Baltoscandalist on möödas kolm päeva ja pean tõdema, et kui klassikaline kassiahastus on möödunud, siis teatav Post Teatrum Tristesse pole lahkunud ei kehast ega vaimust ja tundub, et jääb siia päris kauaks pidama. Kuna festival oma sisutiheduses hõlmas kogu mu aja ja ruumi, siis alles nüüd on mul mahti maha istuda ja kogetut sõnadesse panna.
Teatrifestivalid on kummalised üritused, seda eriti suvel. Inimesed saavad kokku ning higistavad teineteise kõrval umbsetes teatrisaalides. Õnneks oli seekord ilm sees istumiseks armuline, öösel väljas õllejoomiseks muidugi vähem. Jõudsin Rakverre kolmapäeva lõunal, võtsin Tallinna lennujaamast peale ühe Prantsuse mänedžeri, kelle nimi oli Delphine, see jäi erakordselt hästi meelde. Tore, kui kellegil on nimi, mis esimene kord meelde jääb. Sissesõidul linna tuli raadiost Jan Hammer Groupi Miami Vice’i tunnusmuusika, mis sobis hästi mu ootusrõõmsa tuju ja ambivalentse linnamaastikuga. Linn tundus esmapilgul mahajäetud või on see koguaeg selline?
Seisin hotelli ees. Millegipärast tulid erinevad väljamaalt pärit teatritegelased minu juurde erinevaid küsimusi esitama: Palju siin linnas elanikke on? Kas Quesne trupp tegi juba proovi ära? Kus on festivali avamine? Ma ei suutnud peale tagasihoidliku naeratuse midagi neile vastata. Jätsin täiesti kohtlase mulje. Welcome to Estonia!
Esimene päev käisin vaatamas Joris Lacoste’i ülimalt tehnilist lavastust “Suite №2”. Spordikirik oli täiesti võimatult umbne ja tagareas istumine tingis selle, et inimesed mitte ei hakanud ettepoole nokkima vaid õhku ahmides tahapoole. Õhupuudusele vaatamata oli lavastuse tehniline pool meisterlik ja nautisin mitmekeelseid kõnesid, kuna tunnen suurt huvi erinevate keelte vastu ning lõbustan end tihti kodus erinevaid aktsente halvasti järgi tehes. Samas ei pakkunud lavastuse tehnilis-keeleline lähenemine ruumi vabastavale katarsisele. See oli selleks liiga sisu- ja mõttetihe ja seepärast ei tekkinud päris aega iseenda assotsiatsioonide jaoks ning laval toimunud intensiivne sõnamine ei suutnud seguneda minu sisemaailmaga. Täiesti vastupidine emotsioon tekkis järgmisel etendusel – Phillippe Quesne “The Night of the Moles (Welcome to Caveland)”, mis võimaldas vaatajatel sukelduda hiigel-muttide üpris üksluisesse eluringlusesse. Esimesed 15 minutit olid mutid hirm-naljakad, kuid kuna lavastus põhineb suurel osal kordustel, siis nali lahtus üsna kiiresti ja oli aega siseneda iseenda tõlgenduste maailma ja seda niivõrd, et mingi hetk ununes ära, mida täpselt vaatan.
Teisel päeval ärkasin ma oma ühikatoas väljas oleva ürgvihma ja 12. kraadi peale. Vahtisin aknast välja ja mõtlesin, et miks ilm täiskasvanu tuju niivõrd mõjutab. Ma ei mäleta, et lapsena oleksin olnud masenduses sellepärast, et ilm halb on. Täiskasvanud on ikka nii kergesti mõjutatavad! See mõttekäik saatis mind pool päeva ja selles vaimus loivasin läbi vihma teatrisse. Kuna ma hostisin Ivana Müllerit, siis aitasin tal terve päeva etenduspaika ette valmistada. Daam on väga täpne ja nõudlik oma soovide suhtes. Kraapisin põrandalt vana teipi, puhastasin toole, kleepisin numbreid, jagasin stsenaariumeid pinkide alla jne. Nii Ivana Mülleri lavastus kui ka tema ise üllatasid mind oma siiruse ning jaatava ellusuhtumisega. Ise kommenteeris ta seda, et kõik keskeale lähenevad naised ei pea alati künismi kalduma ja lisas, et pealegi need asjad käivad moe järgi, vahepeal on moes olla küünik ja teinekord romantik. Praegu pidavat romantikud moes olema. Ma usun, et kuna tegu on pariislannaga, siis ilmselgelt on ta meist moes veidi eespool.
Õhtused supernatsid Showcase Beat Le Moti esituses olid lihtsalt vältimatud ja võluvalt vaoshoidmatud. Etenduse lõpus ma suutsin näha ainult poisslapsi, kes mängivad sõda kerges Monty Phytoni võtmes. Võimalik, et mu kergelt letargiline olek muutis mind liiga haavatavaks ja tõsiasi, et olin sel hetkel kuskil põllu peal küünis paduvihmases porises ja külmas öös, oli minu jaoks liiga ahistav. Samas poisid meeldisid paljudele ja nende mängulust oli vääramatu. Üks mu vanem diplomaadist sõber rääkis alati, et hea kunsti tunneb ära sellest, et pärast selle kogemist, ei ole vajadust napsu võtta, vaid oled juba iseeneslikult joovastunud. Pärast Beat Le Moti poisse ei suutnud ma midagi peale õlle vastu võtta, seega ei kuulnud ma järelpeol ühtegi Binaarpoeesia esitust. Kuulsin ainult teiste elamusi, et pandi hullu, eriti kiideti Riina Maidret.
Reedel olid kõik inimesed juba üsna korralikult zombistunud. Olin optimistlikult plaaninud näha Maiket ja Iggy’t ning NOd, aga kuna pärast samal päeval toimunud artist talki Ivanaga olin täiesti soss, pidin korra eemalduma teatrist ja sulgema ennast oma ühikatuppa looteasendisse. Teatrifestivalid võivad vahel nii mõjuda – väga palju emotsioone ja informatsiooni tuleb korraga oma ajus kategoriseerida. Vestlus Ivanaga sujus iseenesest lihtsalt. Hea oli kuulda, kuidas kunstnik suudab ennast nii selgelt ja ladusalt väljendada. Sama ütles Mart Kangro enda Etchellsiga peetud vestluse kohta.
Looteasendis veedetud puhkehetk tuli kasuks ja *Melk Brod/Marco Berretini “IFeel2” vaatama minnes, olin äärmiselt õnnelik, sest sain seda vastu võtta täiesti puhanuna. Ei tahagi viimase kohta rohkem öelda kui seda, et pole ammu näinud tantsulavastust, mis oleks mulle sedavõrd korda läinud: nii kerge, pastelne, totaalne fluidum. Pärast etendust olin üheltpoolt küllastunud, ent tundsin, et võtaks nüüd vastu kõik, mida veel pakutakse. Samal õhtul esinesid festivaliklubis Emer Värk ja Renzo Van Steenbergen, kes üllatasid oma tumeda ja kõikehõlmava laiviga. Tavaliselt ei suuda ma kaua viibida sellistes toonides, kuid kogu see eelnev fluidumlik olek jätkus nii tabavalt nende laivis ja kasvas edasi peoks.
Viimane päev käisin Dead Centre’i/Bush Moukarzeli, Ben Kiddi lavastust “Chekhov’s First Play” vaatamas. Tegemist oli justkui sissejuhatusega Tšehhovisse, lavastaja kommenteeris kõrvaklappidesse Tšehhovi näidendi tegelasi ja sümboleid, samas ka näitlejate ametioskusi. Lõpuks oli lavastuses nii palju tähenduskihte, et oli peaaegu võimatu aru saada, millele täpselt tähelepanu osutada. Kuigi lavastus ühelt poolt üllatas oma mitmetasandilisusega, siis hiljem jäi tunne, et paljud asjad olid liiga otseselt ning ilmselt välja öeldud.
Mind jäi aga kummitama tore mõte, mille lavastaja enne etendust publikule avaldas, mida olen ka ise tundnud. Mõte teatritoolist kui eraomandist, mille külastaja on soetanud ning isegi kui ta kohale ei ilmu, siis keegi ei saa seda endale võtta. See on sinu isiklik ruum ning sellega kaasneb vabandus veeta tund või kaks ja mõelda oma isiklikke mõtteid. Tihti on just teatritool see, milles istudes saabuvad tähtsad tähelepanekud ja universaalsed arusaamised. Selline kahetine olukord - võtta väljast ja samal ajal seest vastu signaale on üks teatrikogemuse ilusamaid omadusi. Tim Etchells rabas publikut samal õhtul oma minimalismi ja vastuolulise fragmentaarsusega, mis etenduse lõpuks muutus imekombel ühtseks voolavaks narratiiviks. Öeldud sõna ja tavafraasid teisenesid muusikaks või luuleks, selle kohta võiks isegi öelda argiluule.
Teatrifestivalid, nagu mainitud, on siiski kummalised üritused. Viiendaks päevaks on peaaegu kõik laval nähtu muutunud mingiks ühtseks häguks ning mõnikord ei mäletagi mis see oli mida ma nüüd täpselt nägin, kuid kõik on siiski läbi kogetud ja erinevad maailmad jäävad kuhugi ajusagarate vahele pidama, vähemalt mõneks ajaks või siis tulevad ootamatult mälestuskildudena tagasi nagu happe flashbackid. Tervik on suurem kui osakeste summa ja minu kogemus oli kindlasti ainult väike osa sellest suurest teatrielamusest, mis samamoodi kestab edasi teiste väikeste aatomite peades. Ma pidin kirjutama reportaaži festivalist: selle olmest, ulmest, melust , algselt oli plaanis iga õhtu oma mõtted ja kogemused kirja panna, kuid läks nii nagu see ikka tavaliselt läheb, aeg kulus hostimisele, vaatamisele, vestlemisele, tantsimisele ja magamisele.
Kuidas saada üle festivalijärgsest kaamosest? Soovitan minna sauna ja pesta maha see teatrikiht, kallistada loodust ja loota, et mõned tundmused jäävad kuhugi rakkude vahele pidama.
*Fotod: Alissa Šnaider
Galerii
