Seitse aastat tagasi võtsid Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna tudengid nõuks korraldada ise töötubade ja etendusõhtutega tantsufestival, et täita vastav tühimik eesti tantsumaastikul. Siinsel kultuuriväljal kipub nii olema, et tegijad ka korraldavad. Toonased tudengid tahtsidki pakkuda võimalust liikuda, etendada, viia tantsukunstis värskelt toimuv tavapärastest keskustest ka kaugemale, toetada noort tantsukunsti ja selle arengut.
Nende ettevõtlikkuse tulem, Hiiumaa TantsuFestival, on seitsme aasta jooksul on saanud kindla visiooni ja sihtgrupiga omanäoliseks ürituseks. Ma ei oskakski kõrvutada, kas Eestis on praegu teist samalaadset ettevõtmist, mis suudaks korraga pakkuda nii tantsulisi töötube erineva kogemusega liikumishuvilistele, erineva fookuse ja esitletavate tulemitega loomeprotsse, residentuuri-tüüpi protsessi tegevkunstnikele ja noorte, loometeed alustanud koreograafide etendusõhtuid, millest võivad osa saada ka muidu tantsukaugemad inimesed.
Hiiumaa TantsuFestivali (HTF) arenguteest, vajalikkusest, väljundist ja perspektiividest vestlesid Marie Pullerits ning festivali korraldajad Üüve-Lydia Toompere ja Rauno Zubko.
M: Kas Eestis on tantsumaastikul puudus noorte koreograafide võimalustest oma tööde väljatoomisest või esitlemisest?
Ü-L: Palju neid ei ole…
R: Kord aastas on võimalik kandideerida Premiere’ile ja Kanuti residentuuri, aga otseselt noortele suunatud võimalusi väga ei ole.
Ü-L: Meie mõte oligi nii HTF-i ja selle esitlusüritust “Platvorm” korraldades, et noortel oleks väljund luua ja esineda. Pean silmas inimesi vanuses 16-18 aastat, ülikoolieelses eas. Nad saavad küll tantsida koolitantsul, aga oma õpetaja koreograafiaga, kellegi teise käe all õpitud materjaliga. Rohkem me nende väljunditest ja tegemistest ei tea. Siin tahamegi anda noortele võimaluse oma loomingut näidata, tantsufestivalil aga osaleda ka teistes ühistes loomeprotsessides.
R: Väga heaks näiteks, et oleme suutnud HTF-iga arendus- ja kasvatustööd teha, on mitmete siit välja kasvanud noorte osalemine näiteks Premiere’i kandidatuuris. Sel aastal osales seal näiteks Maria-Netti Nüganen, kes ei olnud tol hetkel veel kõrgkooliski, vaid meie kasvandik siit festivalilt ja E.T.A. stuudiost. Leian, et ta esitas väga tugeva kandidatuuri. Kõrgkoolieelse vanusegrupiga Eesti tantsumaastikul veel väga ei tegeleta.
Ü-L: Tegelikult ka kõrgkooliealistega! “Platvormile” ja HTF-ile on oodatud ka tudengid.
R: Samuti professionaalsed tantsijad – kuna Külli Roosna ja Kenneth Flaki juhitud kandideerimisega lavastusprotsessi grupp täitus kiiresti, läksid mõned professionaalidest kandideerinud teise lavastusprotsessi koos noortega, sest esinemisvõimalusi tantsijana eriti ei ole.
Meie jaoks on oluline ka siinne arenguring. Pakume võimalust osaleda esmalt töötubades, seejärel soovi korral lavastusprotsessides, sealt edasi juba “Platvormil”, näitamaks oma töid, kõrgkooli ajal saab tegeleda erialase enesetäiendusega ning seejärel juba oma töödega HTF-ile tagasi tulla.
M: Sel aastal on esmakordselt fetivalil ka sooloprotsessi formaat, mis annab koreograafile võimaluse tuua nädala jooksul välja soololavastus või selle tööprotsessi versioon. On see märk sellest, et ka tegeval tantsukunstikul ei ole eriti toetavaid võrgustikke oma töö välja toomiseks?
R: Just “toetav” võrgustik on õige märksõna! Siin saab end ka loominguliselt mugavalt tunda, muretsemata kellegi ootushorisondi pärast. Samuti on oluline, et Hiiumaal toimub see suvisel ajal. Eesti konteksti reaalsus on, et tantsukunstnikuna ainult tantsija-etendajana ära ei ela ning enamus töötab ka õpetaja-pedagoogina. See tähendab, et talvehooajal on lavastuse tegemine oma ajast ja oma produktsiooniga üsna võimatu.
Ü-L: Sealt tuligi idee siin ka residentuurivõimalust pakkuma hakata.
R: Ja sealt omakorda kasvas idee “Platvormiks”. Nimesid nimetamata pean ütlema, et nii mõnigi “Platvormil” nähtud noorte töö oli tasemelt tugevam kui professionaalse koreograafi lavastus. Nad on mõtlevad, oma tegevusest teadlikud indiviidid, kes oskavad seda mõtestada ja lavale tuua.
Ü-L: Lisaks tuleb mängu loomekeskkond. Kui minna residentuurikeskkonda, mis on iseenesest tänuväärne abi, oled Sa siiski seal oma ideedega saalis üksi. See on küll ka kunstnikuks olemise üks olulisi aspekte, aga luua keskkonnas, kus teisedki on loomingulises tööhoos, avab sind teistmoodi ja inspireerib, Sul on võimalus küsida nõu videokunstnikult, valguskunstnikult, helitehnikult, videokunstnikult. Sul on olemas tugivõrgustik ja ideaalne pinnas töö tegemiseks. Sellest aastast on meil ka black box, mis panustab kindlasti oma tehniliste võimalustega potentsiaalsete tööde kvaliteeti. Nii saame edaspidi ka ise töid produtseerima hakata.
M: Mis võib olla selle põhjus, et neid toetavaid võrgustikke seni tantsumaastikul vähe on olnud? Kas tants on Eestis nišinähtus?
R: Tantsuvõrgustik on küll väike, aga veel suuremaks probleemiks on, et inimesed pusivad ikkagi üksi, ei ole piisavalt jõudude ühendamist. Meiegi korraldame festivali kuuekesi, kuid proovime koondada võimalikult palju inimesi kokku, et tekiks võimalus koostöövõrgustikeks. Lavastusprotsessid liiguvad küll oma sihi ja tulemi poole, ent Sul on kohapeal inimesed, kellega nõu pidada.
Ü-L: Koostöö on tõesti oluline. Rahogi (Raho Aadla – M.P.) ütles ennist, et ta pole varem loominguliselt nende tantsijatega koostööd teinud, kellega ta siinses lavastusprotsessis osaleda saab.
R: Eraldumist on palju. Esiteks juba Tallinn-Viljandi, samuti tundub, et Kanuti ja STL’i vahel pole koostööd, kuigi võiks olla. Lootsin palju ka Vaba Lava peale, kui see tekkis, aga minu arvates ei täida see praegu päris seda eesmärki, milleks see maja esialgu loodi. Arvasin, et sealt võib tulla sarnane platvorm, kus inimesed saavad kokku koonduda ja hakata midagi ühiselt tegema.
Ü-L: Peaks olema üks saal, töökeskkond noortele tantsukunstnikele, kus end loominguliselt “tühjaks lasta”.
M: Võib-olla seda ülesannet saab täita Hiiumaa TantsuFestival?
R: Me oleme mõelnud ka oma formaati pisut muuta ja suurendada lavastusprotsesside osa.
Ü-L: See on kahtlemata lünk, mis vajab täitmist. Kui seda ei ole, siis loomulikult uusi tantsukunstnikke tekkimata ei jää, aga küsimus on kvaliteedis ja ressurssides, mida Sa kasutada saad.
R: Samuti järelkasvu perspektiiv! Praegu osaleb Cid Pearlmani loomeprotsessis kaks TLÜ koreograafia I kursuse noort, kes on võrsunud just meie festivalilt. Teiseks on oluline koostöö aspekt. Tahaks, et siit väljakasvavad noored säilitaksid mõttemalli koostöö olulisusest, ühisest tegutsemisest, mitte nii, et igaüks istub urisedes oma nurgas.
Ü-L: Tulevikus tahaksime kutsuda ka välislavastajaid, et ühiselt loodava meeskonnaga midagi välja tuua. Peale korraldusliku poole ühendab tohutult ka ühine loominguline platvorm, ning festivali etendusõhtute programm võimaldab seda ka esitleda.
M: Toetajate perspektiivist võiks noore tantsukunsti arengusse panustamine olla sisukas investeering, et sealt omakorda saaksid kujuneda koostöövõrgustikud. Tühimikud tuleb täita ise, kuid iga algatus vajab ka tuge.
Tantsukunst on eesti teatrimaastikul kahtlemata pigem vähemuse rollis, ent lavastusprojektide ja esietenduste hulka vaadates ei saa öelda, et see oleks marginaliseerunud. Siinse teatriskene suuruse kohta on see piisavalt elujõuline, väärimaks kvaliteetseks jätkusuutlikkuseks kasvulava. Hiiumaa TantsuFestival pakub ühise loometegevuse võimalust tantsukogukonnale, tasemel vaatajaelamusi tantsuhuvilisele publikule ning kasvatab ka uut publikugeneratsiooni, kes seda hinnata oskaks seda hinnata. Tundub igati hea pinnas tulevasteks võrsumisteks.
(Foto: Üüve-Lydia Toompere)
