ANDREAS: kindlasti ei saa välistada, et kõik laused on alanud türilt. isegi kui paide peab end eestimaa südameks, ei saa välistada, et tegelikult on südameks türi. kõik ometi algab ja edasi on ainult tagaajamine, näpu peale panemine ja näppude vahele jätmine. vastu näppe saamine, aga mitte ainult, ka kasu võib saada. kasulik olla. nagu paide türile. või rong piilupardile ja jaan jürile. nagu öeldakse – inimese edukust määratakse tema viimase lause järgi. kes määrab? oi kui seksikas lause – kes määrab? äkki seal türi teletorni all elab üks konn, kes seob kõikide eestlaste mõtteid omavahel kokku. mingi kokkupuutepunkt peab ometi olema. ja kuu või päike on liiga kaugel, et neid tõsiselt võtta. türi on paidele palju lähemal.
NELE: Võiksin mitte mäletada, kas see hoonegi seal alles on aga mäletan nii kuradi hästi sest mul on hea mälu viimasel ajal on ta kehvem aga vanasti oli mul nii häbi et alati mäletasin kõiki inimesi ja nende nimesid ja mis nad olid rääkinud teesklesin et ei mäleta ja tutvustasin ka end alati uuesti ja midagi selle juures kurvastas mind mul oli üldse väga pikalt tunne et keegi ei mäleta mind kunagi ja ma olen nähtamatu ja selle sama asja pärast kui henri eile küsis kas sa sooviksid olla uuesti teismeline ei pidanud eriti mõtlema et öelda kindlasti mitte
HENRI: Mis mul meeles on? Buratino tegutseb jälle 153. episood. Kui sa eile minu juurde tulid. Püüan unustada või tahan unustada. Kas see, mida mäletan, siis oli või ei olnud. Mäletan, kuidas käisin väikse lapsena isal haiglas külas, kuid ema ütleb, et seda pole kunagi juhtunud. Aga see ju juhtus. Ma ju käisin seal. Mäletada, et unustada. Unustada, et mäletada. Käisin joomas. Suhkrut ei ostnud, unustasin osta. Millal sa tagasi tuled? Kaugel oled? Unustasin ära. Unustasin, et pidin sulle vastu tulema. Unustasin sinu ära. Mis su nimi on? Ei mäleta. Ei mäleta, kus me tutvusime. Ei mäleta, kust see suhkur pärit on. Rootsist vist. Või äkki Kundast. See polegi suhkur vaid Kunda ranna liiv, mille sa kaasa võtsid. Ma mäletan küll. Ei mäleta. Mustamäe. Paldiski. Pärnu on Eesti Texas. Seda ma mäletan kindlasti, seda ma ei unusta. Või kui unustan, pole hullu.
GREGOR: Aga kus kellega või millega seda tõusvat päikest, mis kunagi ei looju, vahin, ei mäleta. … selle kinnihoidmisest toob mõttesse kodutööd ja pitstoppides geelküüntega tsägatajad, kes muusikaloos mu selja taga istuvad ja kelle pärast keset loengut auditooriumis püsti tõusin ja käratasin, et pange oma kuradi telefonidel värin välja. Kogu loeng muutus Vice Cityks või San Andreaseks, sest mission completed ja respect gained. Kelle silmis, jumal teab, aga nädal enne eksamit kutsus professor mind enda poole veini jooma. Eksami asemel. Miks on see meeles, aga viimane ebatsensuurne puudutus või sõnasäuts mitte. Päevadki on üks pikk kaltsuvaip masina vahel, mille operaator pidi juba kahe kuu eest puhkusele minema. See vaip on juba nii pikk, pruun ja selle teine ots on otsapidi uue algus. Ongi nagu. Kolm aastat tagasi, mil ta seda halastamatult vorpima hakkas, on nüüd ringi peale teinud. Jälle istun kuskil x kohas mingi uue heteromehe reite vahel, all, või peal. Teises linnas ainult. Miks see meelest ei lähe.
ANDREAS: ta unustas mind. ma unustasin osta suhkrut. soome suhkur ja rootsi sool ja unustasin end toolile istuma. unustasin sulle öelda, et ma ei jaksa istuda. unustasin proovida ja õnne soovida, aknad lahti, pliidi sisse. sääsed? elektriarve, tulekahju? unustasin unistamise.
ATS: Kui vaimutööst saab villand, võib minna objektile. Villand nt nagu kampsun või sokk. Vaimutöö tulemil valminud villane sokk andis mulle ligipääsu objektile, kus sõbrad ees juba kampsuneis betooni valasid. Paar villastes vestides kolleegi loodisid, üks villasokk-sõber juhtis koppa ja ülejäänud tegid suitsu. Ronisin kopa otsa ja karjusin: "Kui vaimutööst saab villand, võib minna objektile," ja kõik kolleegid viskasid oma loodid, suitsud ja kopad nurka ja hakkasid üksteisele pisarsilmil õnne soovima.
OLIVER: Lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas. Lause alguses mäletan veel lõppu. Lause keskel on mul meeles veel viimane sõna. Lause sisu ei ole oluline. Lause mõttel puudub tähendus. Lause ise liigub lõppu. Aga mina ei mäleta lause algust. Lause lõpust enam keegi ei räägi. Lause lõpp ei ole oluline. Lause tähendus ei ole määrav. Oluline on vaid see, et lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas.
Lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas. Lause alguses mäletan veel lõppu. Iga kord kui alustan uut lauset,
RIIN: Õppisin piinlikult hilja, et sõna "arhitektuur" ei sisaldagi D-tähte. Ja mulle veel meeldib arhitektuur. Meeldivad majad ja nende erootilised kurvid ja kapiteelid ja teemad.
Ma ei tea millisesse popkultuuri ämbrisse ma peaksin järgmisena astuma, et kurss õige ja vesi soe püsiks. Aga seilan sellegipoolest.
Kallas on kaugel, kallas on kaugel.
Eraldi tahaks välja tuua selle puitpõranda üllatava sileduse, kuigi kui Eva Kalbus siin käis, siis ta rääkis, kuidas ta sai trauma, sest sellest põrandast saadud pind sõidutas ta traumapunkti, ja ma näen seda juhtumas
Meeldib vaadata inimesi kirjutamas meeldib näha neid süvenemas tähtede maalimisele, kusjuures suhtelisele pühendumusele vaatamata on tavaliselt ikka käekiri natuke kanavarvaste moodi ja kirjaread vajuvad viltu.
NELE: räägin jälle et õppisin skulptuuri et käisin 12 aastat ratsutamas et olin kunagi 2 aastat suhtes ja elasin 17-ruuduses korteris et sõitsin iga päev trammiga kooli et ei läinud jala sest tallinnas on jala halb käia et Mart Kangro rääkis ühes lavastuses kuidas mingit liigutust korrates, kui tal alguses on tähendus näiteks tervituseks käe andmine siis kui seda korrata ta muutub abstraktseks ta kaotab oma tähenduse ta muutub mingisuguseks jooneks või trajektooriks õhus mis ei jäta jälge sinna õhku aga äkki mingis ideaalses maailmas seda teha siis see jätab jälge kellegi sisse selles mõttes nagu sa jääks meelde aga see ei jää meelde mingi teadmisena vaid see jääb meelde mingi tundena või äkki jääb meelde see teadmine sellest tundest mälestus sellest tundest ja elu läheb edasi aga mitte kunagi (mitte veel) täiesti mööda, ühel hetkel ta läheb ka mööda (või vähemalt selline tunne on) ja ühel hetkel (aga mitte veel) ta läheb täiesti mööda aga kui istuda iga nädal kolme neljal viiel õhtul linnahalli taga vee ääres juua longerot visata kive vette vaadata korraks pimedasse sest ainult korraks seda ongi siis on võimalik see täiesti ära unustada.
ANDREAS: kas inimene on pigem nagu linn, mis unustab kiiremini kui loodus. tundub. paistab. loodan, et on.
RIIN: Meenub, et ma ei kuulanud Oliveri teksti tegelikult üldse, ei mäleta sellest mitte midagi. Huvitav, kas midagi tuleks tuttav ette, kui ta selle uuesti ette loeks. Jälgin inimeste jalanõusid, ja kui puhtad või korras need on. Mitte iga päev, aga riietuse juures jäävad mulle jalanõud kõige rohkem silma.
EKKE: Selle pärast ei pea ma muretsema, mida ma õhtul söön, ega pea ka muretsema selle pärast, mida ma hommikul söön, sest mul on korterikaaslane, kes mind tingimusteta sallib. Tal on kapis alati tükk juustu ja Keiut, leivaviilud mässis tavaliselt kohvikust tulles salvräti sisse ja pani sügavkülma. Eilsest õhtust oli tal alles valget veini, mingi Gruusiakas, magus. Oli mingi tüübi koju toonud. Seksisid Joy Divisioni saatel. Masendav. Hommikusöögi kõrvale oli vein hea. Jätsin talle kööki kirja, et ta poest tatart tooks. Ja kruupi ja sibulat ja taimset koort. Nimekirja alla peaks kirjutama, kuidas me koos tugevad oleme ja kuidas ma teda armastan ja muud sellist jama, aga selle lause lõppu jõudes olen unustanud, kust see algas. Vist ei hooli temast tegelt. Ilmselt toob ta toitu ka ilma minu manipulatsioonita.
RAUL: Ilmselt toob ta toitu ka ilma minu manipulatsioonita, mõtles Diego. Ta tõstis jala. Võherkaet tokitab kollane juga (muide, ma vihkan kollast) sadas täpipealt seal alla, kus seisis Hanna-Mai. Pisike tüdruk kiljatas. Kusi oli kõrvetavalt kuum ja samas kõrvetavalt happeline. Turismitalu palad ei luba end just kiita ja nii oli Diego kõht ja parem neer juba nädala jagu tunda anndnud. Diego fallos valutas kusi happelisusest. Ta läks seda kraape-puu vastu hõõruma. Hanna-Mai ema Helle-Viire surus parasjagu oma rakused paksud sõrmed tütre silme ette. Helle-Viire polnud isegi kindel, kas tegi seda ärahoidmiseks uriini tilkumisest Hanne silmadesse või pelgas ta tüdruku hilisemaid küsimusi peeniste kohta. Kui tüdruk selle vihma muidugi üle elas.
RIIN: Lause lõppu jõudes olen unustanud, kust see algas. Sõnad jäid selja taha maha. Higi lõhn, sammud koridori lõpus.
Haigla olemisega.
Haige olemisega.
Kõvaks tärgeldatud kitlite puude.
Kummituste puude filmilindil.
Lillakas-roosakas
Tibake oranži
Kulmude vahelt sügeleb kahtlaselt.
Alahuul tuksub.
Hoian sellest kinni.
Minu esimene suudlus oli Keila rongijaama perroonil.
Siga nikkus kurge, kure kael oli sirge.
Väikeste linnade lapsed on lollakad. Istusime haigla ees ja õppisime kirillitsat pähe.
A-B-V
Sülitasime ilubasseini.
Tegelikult ei sültanud, loopisime tikke.
Toona istusin veel seelikus jalad harkis, mul ei olnud häbi.
Nüüd enam uuesti ei ole.
Ma kandsin koledaid seelikuid.
Maitse kujunes hiljem, meestemaitset ei kujunenudki.
Haigla kuuendal korrusel olid tühjad õllepurgid ja satanistide sümbolid.
Esimesel kasvasid rhododendronid graniidikillustikuga ehitud kandilistes pottides.
Ma ei mäleta, et ilm oleks olnud eriti midagi muud, kui pilves.
Ma ei mäleta, et ma oleks ühtegi kiirabiautot kunagi sõitmas näinud.
Ma ei mäleta, kes meiega surnukuuri trepi peal istusid. Ma ei mäleta selle Tiego-nimelise kuti nägu
Aga tal oli 1-terane arvuti
Ma ei mäleta, kas see koer suri enne või peale minu lahkumist
Võiksin mitte mäletada, kas see hoonegi seal veel alles on.
OLIVER: Lause lõppu jõudes olen unustanud, kust see algas. Lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas. Lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas. Lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas. Lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas. Lause alguses mäletan veel lõppu. Lause keskel olen segaduses. Lause ääres vaatan kõrvalt.
Kui vaimutööst saab villand, võib minna objektile.
Tükikesi Nele Tiidelepa lavastuse “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” prooviprotsessi käigus toimunud loovkirjutamise ülesannetest. Kokku pani Heneliis Notton.