viimase aasta jooksul on ikka korralikult littimist olnud. ei osanud arvata, et väiksest vingatsist, kes vaid paar aastat tagasi hädaldas, et noore etenduskunstnikuna on eneseteostuseks võimalusi vähe, saab selline rahmeldis, kel üksteise järel tihedas reas nii mitu vapustavalt inspireerivat loomeprotsessi. ligi 15 korda sai taasavastada, et mis on elu mõte, töötada nii isepäi kui heade sõprade ja kolleegidega, katsetada erinevate formaatidega, areneda, hustle-ida, ennast teostada, saavutada, tähistada.
ja siis tuli külla uus sõber – kurnatus, ületöötamine, läbipõlemine, kuidas iganes seda nimetada. tajusin seda juba ammu kuskil kummitamas, aga peljata veel ei osanud. on ju nii palju ägedaid ideid, nii palju ägedaid võimalusi ja inimesi, ei ole hullu, küll jõuab, muidugi jõuab. kuni üks hetk on kõike korraga liiga palju, stress röövib ööune, aju ei saa end välja lülitada, ohutu mõjub ohtlikuna ja juba seisan oma surelikkusega silmitsi.
eks vist ei saagi kunagi kõik hästi olla. kord kõlgutan igavusest jalgu ja ootan, et saaks juba hakata oma suuri ideid realiseerima, järgmine hetk surub see sama realiseerimine mu vastu muru. see on ilus õppetund ja hea wake-up call. on aeg õppida alandlikkust iseenda võimete ees ja austust terve mõistuse ees.
tööd teha on hea. väga hea. see on üks viis selleks, et luua väljapääs elu tähendusetusest, mõttetusest ja kurbusest – kõige lihtsam ongi üle töötada, tehes seda, mis meeldib. kui teed seda, mis pakub enim vastuseid, tähendusi, lootust, lohutust, mingit arusaamise ja mõistmise tunnet. sest nagu ikka selgub, et asi polegi ainult minu isiklikus oskamatuses oma aega ja energiakulu reguleerida. “welcome to the professional world” ütleb üks sõber. “in a way it’s a good experience. It teaches you a lot about life and death,” ütleb teine. “kunstnik olemine ongi raske, see ongi ju kannatamine,” ütleb perearst. isegi tema juba teadis, mina ikka veel ei uskunud, aga saan nüüd vaikselt stereotüüpide pöördvõrdelisest seosest veidi rohkem aru.
eks see ole algaja värk ka, ei olegi veel piisavalt vahendeid, et suurema laadungiga hakkama saada. poole tee peal saab aru, et kogenematus võimendab keerukusi, kuna paneb tegelema ka selle pasaga, millega tegelikult ei peaks tegelema. keegi kuskil kunagi on öelnud küll, et pole hea tööd koju kaasa võtta, aga töö ja kodu ongi ju üks ja sama asi ning eks oskus targemate õpetussõnu kuulda võtta tuleb ka ajaga.
ise olen nüüd hapram, tundlikum. kõik energia, mis enne läks sellesse, et panna nii ennast kui teisi uskuma, et olen rohkemat, jõuan rohkemat, oskan rohkemat, jooksis vist kuhugi tühjaks. alles jäävad kõik maski tagant paistvad ja hästi välja valgustatud nõrkused. see on üsna tüütu, vajalik ja ilus. magamatus, stress, pisarad, hirmud ja ärevused on ju vaid surma hõredad ja üsna ohutud varjud – päris okei hind, mida maksta, et õppida. sest ka pääseteed eluraskustest saab nähtavasti otsida oskuslikult.
otseteid vist ei olegi. ega “suurt kunsti” ei saa ju poole persega teha. imeliste ja viljakate loomeprotsessidega tuleb kaasa mingisugune vastutus ja perfektsionism. iga samm ja detail vajab korralikku eeltööd ja uurimist, iga tiimi liige vajab tähelepanu, iga kordusetendus materjali uut lahtiharutamist. kasutada tuleb maksimaalset saadaolevat aega, teose ja korralduse parimaks toimimiseks tuleb anda kõik endast olenev.
inimestena oleme ühiskonna pilgu läbi nagunii töömasinad. sellises süsteemis ja keskkonnas on lihtne iseennast ekspluateerida. sisemine vajadus ja lootus tegutsedes elu mõte leida kannustub sellest, et ka kollektiivne ajupesu ja rahastussüsteem määratleb edu ja väärtust tootluse järgi. loomevaldkonna puhul on ületöötamine veel ka nii isikliku ego kui maksumaksja raha asjakohase kasutamise küsimus. mitte muidugi, et need kohad, kus päriselt raha on, sarnast vastutust võtaksid. aga meie oleme kunstnikud, meie elame armust ja meie peame.
kunstiga on jah see häda, et see justkui ei olegi sellisele kasumimaailmale kasulik. eriti kaduv kunst, mille hind ajas tõusta ei saa. siis tekib endal ka selline tunne, et see suur rahmeldamine ei oma tõesti mitte mingisugust väärtust. arvasin, et olen üle saanud sellest keskkooliaegsest maailmaparandaja kompleksist ja lapselikust vajadusest olla vajalik, aga mõttetuse tunne paneb iseendale menti mängima. ümbritsev süsteem on juba kord nii ehitatud, et kui raha sisse ei too, siis pole kasulik. siis ei ole päris töö.
alguses sisendasin endale, et olen nagu sportlane. temast ei ole ka kellelegi teisele otseselt “kasu”, aga ta on äge ja kahtlemata oluline. aga siis sain aru, et asi polegi teistes kui inimestes, sest süsteemile on sport ju vägagi tulutoov, raha liigub. kunst ei taha kihlvedudele alluda või sponsorite pepse limpsida. olgugi, et võimalus üldse kunstiga tegeleda on ka privileeg, on see minu peas mõnevõrra idealistlikult sellest nõmedast mängust ikkagi väljas. äkki sellepärast me siin olemegi – kogukond, mis pakub meile ümbritsevaga suhestumiseks mõnevõrra vabastavama positsiooni, kuna saame oma antikasulikkusega olla süsteemi vastu võitlemisel kasulikumad kui miski muu. kui mitte meie, siis kes veel, eks.
praktilisest vaatest see kahjuks lõpuni ei lohuta. isegi kui proovid kogu jõust, litid palju tööd, teed pidevalt kõnesid nagu “kas võiksime jälle tasuta tehnikat laenata”, “kas saaksime sinukal tasuta ööbida”, “kas saaksid tasuta filmida”, on kontojääk ikka tühi. seisad kassas, helistad produle, et äkki ta saab viimase osa arvest kohe ära tasuda, muidugi ta kohe ei saa, seega laenad eksilt 20 euri, maksad oma kalapulkade eest ja litid muudkui tööd edasi. aga pole hullu, ideoloogia on paigas ja lootus sureb viimasena. siit saab nagunii ainult ülesmäge minna.
tea, mis on sinu piirid ja mis on sinu vajadused, tuletab üks armsamaid sõpru aegajalt meelde. mida ma siis vajan? vajan, et keegi paitaks mu pead öeldes “liisuke, sa oled väga tubli, see mis sa teed on igati piisav ning kui sa end halvasti tunned, on see süsteemi viga” või veel parem “tule kallis, aeg on suureks revolutsiooniks, siin on meile eesmärk ja vahendid, teeme selle lolli ideoloogia relvituks, let’s go.”