August ‘24, Narva Jõesuu.
Vihmajäänukid pudenevad puudelehtedelt kribinal krabinal murule-liivale-betoonile-kruusale. Ja neist moodustunud lompidesse. Tsilk ja tsolk.
Heliseb telefon
“Tsau Maarja (Kalmre) siin, Meil tuleb detsembris järgmine SAAL3 ja me leidsime, et sina võiksid seda kureerida.”
Pulss lööb kurku. Vibratsioon. Helitu teistele, aga minu sees on väike maavärin.

September ‘24, Kanuti kontor.
Kohe on näha, et vahepeal on mööblit liigutatud. Midagi on lisatud, midagi on kaduma läinud. Minult oodatakse ülevaadet vahepealsetest arengutest. Pigistan huuled kõvasti kinni, et nad mitte midagi trafaretset ja piinlikku kogemata välja ei laseks. Pastakad klõbisevad ootusärevalt, märkmikulehed lappavad, toolijalad uuristavad põrandalaudadesse pisikesi auke. See maja on nagu sipelgapesa, mõtlen. Kõik majad on sipelgapesad, muidugi on. A see maja on päris. Siinsed sipelgad loovad iga päev uusi rajakesi, neil on uued sihtmärgid, nad liigutavad õhku ja loovad uusi kordumatuid mustreid.
“Helist tahaks teha. Fookus on helil. Et heli on peategelane. Heli on igas lavastuses. Heli on alati, muidugi on. Mind huvitab, mis ta on, kui ta on. Kuidas ta liigub, kuidas ta peatub, kuidas ta kaasa haarab ja kuidas ta eemale tõukab. Midagi sellist. Täpselt ei tea. Seda otsikski.”

Oktoober ’24, kodus.
“Hästi sõbralik teksti sisendi meeldetuletus. Ei pea olema lõplik. Võime ka muuta aja jooksul,”
saadab Kerli (Ritval) sõnumi.
Ma ei vasta. Avan arvuti. Toksin 1571 korda plastikust ruudukesi ja mõtlen, et kangesti meenutab see tookord Narva Jõesuus kuuldud pärast-vihma.

SAAL3 on kolmandat korda toimuv Kanuti Gildi SAALi lühietenduste õhtu formaat. Esimest korda on SAAL3-le kaasatud majaväline kuraator: Maike Lond.