Uuelt sotsiaalmeediakontolt bakhandid_ hüppab ette 20. jaanuaril ette postitus „esimese bakhanaalini 104 päeva.“ Fast forward to…
Olen Viljandi tantsunädalal. On aprill ja ma endiselt pole endale selgeks teinud kes on, või mida tähendab „bakhant“. Vaatamata sellele, et 25. aprillil postitatud läbisegi-läga-panemise treiler tõmbas sajaga mu tähelepanu.
Pikalt kestnud müsteerium ja tegemata töö sai lõpuks Tantsunädalal keskööl Romaanis selgeks guugeldatud. Tudengid tegid etenduse promo-perfokat Romaani sisehoovis, magusa algusajaga 23:30, mil meeleolu oli kõike muud kui tõsine, tuim ja kuiv. Nagu tellitult tantsis platsil keskealine „lihtsalt heas tujus“ olev mees performatiivse koorilaulu saatel ennastunustavalt… nagu tellitult.
Sõidan Tallinnast rongiga Tartusse eelviimast bakhantide etendust vaatama. Sõit tundub pikk, kuid samaoodi pikalt ootel olnud töökohustused saavad tänu sellele lõpuks täidetud. Asendudes aga kiirelt uue lubadusega – kirjutada bakhantide kohta arvustus. Tunnen ärevust ja elevust ning lohutan ennast mõttega, et keegi ei oota minult midagi formaalset või „korrektset“.
Suurepärane. Olen bakhanaalile pärale jõudnud.
Istun Gutenbergis. Vaatajatele on sätitud istmete read kahele poole seina. Lavaks koridorilaadne set-up. Teen kaela soojaks, et olla valmis pead lugematu arv kordi paremale ja vasakule pöörama. Ruumi sisenedes võtab publiku vastu ühel pool ruumi lava “troonil” istuv Elina Masing aka P.
Katsetan läbi erinevad istumistiilid, sest ees on uus, aga seekord natukene teist sorti kahetunnine sõit.
Algus on aeglane. Etendajad sisenevad ruumi ükshaaval. Neil on omavahel tabamatu suhe. Jätan õhustiku ja muu tunnetamise hetkeks kõrvale ning üritan sportlikust huvist saada pihta “stseeni” skoorile. Vaadeldakse teineteist, kas siis võõristava uudishimuga, või vaadatakse kaugustesse unistavalt, kuid stoiliselt. Pilgud penetreerivad üksteist kammitsetult ning kohtuvad harva.
Mingi hetk tuleb lavale Liisbeth Horn aka D. Tal on seljas lõbus, lapsemeelne ranits ja nägu lillaks värvitud - nagu keel ja hambad pärast pudeli kahtlaselt odava veini joomist.
Ullalaaa… hakkavad tekkima paarid. Üksteise kehasid maitstakse nii taamalt kui lähemalt kuniks babahh! - collaps. Tundub nagu ennastunustav üksteisest joobumine viib eksistensiaalse kokkukukkumiseni.
D. seisab ja jõllitab tegevustikku kergelt ebardlikult, mitte-perversselt. Kuniks toob esile häälitsuse, mis meenutab hüüet „heihei!“ ja mingi tundmatu linnuliigi paaritumisheli. D. kõnnib lava teise otsa oma „troonile“ ehitades vastandumise, konkureerimise, break-tantsu battle’i ja poksivõistluseks ette valmistumise settingu – YOU vs ME – P. vs D.
Paarid vahetuvad üha kiiremini ning pinge ja temperatuur ruumis kasvab. Osad paarid jäävad justkui märgiliselt kauem omavahel moklema, samal ajal kui mõni teine haarab hellalt juba uue partneri kaela tagant, enne kui eelmise partneri kanni pigistus vabastatakse. Silme eest jooksevad läbi kõik Netflixis vaadatud dokid usu/seksi sektidest.
P. is for Peeping Tom
Lõbus maskeerumise-stseen ja nilbe luuramine lõppeb traagilise surmaga. Ei, mõrvaga. D. saab ainuvalitsejaks ning ma proovin kõigest väest seda mitte seostada fallosliku ülemvõimuga.
Järgneb intensiivne muusikali meenutav show. Saab spagaati, tōsteid, trikke, ihu, sära, sünkrooni ja soolosid - kõike – you name it, they have it. Tuleb meelde enne etendust hoovis resto avamisel kuuldud tsitaat „Toidu tegemine on kui kunst. Me püüame meelt lahutada läbi toidu. Loomulikult on esindatud ka parimad juustud ja salaamid.” Parimad juustud ja salaamid olid sel õhtul tõepoolest esindatud.
Mingi hetk lõi pea selgeks tõdemus - deliiriumis tapetud lõvi oli hoopis auväärne valitseja P.
D. jätab bakhandid kogu vastutuses ja leinas üksi ning tõmbab lihtsalt naaksu.
Etendus lõpeb väga ootamatult minimalistlikult. Natukene on tunne nagu oleks eelnevalt ohtralt E621 maitsetugevdajat sisse söönud ning nüüd antakse mulle otse puu otsast pihku mahlane kodumaine õun.
Elina Soosaar jääb üksinda lavale. Tema keha loob vaatamata publiku asukohale igast nurgast vaadatuna abstraktsete ja ebamaisete sümbolite vormi-sulami. Tekib introspektiivne, võib öelda, et isegi transendentaalne õhustik. Jah, võib öelda, et tekkis midagi, millele ma kirjutaks alla. Abstraktne müstiline kogum – sümmeetiline oma ebasümmeetrias. Harmooniline kõikide oma ebakõladega. Ettearvamatus, mille peale saab kindel olla. Sellele ma kirjutaks alla. Ja noh... loovutaks oma keha every now and then.
(Enesele teadvustamata blästin enne kirjutama hakkamist kõlaritest Pärt Uusbergi ja kõiki oma lemmikuid klassikalisi kiriku-koorimuusika palasid)
Liisbeth Horn, Elina Masing "Bakhandid"