“Ma usun, et täna me kõigepealt elame üle kõike rõõmsat ja seda, mis ajalugu on meile jätnud tänaseks ja selle nimel ma soovin kõikidele palju õnne ja tahet jätkuvalt edaspidiseks.”
– Arnold Rüütel “Mis on performance?”(1)

Kanuti Gildi SAALis toimus 12. märtsil 15.(!) Made in Estonia Maraton. Ehkki esinejatelt oodatakse lühivorme (etteastete ajaline kestus on piiratud 10 minutiga), on publikule tegu tõelise kestvus-vaatamisega, mille neli vooru ja 35 etteastet olid jagatud 7 tunni peale.

See, et lühivormid on moes, on mõneti juba käibetõde. Novellid, tviitid, meemid, kalambuurid – kõik, mis on kontsentreeritud, intensiivne, kiiresti tarbitav ja jagatav ning pahatihti ka kergesti unustatav. Loojale seab lühivorm kõrged nõudmised – piiratud vorm vajab kontsentreeritud sisu, kujundlikkust ja üldistusvõimet, paha ei tee puäntki. Need nõudmised kehtivad kõigis meediumides, olgu siis tegu teksti, pildi või audiovisuaalse teosega.

Mulle, kes ma esimest korda üht Made in Estonia Maratoni vaatama sattusin, jättis sündmus kustumatu mulje. Ei üllatanud ainult paaripäevase ettevalmistusajaga lavale toodud etteastete tase, vaid ka mõnusalt sumisev ja toetav publik, kes saalis toimuvale soojalt kaasa elas ning vaheaegadel garderoobi ja tänavale muljetama kogunes. Alustavale (tegevus)kunstnikule on Made in Estonia Maraton kahtlemata suurepärane platvorm, kus ideid läbi mängida, professionaalset tagasisidet saada ning tutvusi sobitada.

2022-03-12_MIE_Maraton_dok_JoosepKivimäe-147.jpg
Alexei Gordin, Kristina Koobak, Olesja Semenkova "Rahva hääl"

Ka uudishimulikule pealtvaatajale, kelle suhe kaasaegse tegevuskunstiga on veel nõrguke või suisa olematu, pakub üritus käepärast võimalust selle kunstivaldkonnaga tutvumiseks. 30+ esinejat annavad hea ülevaate tegevuskunstide mitmekesistest väljendusvõimalustest nii heas kui halvas. Selgi aastal varieerusid lavale toodud teosed tantsu- ja aeroobikakavadest kontseptuaalsemate ning ühiskonnakriitilisemate aktsioonideni. Aleksei Gordini lavastatud kunstiauhindade tseremoonia, mille taustaks mängisid slaidid kaasaegset eesti kunsti kritiseerivatest anonüümsetest netikommentaaridest, näitas ilmekalt, kuidas tänapäeva kunst võrdub tavateadvuses siiamaani veel mensaverega maalimise või purki sittumisega. Kumbki eelmainitud tegevustest ei kuulunud Made In Estonia põhivõttestikku. Aga teisalt – kui mõni esineja on vaatajale ikka täiesti vastunäidustatud, siis on ju hea meeles pidada, et hiljemalt 10 minuti pärast saab seegi raskus selitatud.

Arvestades viimaste nädalate ärevat poliitilist olukorda, üksteise otsa kuhjuvaid kriise ning Kanuti Gildi SAALi lähedust Vene saatkonnale, oli isegi üllatav, et n-ö päevakajalised teemad lavale peaaegu ei jõudnudki. Teisalt, kunsti teraapiline ja vabastav mõju ei avaldu ainult sõnumis. Isiklikult rõõmustasin juba sellegi üle, et nende seitsme Kanutis veedetud tunni jooksul ei tekkinud kordagi kiusatust uudisportaale avada ning elu tundus korrakski peaaegu normaalne.

Maratoni neli blokki olid eristatud lavaruumiga – tühi lava, black box, ekraaniga segameedia etteasted ja n-ö nihestatud ruum, mille keskel laiutas peaaegu terve lavapõranda ulatuses täispuhutud batuut.

2022-03-12_MIE_Maraton_dok_JoosepKivimäe-210.jpg
Unholy 3nity ja Elo Vahtrik “Suurepäraseid ideid, suurt eelarvet, entukat produtsenti, palju kulka toetust, tugevat vaimset tervist ja armastust teile kallid!”

Iga vooru ruumipoeetika andis kammertooni ka vastava bloki etteastetele. Esimesed, tühjale ruumile loodud teosed olid kõige mängulisemad, humoorikad ja sageli ka eneseiroonilised. Viimase heaks näiteks oli Tantsuvastaste performance “Ühel õhtul avaldunud sarnasused”, milles hipsterliku elutüdimuse ja rafineeritusega kiruti tantsijate negatiivseid kõrvalmõjusid kaaskodanikele. Vormi ja sisu kontrasti poolest jäi meelde ka Ühe Isiksuse teos “Läänelik vaade demilitariseerimise operatsioonile”, kus nähtamatute harfide sulni meloodia taustal röögiti välja elu lühiajalugu, mis loetud minutitega jõudis esimeste elusorganismide tekkest “penskarite ülalpidamiseni”. Teise vooru lavatumedus ja minimalism tõid esinejates välja nende dekadentlikuma poole. Siin domineerisid Angst ja kehalisus. Kolmas voor, n-ö segameedia, oli kõige mitmekesisema sisuga, esitades nii videoteoseid, kaamerasilmaga vahendatud kehasid kui ühiskonnakriitilisi seisukohavõtte (nt Sigrid Savi “Dieses Wasser löscht mehr als einfach nur Durst”). Õhtu lõppes batuudihüpetega. Oma kahetises rollis – batuut kui laste sünnipäevade rekvisiit, aga ka improviseeritud maadlusring – tõi see atribuut esinejates välja nii elurõõmu kui agressiivsuse.

2022-03-12_MIE_Maraton_dok_JoosepKivimäe-177.jpg
Sigrid Savi “Dieses Wasser löscht mehr als einfach nur Durst"

Eesti aina professionaliseeruval (mis kaunis sõna!) kunstimaastikul täidab Made in Estonia Maraton niši demokraatlikuma platvormi järele (2). See on kunstisündmus, milles ei ole esiplaanil kuraatorid, rahastusega seotud bürokraatia või ajas fikseeritud lõpptulemus. Tegu on efermeerse ja mängulise, anonüümse ja kaduvikulise kunstivormiga. Kõik osalemissoovi avaldanud kunstnikud võetakse vastu. Publiku ja esinejate rollid segunevad – suurem osa lavaleastujatest istub ju ka pealtvaataja toolidel, suhtudes laval toimuvasse suurema empaatiaga kui n-ö tavapublik. Ehkki seintele riputatud kavas võib näpuga järge ajada, sulavad õhtu jooksul kiirelt vahelduvate esinejate näod paratamatult üheks virvarriks. Muidugi astub lavale ka tuntud tantsijaid ja (tegevus)kunstnikke, kuid palju on uustulnukaidki. Esiplaanil ei ole mitte eneseteostus, vaid ühisloome. Mati Undi sõnadega: “Minule tundub küll, et keskaja kombes teeselda ebaoriginaalsust on midagi positiivset. Olles vaimustunud teravaprofiililiste indiviidide nartsissismist ja nende teatrist, tahaks vahetevahel eraldada vaimu materiaalsest substantsist, jälgida anonüümse mõttejõe voolu, lugeda tiitelleheta raamatuid, jätta artiklite juurest ära pildid ja allkirjad.”(3) Just sellist vabastavat ja võrdsustavat isikuülesust Made in Estonia Maraton pakubki.

1 https://www.youtube.com/watch?v=jhMLgB5I_f0&ab_channel=p1ntsel
2 Vt ka Maarin Mürgi endiselt ajakohast arvustust Made in Estonia Maratonile: “Fännikiri “Made in Estonia maratonile” (Sirp, 20.04.2018)
3 Mati Unt “Sirise, sirise sirbike” (2003), lk 8

Fotod: Joosep Kivimäe