Umbes tunni pikkune koosviibimine on meie grupi ühine proov enda minevikkudega nõustuda / mitte nõustuda, end kokku panna / lahti võtta, et hakkaks parem, olla tuleviku osas lootusrikas / lootusetu ja teha rahu olukorraga, kus jõudes lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas.

On ainult jooned. Triibud, mis joonistuvad õhku. Need on meie liigutuste jäljed. Meie liigutused on funktsionaalsed. Rahulikud. Me teame nende eesmärki. Me oskame vajadusel öelda, miks me neid teeme. Aga me ei mõtle. Vähemalt mitte ülemäära. Me oskame seda teha ja teemegi. Ühtäkki märkame, et see on valmis. Funktsionaalsed liigutused on viinud funktsionaalse tulemuseni. Aga meid justkui ei olnud seal. Me olime kuskil mujal. Aga me ei tahtnud ära, nagu enne. Me ei igatsenud kuskile mujale. Me soovisime olla seal. Meie tähelepanu oli suunatud sellele, mida me tegime. Aga me ei mõelnud.

Saavutame distantsi endaga, enda eluga, sündmustega. Sukeldume “elusse”, kust puudub päris tähendus, sisu, karm reaalsus. Isegi kui see reaalsus on karm, siis me ei tunne seda päriselt. Kõik on olnud. Midagi alles tuleb. Me oleme pandud paigale, oleme ise end pannud. Nool on õhus paigal. Hetkel ta ei liigu. Samamoodi meie. Me ei taju liikumist, muutust, lahkhelisid mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Me oleme ainult praegu. Aga see ei ole “hetkes elamine”. Me justkui ei ole teadlikud. Me täidame sisemist käsku. Meie liigutused on praktilised, kaalutletud, eesmärgipärased. Kas me siis arvame, et neist tuhandeist tühistest liigutustest joonistub välja üks kaar? Suur kaar, mis lõpuks seletab kõike?