Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus, ütleb kavaleht. Tol päeval kulus energia läbikulutamiseks täpselt 50 minutit. See oli fantastiline, silmad punnis imestasin, et no ei ole võimalik 50 minutit naerupurskeid, punastamist, ootusärevust, pinges näolihaseid, et millal see rollercoaster siis taas järsult suunda vahetab. Röökivad linnutaolised olendid ennastsalgamatult seletamas värki. Seda kõige tähtsamat, just sel momendil, hoolimata, et keeg ei mõista, hoolimata, et teed ennast naeruväärseks. Häälitsejatel endil oli seda vaja sest teisiti ei saanud, oli üks mõte ja see mõte vajas välja karjumist: “Tidiit - Tidiit - Tidiit - Tidiit!! ja teine vastas: “Prööhrööh - Phrõõõhrrrrõhh!” Nagu kevadised linnud vara hommikul akna taga röökimas. Mis nad must tahavad, miks nad mind äratavad. Mina aga ei suuda mõista, et nad ei taha minust midagi, neil paradiisi lindudel on üks asi ajada ja see ei puutu üldse siin maapeal elavatesse inimestesse. Miks me inimesed alati mõtleme, et asi on meis. Oli 50 minutit täis energiat, seda kõige energeetilisemat.

Seejärel tekkis vaikus, tühimik, midagi nagu püüti teha, aga vist väga ei püütud ka, samas ei võetud ka pausi. Just sellel hetkel oleks olnud võimalus lavastaja Lauri Lagle poolt ihatud kõdunemiseks, ja hallitamiseks. Oli hetk, kus kogu surnud pasa sees oleks võinud hakata vohama uus elu ja õitsemine. Vihjeid oli, aga kõdunemist mitte, võimalusi oli aga mitte midagi ei juhtunud, näitlejad väsisid lihtsalt ära ja tegid teadliku valiku, mitte alagatada seda uut. Mitte pidada tähtsaks Lauri poolt pakutud olemist hetke ilus, praegu, sel momendil. Justnimelt selles momendis, kus ei oska nagu midagi peale hakata, kus naeratus enam ei tööta. Kas lavastaja polnud siis selgitanud, et just siis kui oled väsinud tüdinud, tühi ja apaatne, just siis saab sündida see uus, või siis ütles aga näitleja lihtsalt ei usu teda. Näitleja teab, mis on vohamine, see on küllus ja küllus ei saa olla tühi. Ja nii jäigi mul nägemata, mis oleks juhtunud kui tühjus ja väsimus oleks vajutanud gaasi, oleks hakanud vohama.

Miks ma väidan, et tegemist oli näitleja teadliku valikuga?
Tekstid ja stseenid olid loodud trupi poolt, mis on tänapäevase etenduskunsti puhul igati tavaline olukord. Sellise lavastuse loomise meetodi eeliseks on eelkõige teadmine. Teadmine kust asjad on saanud alguse, mõistmine, miks antud laused suust välja voolavad, mis on nende taga, samas ka etteaimamine, nad teavad ja tunnevad üksteist, neil on koos põnev. Kui trupp loob koos situatsioone, siis on kõik kursis, kõik pulbitsevad koos või on koos ka hädas, sest olukorrad kasvavad välja teadvustatud tööprotsessist, kus sa küll kõike veel ei teadnud aga sina olid isiklikult nende loojaks.
Järgmise sammuna kirjeldatud meetodis tuleb korrutamine. Keeruline lugu, siin ei ole kohta õpitud maneeridel. Neid ikka juhtub, kes oleks ideaalne, aga eesmärgiks on taastoota proovis kogetud seisund. Ja see töö on raske, see kulutab energiat, mitte ainult laval oldud 110 minutit, vaid kogu päeva, kõik päevad, mis jäävad kahe etenduse vahele. Väidan, et ei ole võimalik hommikul teha ühe teise lavastuse proove ja siis joosta Paradiisi mängima, Paradiisi ei mängita, seal ollakse kohal. Mari oli kohal ja Mart oli kohal, Reimo pingutas, et olla, Tiina ja Erki olid kusagil mujal, mõtlesid ilmselt ühele teisele tööle, või purjekale, või piprataimedele, mine tea.

Mart Kangro on ilmselt esimest korda laval näitlejana, olukorras, kus ei pea olema samal ajal ka lavastajaks. See tuli kasuks, nüüd oli tal võimalus jätta vastutus Laurile ja ise pea ees tormata olemisse. Vahel on näha, kuidas lavastaja mõistus püüab reaalajas küsimusi küsida või näitlemise kohta etteheiteid teha ja see katkestab korraks näitleja Mardi mineku, õnneks mitte väga sageli. Mart möllab puki peal, see ei ole koreograafia, see on tants, aga koreograaf on öelnud, et sina bitch tantsi raisk, tantsi, nagu vanakurat ajaks sind taga ja Mart tantsib. Seejärel juuste monoloog, totaalne skets, ta saab aplausi (kaasaegses etenduskunstis ei ole keelatud aplausid keset etendust). See on publiku vabanemise tunne, aplausiga ma rehabiliteerin iseenda, nüüd on minul seda vaja. Mul on vaja kiirelt taastumist, sest see, mis Mart teeb on hullumeelne, ta räägib parukatest, et millal, mis parukat ta kannab. Lihtne lugu, aga keeruliseks või siis põnevaks teeb asja see, et ta rääkis mõtteid. Päriselus inimesed ei räägi oma mõtteid, need on varjatud, keegi ei taha ennast lolliks teha või naerualuseks saada. Päriselus on olemise reegliks olla hoitud, kaunis ja mittemidagiütlev, noh nii igaks juhuks. Tahaks elada paradiisis, seal kus mõtetel on väärtust.

Pean kiitma veel kunstniku tööd, või hooiski Lauri Laglet, kes julgelt hoiab ühte üleküllastatud pilti kogu lavastuse jooksul. Paradiisil pole kahte erinevat poolt, on ainult üks - see kõige õndsam.
Näitlejad värvivad etenduse jooksul taimede lehti, ülemine kiht on õrn lilla, värvitakse alumist poolt, vist kollaseks. Ei, see on ikka lilla, aga verdi erinev, siin on punalilla, rohelilla, sinililla ja isegi kollalillat on. Stopp, äkki on see hoops valguskunstnik, kes oma salapärasel moel meile Paradiis lubab, just seda lillat.

Kavalehe tsitaat: “Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikku oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.”

Kõlab nagu soovmõtlemine, väidan, et seda kõike lavastuses ei olnud aga ruum selleks oli olemas, mõned hetked ja olukorad olid ja see polegi nii vähe. Kui miski asjaolu saab üldse kunagi olemas olla, siis ta peab asjas juba eelnevalt peituma, ütleb Wittgenstein. Iga asi on võimalike asjaolude ruumis. Ruum võib olla tühi, aga asi ei saa olla ilma ruumita.* Ruumi all mõtlen ma just nimelt võimalikkuse ruumi, mitte teatriruumi, sest need võimalikkused olid tegijate ja nende mõtete ning soovide näol olemas. Potentsiaalist piisab, nüüd tuleb endal see paradiis luua ja olukordades kohal olla. Päriselus meeled avatud hoida ja pööraseid monolooge pidada, pidada neid valjul häälel, mitte hoolida sellest, kas kellegi uni saab segatud või mitte.

tänud,

Kaja Kann

Järgmised etendused
Von Krahli Teatris
20., 23., 25., 26. mai 2016

*Tractatus Logico-Philosophicus, by Ludwig Wittgenstein, 2010 - https://www.gutenberg.org/files/5740/5740-pdf.pdf