Facebooki uudiste voog on toonud viimasel nädalal ikka täiesti ajuvabasid kuulutusi. Ja nagu eestlasele kombeks istun mina metsas ja pean dialoogi oma enese peas.
Esimesena jäi silma Vaba Lava pöördumine, mis otsib loovartiste. Toon siin kohal ära ainult esimese lõigu:
“Vaba Lava uuel hooajal hakkame korraldama IN | OUT esikapidude sarja, mille eesmärk on koostöös Vaba Lava kuraatoriprogrammi 8 lavastustega tuua teatri- ja teiste etenduskunstide tegijad publikule veel lähemale, kui see seni on olnud. Soovime tutvustada laiemale üldsusele veel tundmatuid või juba tuntuid, kuid ootamatute ideedega, tegijaid.”
Kõige õigem oleks pöörduda Vaba Lava poole ja küsida, kuid mul on üks pagana sitt intrevjuukogemus, kus küsisin otseseid küsimusi ja sain ka otsesed vastused, aga tekst avalikkuse ette ei jõudnud, kuna intervjueeritav paistvat seal naeruväärne. Katsetan nüüd siis õhkuküsimist ja loodan, et vastused kuidagi siiski tulevad.
Kallis Vaba Lava,
- Miks te ei küsi kunstnikelt, kes teie majas esika teevad, et mis sobiks nende mõtete ja formaadiga, et keda nemad tahaksid näha oma esikapeol?
- Kas see ei ole mitte teie ülesanne olla kursis tuntud ja tundmatute kunstnikega?
- Kas teile meeldib selline maailm, kus kunstnik veedab pool oma elu kirjutades erinevatele organisatsioonidele ennast kiitvaid ja ootamatuid ideeid kirjeldavaid tekstikesi?
- Teie, kes te olete loodud kunstnike heaks tegutsema, kas te ikka veel usute, et kõige suurem probleem tegijatel on, et pole võimalust esineda?
- Kas te loodate nõudmise-pakkumise süsteemi enese poole kallutades tekitada olukorda, kus saaks öelda, et kunstnik ju nii väga tahab esineda, me pakume talle suurepärast võimalust?
- Kui te suudate facebooki panna oma kuulutuse, miks te siis ei suuda sealt leida endale meeldivaid ja sobivaid tegijaid?
Kui esimese kuulutuse puhul ma suutsin mingigi loogika leida, siis teine tekitas puhast hämmingut. Põhimõtteliselt otsib NOteatri valgustaja Siim endale uut kolleegi. Ka sellest kuulutusest panen siia vaid esimese lõigu:
“Mina olen Siim Reispass. Olen 32 aastane ja töötan alates 2009. aastast Teatris NO99 valgusmeistrina. Ja ma olen üksi jäänud, kohe päris üksi olen. Mitte kedagi ei ole.”
Ja ma lugesin kuulutuse lõpuni, siiski Siim ka sulle on mul mõned küsimused.
Kallis Siim,
- Kas NO teater on totaalselt laiali jooksnud, et kohe mitte kedagi enam ei ole?
- Kas sinu tööõhkkond on vägivaldne, keegi kiusab, peksab?
- Kas su naine jättis su maha ja pead nüüd üksi lapse eest hoolt kandma?
- Miks sa nii dramaatiline oled?
- Tead, see kõik ei ole minu asi, aga mul hakas sinust väga kahju. Ja, ja, ja, ma tean - tsitaadid, aga on olemas erinevaid tsitaate, miks sa valisid just sellised välja?
- Kas NO teatris inimesed räägivadki vanade lavastuste tsitaadidega, isegi tehnikud?
- Mis juhtub inimestega, kui nad NO teatris nii kaua töötavad?
Pardimäelt,
Kaja Kann
(Foto: Kaja Kann)
