//Currently available only in Estonian//
Jalutasin mööda sügisest Tallinnat Kanuti Gildi SAALi poole. Balti jaama tunneli teelahkmel tabasin ennast järsku mõttelt, et huvitav, kas see, kumma väljapääsu ma Nunne tänavale jõudmiseks valin, otsustab või määrab midagi? Kas sellest sõltub, kas ja kuidas mõistan teost, mida ma parasjagu vaatama lähen? Seejärel noomisin ennast, nägu krimpsus, kuna esoteerika on minu arvates üks kohutavalt ajamahukas ja ajuressurssi ebavajalikult kulutav häma. See teede hargnemine pole oluline, kuna ma tegelikult ju peaksin teadma, kuhu ja mida tegema lähen. Mingi ebausklik vahejuhtum ei tohiks mõjutada seda, mida asjadest arvan. Ometi jalutasin paradoksaalsel kombel edasi korrutades mõningaseks enese rahustuseks ja mõtete korrastamiseks Raadio 2 eetrist kõrvu jäänud pealkirja “Hallo, Kosmos”. Alateadlik mõtteprotsess selle taga oli ilmselt, et esoteerika on astroloogia ja astroloogia on kosmos. Nii tobe, kui see vahejuhtum ka olnud poleks, osutus see väga sobivaks eelhäälestuseks, sisenemaks installatsiooni alla mattunud teatrisaali, mis kannab pealkirja “T2”.
Esko ja Ilus on maininud, et teos tegeleb määramatuse mõiste sisustamisega ning arvestades, et nad pole väljapaneku defineerimise ja selgitamisega (tahtlikult) väga palju rohkem vaeva näinud, võimaldab see saali siseneval publikul endal hulgaliselt seoseid luua. Mitte ainult ei võimalda, vaid lausa kohustab. Kanuti suurde saali on paigutatud kosmiline, industriaalne ja peab ütlema, et üsna süngena mõjuv väljapanek. Lava kohale on tellingute abil ehitatud teine korrus, mida harjumuspärases teatrikontekstis seal tavaliselt ei ole. See on piiretega poodium, mille lõpus piiret pole. Sealt saaks hea tahtmise korral alla hüpata. Eriti morbiidne on veel see, et kuristiku põhja, st lavale on paigutatud hiiglaslik vaas, mida võiks suurepäraselt ka urniks pidada. Kusagilt alla hüpates surma minemine võib olla üks võimalik variant määramatusega tutvumiseks. Kas me maisest elust lahkudes päriselt ka määramatuse sisu teada saame, ei ole paraku teada, aga mõistele „määramatus“ annab taoline mõttekäik ühe võimaliku sisu küll.
Huvitav on ka näiteks kohe sissepääsu kõrval paiknev koridor, kus programmiliselt ette nähtud kohas tuled põlema süttivad. Tekib valguskoridor teose reklaamfotost (pilt mõranenud skulptuurist, millest valgub välja punast ollust) kuni kuulitabamuse saanud astronaudi plakatini. Astronaudi ümber on Ariali kirjafondiga kirjutatud „Halloo?! Kuuled sa mind?“. Mõlemad tegelased on haavatud. Tekib küsimus, kas määramatuses saame me kõik aegade üleselt niiviisi kokku, et isegi teispoolsusesse pekstud puhas valge klassikaline skulptuur ja relvatoru läbi hukkunud skafandrisse riietunud kosmonaut saavad seal omavahel mingisugust dialoogi pidada? Täiesti võimalik.
Taas tekib tunne, nagu oleks määramatus võrdne surma või vähemalt mingisuguse teispoolsusega. Ilmselt on see muidugi pelgalt minu ajutegevuse tagajärg. Kuna autorid meeletult selgitanud pole, siis võib ise vabalt mõelda. Näitlejaid ju saalis polnud, olid vaid masinad ja staatilised kunstiobjektid, mõjudes küllaltki postapokalüptilisena. Kuna lihast ja luust inimkehi laval ei ole, tekib tunne, et masinad on lõpuks üle võtnud. See aga tähendab, et nad on iseteadlikud ja elus, mis on hea tundmus, millele üks installatiivne lavastus rajada.
Siinkohal oleks vast paslik arutleda selle üle, mida tähendab see, et installatsioon on elus. Kirjeldamaks teost “T2” on välja pakutud sõnapaar „installatiivne lavastus“. Lihtsustavalt võib öelda, et taoline formaat võimaldab muidu võrdlemisi staatilistel valgesse kuupi kuuluvatel kunstiobjektidel musta kasti seinte vahel n-ö halli massina ellu ärgata. Kuna saalis ühtegi inimnäitlejat ei viibi (sõltub muidugi ka sellest, mis rolli publik asetatakse), tuleb vaatajal keskmisest enam vaeva näha ja aktiivselt oma kujutlusvõimet kasutada, et mitut meediumi ühendavas koguteoses mingisugust lavastuslikku narratiivi näha ja sellest miskit tähenduslikku välja lugeda.
Installatiivse lavastuse või lavastusliku installatsiooni kogemise puhul osutub määravaks see, kui osavalt suudab vaataja saali üles pandud objekte ja nende vahel valguse ja helide abil tekkivat atmosfääri lavastusliku, st näitemängulise tervikuna tajuda. See on vaataja suhtes küllaltki nõudlik formaat. Arusaamise võti seisneb suuresti süvenemis- ja seoste loomise oskuses. Kasuks tuleb ka hea kujutlusvõime ja kodanikujulgus, mis lubavad vaatajal ennast peategelase rolli asetada ja teatrisaalis ilma kompleksideta ringi uudistada samal ajal, kui passiivsem publik kogu tegevust kõrvalt jälgib.
Näitlikult ja mõjusalt on seda võimalik kirjeldada kevadel aset leidnud Urmas Lüüsi sarnase formaadiga teose “Ülerahvastatud üksindus” puhul. Ka selle puhul rõhutati, et tegemist on installatiivse lavastusega. Autor kasutas Eesti publikule väga tuttavaid elemente, luues Sõltumatu Tantsu Lava saali koordineeritud rännaku, mis meenutab pea igale publikuliikmele vanaema tagasihoidlikku eluaset. Seoste loomisele aitas objektide tuttavlikkus tohutult kaasa. Mahajäetud kiltlid, eeskujulik, kuid seismisest rooste läinud köögivarustus ja musta veega täidetud sanitaartehnika tekitas vaatajais mõtteid, et lavastatud korter kuulub mõnele vanaprouale, kes on käsu ajendil kõik oma tegemised pooleli jätma pidanud nind sunniviisiliselt lahkunud (näiteks Siberisse). Kuigi kõik seisis, oli ometi väga lihtne oma kujutlusvõimet rakendades tajuda, et tegemist on näitemänguga. Ka publik mõjus kohati näitemängulisena: nad olid näitlejad, kelle liikumise trajektoor ja tegevuste arsenal oli lavastaja poolt ette määratud. See, kui lavastuslikuks mõni konkreetne 30-minutiline seanss kujunes, sõltus sellest, kui julge publik parasjagu saali sattus. Mida nad katsuda, tõsta, avada julgesid ja kuidas kogu ülejäänud publik saalis sellele reageeris. Sellest aru saamine oli võrdlemisi lihtne, mis omakorda muutis ka teose lavastusliku tarbimise lihtsaks.
„T2“ puhul lavastuslikkus nii kergelt esile ei tule. Vaja läheb palju enam kujutlusvõimet ja tahet arusaamatust aru saada ning määravaks osutub vaataja enda tunnetus ja varasem kogemustepagas. Suuresti ilmselt seetõttu, et saali üles seatud objektid on keskmisele vaatajale ka eraldiseisvana üsna võõrad, mistõttu ei tekita nad ka kokku kõlava tervikuna esimese hooga erilisi emotsioone. Kohti, kuhu minna või vaadata on niivõrd palju, et keeruline on kogu sellest virrvarrist aru saamisega pihta hakata. Kusagil vilgub, kusagil mingi kapp väriseb nagu kukuks kohe ümber, keegi räägib kõlarites mingit seosetut juttu, mille ingliskeelne tõlge mõningase nihkega ekraanidel jookseb ja tagatipuks on veel mingid võrdlemisi staatilised objektid ja plakatid, mille tähendus tundub esmapilgul ekstreemselt ähmane. Tohutu üleküllus. See nõuab süvenemist. Suur osa publikut istub lihtsalt istmetele maha nagu teatris ikka ja loodab, et nüüd hakkab midagi põnevat juhtuma. Aga ei hakka. Samas ei julge keegi eriti püsti tõusta ka, et ise endale põnevaid vaateid ja juhtumeid tekitada, kuna teised ju kõik vahivad. Äkki nad arvavad siis, et esimesena püsti tõusja on see ennasttäis kunstivaataja, kes arvab arusaamatust aru saavat.
Ometi olen ma see ennasttäis kunstivaataja ja väidan, et „T2“ on minu silmis mingi tohutu võlu. Selle kohati maitsetu kujundus, ebaloogika ja hektilisus mõjuvad värskendavalt. Jah, segadusttekitavalt, aga minu jaoks on Marten Esko ja Mihkel Ilus selles osas väga hästi õnnestunud, et nende küllaltki hulljulgelt ette võetud termin „määramatus“ peakski segadust tekitama. Eesti keele seletavas sõnaraamatus on kirjas lause, et „igasugune info likvideerib mingi määramatuse“ ja kui on midagi, mida töö autorid ja ka teos ise eriti kompaktselt ja konkreetselt ei edasta, siis on see info. Aru saamine on selle konkreetse installatiivse lavastuse puhul samasugune häma, nagu on seda esoteerika. Isegi siis, kui tundub, et läbi universumi sekkumise tekib mingisugune ilmutus ja arusaam, siis suure tõenäosusega seda päriselt ikkagi ei tekkinud, kuna aru saamiseks on vaja määramatusest info kaasabil loobuda.
Kõigest sellest johtuvalt pean edasistele vaatajatele südamele panema, et see installatiivne lavastus nõuab hommikuse lõvikonservi söömist, kuna kompleksivaba ringi kolamine ja takistamatu mõttelend on see, mis päeva lõpuks mingisugusegi arusaama või lõbu tekitab. Vaba mõttelend hõlmab (paraku) ka igasugust esoteerikat, mida mina naiivselt enne Kanutisse sisenemist Balti jaama tunneli teelahkmel kõrvale püüdsin heita. Valesti tegin. „T2“ muutub huvitavaks alles siis, kui minetada mõte, et kunstnikud kindlasti püüavad selle kõigega mulle midagi öelda, see kõik tähendab midagi. See pole vaatemäng, mida tarbida, vaid juhuste ahel, mida isiklikul kombel kogeda. Juba Kanuti Gildi SAALi kodulehel leiduvatest teost kirjeldavatest tekstidest on üsna hästi aru saada, et autorid on suuresti lähtunud mõttest, et kõik tähendab midagi, aga samas ei ole mitte millelgi päriselt tähendust. Vaadates ei teki mingit otsest ja universaalset arusaama, mis kehtiks kõigi jaoks, vaid tähenduse saab luua ainult vaataja ise, enda jaoks. „T2“ ärkab ellu siis, kui tahta, et ta ellu ärkaks, aga see on ka loogiline, kuna midagi elulist seal laval peale ideede ju tegelikult ei olegi. Kõik toimuv on üks suur hüpotees ja tunnete mäng, mis kas mõjub või ei mõju. Aga sedasama on ka „määramatus“, mille mõistet Esko ja Ilus antud teosega sisustada püüavad.
Photos by Alana Proosa
More information about "T2".