapärane külaline, kes väga midagi ei tee ja lahkub sealt sama kiirelt, kui tuli. Ei tea, kas tädi Õie koges oma 65. sünnipäeval egosurma? Kas korterit kummitab mõni esivanem või on deliiriumi põhjuseks tädi Õie ihalus kadunud nooruse järele?
Kes on tädi Õie?
Mina olen antud kontekstis tädi Õie lähedane. Igal juhul on kokku kogunenud kamp võõraid, kes tädi Õie kohta tegelikult mitte midagi ei tea. Vaadeldes Lüüsi uuslavastust kui tervikut võib tõmmata seoseid filmikunstile. Fookuseks on õõva tootev naiskarakter, kes lavastuse vältel tasapisi aru hakkab kaotama. Tegevused, maneerid ja meeleolu muutub lavastuse käigus süngemaks ja päädib täieliku arulagedusega, mis on pooleks ebareaalne ja totter. Kui Pille-Triinu Maiste nimetab selle oskuslikult “Säästumarketi David Lynchiks”[1], siis näen mina selles viiteid Darren Aronofsky “Reekviem unistusele”, milles üks keskealine naine oma korteris kaalulangetustablettidega liiale läheb ja see tema reaalsustaju kolossaalselt lõhestab. Kui Tädi Õiel pole probleeme kaalulangetusega, siis kumab sellest kõigest siiski läbi nooruse janu, nostalgia ja melanhoolia möödunud aegade mälestuseks. Sellele pakub sissevaadet kahetunnine Tädi Õie lugude kogum, mida on soovi korral võimalik enne ja pärast etendust kuulata.
Tädistumise paradoks
Suurel määral portreteerivad Lüüsi sisseloetud tekstid Õiet kasvamas noorest tüdrukust tädi Õieks, sõnapaar, mis ilmselgelt asjaosalist viimse rakuni kohutab. Selgub, et tädi Õiel on tütar Vilja, tema vanaema nimi oli Roosi, ta on nooruses reisinud läbi pool maailma, õppinud naiseks olemist ja tundnud sugutungi–asjad millele me üldiselt tädide sünnipäeval ei mõtle. Ta ei ole lihtsalt tädi Õie, kes on terve elu samas korteris elanud ja ristsõnu lahendanud. Ennekõike on ta Õie, kes enne tädiks saamist koges keskmisest seiklusrohkemat noorust. Tsiteerides üht lugudest: “Tädi on lõppfaas. Tädisus pole saavutus–kõigepealt sellele allutakse, seejärel aktsepteeritakse ja lõpuks lüüakse selg sirgu”. Tekstide abil, mida kuulan hea kolm nädalat pärast esietendust, mõistan ma natuke paremini Õie vaeva. Spengleri “Õhtumaa allakäigu” stiilis tekst käsitleb inimelu sesoonsust. Õiele meeldib sügise värvilisus, kuid langenud lehed kuulutavad talve ehk surma, mis vanusega hakkab pahaaimamatult meelt mürgitama. Aga Õie ei taha sellega leppida. Tema ei ole valmis loobuma värvilisest sügisest, et visata nurka oma eluisu. Vajadusel kooserdab ta Selveri meigiletti ja pahteldab enesekindlalt näkku erinevaid tooteid, kuid surema tema veel ei hakka. Õie lugusid kuulates jääb mind kummitama, kui erinev oli see Õie, keda mina tol õhtul kohtasin. Ei tea, kas ta jõudis minu ette sügise lõpus ja leppis vältimatu saatusega või ei suutnud etendaja oma legendile au teha. Eelkõige on kahju, et humoorikad, mõõdukalt originaalsed ja sisekaemuslikud lood ei jõua kõikideni. Enne ja pärast etendust oli neid võimalik kuulata, kuid eriti hästi neid maha ei müüdud.
Sünnipäevadel on tavaks, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama. Pea alati on õhus rahaprobleemid ja kellegi katkine katus, mis parandamist vajab, poliitilised sõnelused, kadunud esivanemate meenutamine, söömine ja eelkõige joomine. Alati on keegi, kes on täiesti vait ja keegi, kes jõuab end enne külmlauda segi kammida. Pika laua otsa on enamasti koondunud kamp onusid viinapudeli ümber, mida iga paari minuti tagant järjekordse õnnesoovi ettekäändel üles kergitatakse. Tädi Õie sünnipäeval paraku neid elemente ei olnud. Polnud kedagi, kes muudaks võõrad laua ümber perekonnaks, isegi seltskonnaks, ja selle tulemusel jäi ainult üle oodata, et asi läbi saaks. Vähemalt olid morss ja barankad autentsed. Mingil skaalal ka tädi Õie, kuid seda peaasjalikult lugudes, mis temast on räägitud.
[1] https://kultuur.err.ee/1609314597/arvustus-saastumarketi-david-lynch