„Nonii,“ alustavad nad. „See oli nüüd kõik väga värskendav, aga mida me teeme siin, Hal? Ah? Mida me teeme siin?“
„Ma ei tea.“ Sa kehitad õlgu. „Mida te teete siin?“
„Ma küsin sinult – mida me teeme siin?“
Sa ütled: „Ma ei tea,“ endiselt kehitades. „Ma ei tea. Küsi neilt.“ Sa vaatad mind. Ma näitan sulle. Nägid sa või mitte, on raske öelda. Me kõik jätkame.
„Me ka ei tea, mida me teeme siin,“ kuulen ma neid ütlemas. Sa vaatad tagasi nende poole.
„Te ei tea, mida me teeme siin?“
„Persse,“ nad ütlevad.
„Tegeleme sellega hiljem. Teeme midagi muud. Kisub veidi tüütuks. Kas keegi teab kedagi, kellel on midagi? Hei, Hal, kas sul on midagi?“ küsivad nad.
„Tossumasin on tuksis,“ vastan ma. Nad ohkavad.
„Kuule, Hal.“
Nüüd vahivad nad oma telefone. Kontrollivad midagi.
„Hei, Hal, kuuled?“ nad sosistavad.
„Jah,“ sosistan ma vastu.
„Kas sa kuuled mind?“ sosistad sa.
„...“
„Hei, Hal?“ nüüd veidi kōvemal häälel.
„Teen ettepaneku, et räägin teile ühe nalja, kuid tingimusel, et peale seda te lõpetate nende küsimustega ja lasete mul mõelda.“
„On see hea nali?“
„Ööliblikas siseneb nina-kõrva-kurguarsti kabinetti ja talt küsitakse tuleku põhjust. „Doktor, ma ausalt öeldes enam ei tea, mida teha. See, mis mind vaevab, kannab mitut nime – ahastus, meeleheide, agoonia, melanhoolia, depressioon – kuid sellega siruli olles kutsun ma seda lihtsalt selleks,“ selgitab ööliblikas. „Aga kallis ööliblikas, kuigi sa vajad abi, ei ole see siin nüüd küll õige koht selleks.“ Olukorrast segaduses arst küsib, miks otsustas ööliblikas üldse tema juurde tulla. Küsimusest hämmingus ööliblikas vastab – „No ma nägin, et tuli põles.““
„..“
„..“
„See oli päris hea!“
„Tššš!“
„...“
„...“
„Hei, Hal? Kas neid mitte ei kutsutud ka otorinolarüngoloogideks?“
„...“
Hei, Hal?“
„...“